Uus

Ene Pilliroog

Järgmisel aastal möödub kaheksa sajandit ajast, mil üleilmsel Lateraani kirikukogul tutvustati siinseid alasid kui Maarjamaad. Selle olulise sündmuse tähistamise avavesprina sai Neitsi Maarja sündimise päeva eelõhtul 7. septembril Maarjaoru (Pirita) kloostri kirikus esiettekande Margo Kõlari „Maarjamaa vesper”. Teose esitasid Eesti Raadio laulustuudio tütarlastekoor, Püha Miikaeli poistekoor, Estonia Seltsi segakoor, Credo-Allika kammerkoor, ansambel Heinavanker ja Eesti Kaitseväe orkester, eeslaulja oli Taniel Kirikal, orelil mängis Piret Aidulo, juhatas Mikk Üleoja.

Uurisin, milliste loominguliste küsimuste ees seisis helilooja, saanud tellimuse Eesti Kirikute Nõukogult, sest kaheksa sajandi jooksul on ju toimunud väga palju muudatusi nii kirikumuusikas kui ka kirikuelus. Olgu siinjuures lisatud, et kirikumuusika ja vaimulik muusika ei ole mitte päris kattuvad mõisted – vaimulik on avaram. Seejuures on tõsiasi, et kõiki vaimulikke teoseid ei saagi jumalateenistustel esitada. (Küll aga võiks meie kirikumuusikafestivalide repertuaari­valiku põhimõtteliseks eelduseks siiski olla vaimulik muusika!) Niisiis, mis inspireeris „Maarjamaa vespri” loojat?
Margo Kõlar: „Maarjamaa vespri” kirjutamisel oli mitu algimpulssi. Ühelt poolt on Pirita kloostris tavaks suve lõpus pidulikult tähistada Neitsi Maarjaga seotud tähtpäevi – maakeeli siis rukkimaarja- ja ussimaarjapäeva, mis omakorda on seotud nii vana kui uue Pirita kloostri algusega. Teiselt poolt on möödumas 800 aastat ajast, mil Roomas tutvustati IV Lateraani kirikukogu ligi 1400-le delegaadile siinseid alasid kui uut misjonipõldu ja pühitseti need Neitsi Maarja eestkostele. Eesti Kirikute Nõukogu märgib seda teema-aastaga „Kaheksa sajandit Maarjamaad”, mille avavespri muusika kirjutamine usaldati minu hooleks.
„Maarjamaa vespri” tuumaks on Neitsi Maarja sündimise päeva eelõhtu teenistuse tekstid, täpsemalt psalmid 122 ja 127, Pauluse kiri efesoslastele 3:3–10 ja Maarja kiituslaul (Luuka 1:46–55). Osa tekste – Apolytikion ja Tim timioteran – on võetud apostliku õigeusu traditsioonist. Vespri lõpetab ambroosiuse hümnil põhinev üldtuntud koraal „Jumal, Sind me kiidame”. Ladusa eesti keele eest on hoolt kandnud Vello Salo ja Indrek Hirv, mõndagi tuli ka mul endal muusikasse kohandada. Vesper on palve vorm, mis toob hästi esile kõigi konfessioonide ühisosa.
Teose helikeeles võib samuti leida mitmete traditsioonide elemente. Püüdsin siin kokku sulatada nii gregooriuse laulu kui õigeusu muusika kõlasid, samuti uuemate kirikute ühislaulu. Kirjutamise ajal oli omamoodi pähkliks vaba retsitatiivi surumine meetrilisse struktuuri, mis tekitas näiliselt keeruka noodipildi, kuid esitajad said selle väljakutsega suurepäraselt hakkama, olles heas sünkroonis tekstivoogu ohvriks toomata. Kuna traditsioonilises vespris laulab kaks koori, siis on ka „Maarjamaa vespris” vaheldumisi kord nais- ja meeshääled, kord naishääled tütarlaste ja poistega, kord meeshääled kõigi ülejäänutega. Laulu saadab orel, mis on õhuliselt läbi põimitud puhkpilliorkestri liinidega, lisades oreli kestvale kõlale inimliku hingamise. Raamistavates lõikudes saab orkester ka oma täiskõla valla päästa. Taevaisa kinkis esiettekande õhtuks parima võimaliku ilma. Olgu Ta selle eest tänatud, nagu ka kõik palvetajad, esitajad, kõnelejad, korraldajad, kujundajad, helindajad ja osalejad.