Uued tuuled puhkpillimuusikas

On ülimalt tänuväärne, et esmapilgul mitte just paindlikuna tunduv koosseis on ette võtnud suure pingutuse ja toonud publiku ette ühel õhtul kaheksa esiettekannet.

OVE-KUTH SOOSAAR

Uudisloomingu kontsert „Tärkav. VaskID“ 15. X Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis. Politsei- ja Piirivalveorkester, dirigent Hando Põldmäe, solist Indrek Vau (trompet), õhtujuhid Liisa Hirsch ja Johannes Kiik. Kavas esiettekanded: Hanna Kata Norma „Marss“, Marcelo Chacur Politano „Atlantic Wandering“, Paul Danieli „Ümberpöördumatu“, Andrea Sordano „Śūnyatā“, Davide Umbrello „Valged ööd“, Tõnis Leemetsa „Noodilood“, Pärt Uusbergi „Süit vanadest tantsudest“ ja Eino Tambergi concertino trompetile ja puhkpillidele op. 129 (2007, Eesti esiettekanne).

Kui mõelda puhkpilliorkestrile, siis kangastuvad laulupeo ja iseseisvuspäeva rongkäigud, saadikute vastuvõtud Kadri­orus või pildid ballisaalist. Koosseisu väärikas ajalugu on siinmail seotud esimese laulupeo ja tärkava rahvusidentiteediga. Kui ühel koosseisul on tekkinud kindel seos soliidse kujunemislooga, siis võib kuulajal mõnikord olla raske end neist sidemetest lahti kiskuda. Alati ei pruugi see ka vajalik olla, kuid on muusikalise arengu mõttes siiski tervitatav.

Puhkpilliorkestrite ajalugu ulatub Eestis umbes kahesaja aasta taha. Praegu tegutseb Eestis kaks kutselist puhkpilliorkestrit: Politsei- ja Piirivalveorkester ning Kaitseväe orkester, mõlemad esindusfunktsiooniga koosseisud. Peale nende on veel sadakond harrastajate kollektiivi.1 Ilmselt ei kirjutata sellise korralduse tõttu puhkpilliorkestrile uut repertuaari nii usinalt kui paljudele teistele koosseisudele.

Klassikaraadio intervjuus2 on dirigent Hando Põldmäe avanud kontserdi tausta. Pandeemia tõttu märtsist oktoobrisse lükatud kontserdi alguspunkt on 2017. aastas, mil Tartus algatati tärkavate kooriheliloojate programm „Sahtlist saali“. Selle konkursi eesmärk oli koguda uut koorimuusika repertuaari nendelt loojatelt, kes ei ole kõrgkoolis kompositsiooni eriala lõpetanud. Algatus oli edukas ning žürii valis välja teosed, mida Eesti koorid võiksid laulda ka väljaspool konkurssi.

Puhkpillimuusika repertuaari rikastamise ja valdkonna arengu eesmärgi nimel ühendasid jõud nüüd tärkavate kooriheliloojate programmi korraldajad ja puhkpillimuusika koda. Töö käigus lõi kaasa ka Eesti muusika- ja teatriakadeemia vabamuusika osakond (peakoordinaator Paolo Girol), et pakkuda heliloomingu tudengitele uudisloomingu kirjutamiseks koostööd kutselise koosseisuga. Noorele heliloojale on kokkupuude professionaalse ansambliga hindamatu kogemus: õppida seda tundma kui instrumenti, leida sobiv eneseväljenduse vorm ja teha seda kõike katsetamise vaimus, pingevabas õhkkonnas.

Pidulikule sündmusele kohaselt oli kontserdil kaks õhtujuhti: helilooja Liisa Hirsch ja tromboonimängija Johannes Kiik, tol õhtul justkui kahe põimuva maailma esindajad. Õhtujuhtide kaasamine tundus esialgu harjumatu, kuid kontserdi edenedes õigustas see otsus end tasahaaval. Nende soe olek juhatas kuulajad nii saalis kui ka raadiote juures läbi kaheksa esiettekande. Kuus teost olid tudengitelt ning pärast vaheaega kanti ette kutseliste heliloojate looming. Esitusele tulid Pärt Uusbergi tellimustööna valminud „Süit vanadest tantsudest“ (2020) ning Eesti esiettekandena Eino Tambergi concertino trompetile ja puhkpillidele op. 129 (2007), trompetil soleerimas Indrek Vau. Tudengite teosed olid väga omanäolised ning kõik autorid olid leidnud veenva lähenemisviisi, kuidas rakendada koosseisu kõige paremini.

Tõnis Leemetsa huumorist ja irooniast pakatav teos „Noodilood“ on piisavalt hoogne, et huvi äratada, ja sobitub piisavalt hästi puhkpilliorkestri repertuaari, kuna seda saab esitada paljudes olukordades.

Rasmus Kooskora

Itaalia-Brasiilia päritolu helilooja Marcelo Chacur Politano teose „Atlantic Wandering“ annotatsioonis on kirjas, et autor kohtas Eestis üht nigeerlast ning põnevas vestluses selgus, et kõik nn brasiilia rütmid on olemas juba joruba kultuuris – isegi samade või samalaadsete nimetustega. Ajalugu paiskab kultuurid omavahel segi nii, et hilisemal vaatlusel tundub see ebatõenäoline. Muusika algab üle orkestri seatud trilleritega, mis moodustavad iseseisva faktuuri ning loovad elava kujutluspildi sadamast lahkuvast tohutu suurest reisilaevast, mis võtab suuna kaugetele maadele merede taga. Edasine muusika on kaasahaaravate rütmide, taktimõõtude vaheldumise ja tonaalsuse poolest ergas. Löökpillid kannavad brasiilia-nigeeria rütmifiguure, mille peale on ehitatud nõtked meloodiad.

Itaalia helilooja Andrea Sordano teoses „Śūnyatā“ laotub muusika õhkõrna helikoena üle kuulaja, orkestratsioon on teravalt toonitundlik. Helikeeles on tunda Scelsi loomingu mõju, mis põimub magusamate kammerlike soolorepliikidega. Vormiliselt kasvab muusika järk-järgult kuhjudes kulminatsioonini. Läbivalt on kuulda Tiibeti kellasid, mis suunavad kuulaja meditatiivsetele radadele. Selline muusikaline materjal nõuab tihti pikemat vormi, et täielikult mõjule pääseda, kuid helilooja on ka lühikeses formaadis loonud kompaktse terviku. Teose pealkirja võiks sanskriti keelest tõlkida „Tühjusena“ ning sel on budismis eri tähendusi. Autor on öelnud, et püüab oma muusikas anda publikule võimaluse siseneda teise maailma, stimuleerides kuulajate loovust ja fantaasiat, luues atmosfääre ja teeradu, et kuulaja saaks tema rada järgida. Teos pälvis publiku preemia.

Tõnis Leemets on eesti muusika­väljal vana tegija: ta on tegutsenud muusikuna ansamblites Weekend Guitar Trio ja Bombillaz, produtseerinud tantsumuusikat ning loonud muusikat filmidele, teatrietendustele ja kuuldemängudele. Autor kirjeldab end nii: „You can take Tõnis out of the 90’s club scene, but you can’t take the 90’s club scene out of Tõnis.“3 Kavalehe andmetel viitab teose pealkiri vanale eesti labajalavalsile, millele on tehtud rahvalikke ja sageli roppe tekste, mis tihti algavad sissejuhatusega „nüüd algavad minu noodilood!“. Leemetsa teoses „Noodilood“ on ambitsioonikalt põimitud väga palju mõjutusi elektroonilisest muusikast kuni samplite/tsitaatideni suurtelt meistritelt, Ravelist Ellerini. See huumorist ja irooniast pakatav teos on piisavalt hoogne, et huvi äratada, ja sobitub piisavalt hästi puhkpilliorkestri repertuaari, kuna seda saab esitada paljudes olukordades. Teos pälvis EMTA vabaloomingu osakonna rahalise preemia, mille valisid orkester ja dirigent.

Pärt Uusberg on kindlasti üldsusele tuntud kooriheliloojana, kuid on viimastel aastatel üha enam kirjutanud muusikat ka instrumentaalkoosseisudele. Teose annotatsioonis avab autor, et teos sai alguse dirigent Hando Põldmäega puhkpilliorkestri kõlavärvi üle arutledes. Uusberg leidis, et puhkpillide karge kõla võiks väga hästi sobida vanade tantsude esitamiseks. Dirigendile see mõte meeldis ning kohe vormistati ka tellimus. Autor on kasutanud tantsude vormi- ja rütmiloogikat suunistena ja tõlgendanud neid oma äratuntava helikeele kaudu. Uusbergi orkestratsioon on selge, balansseeritud ja võimsakõlaline ning rõhutab hästi puhkpilliorkestri väärikust.

Eino Tambergi loomingus on puhkpillid olnud tähtsal kohal. Kogenud muusikul ja mitmekülgsel interpreedil Indrek Vaul oli heliloojaga väga lähedane koostöö ning concertino jõudis dirigendipuldile just tema kaudu. See on Tambergi soolotrompetile kirjutatud muusikast ainuke, mis oli Vaul veel mängimata. Tegemist on kokkuvõtliku teosega, mis koosneb Tambergi trompetikontsertide ja ballettide tsitaatidest. Spetsiifiliste orkestratsioonivõtetega teos kõlas kontserdi lõpus võimsa meenutusena varasemast ajastust. Vau imeilusalt laulvad liinid koos teravalt vahele lõikavate ekspressiivsete orkestrirepliikidega lõid kauni vastanduva terviku. Teos jättis oma fragmentaarsuses üles rohkem küsimusi kui vastuseid. See mõjus kontserdi lõpetusena paljutähenduslikult ja rõhutas, et puhkpilliorkester kannab endas suurt potentsiaali.

Kontserdi vaheajal sai fuajees tutvuda teoste partituuridega. Teatri- ja muusikamuuseum oli arhiivist välja toonud ka valiku vanu puhkpillimuusika käsikirju.

On ülimalt tänuväärne, et koosseis, mis ekslikul esmapilgul ei tundu just paindlik, oli teinud suure pingutuse ja tõi publiku ette kaheksa esiettekannet ühel õhtul – ja veel tudengite uudisloomingut. Eesti puhkpillimuusika repertuaar on nüüd kaheksa vägagi eriilmelise teose võrra rikkam ja loodetavasti esitatakse neid edaspidigi. Sama jõuga edasi!

1 Artiklis on kasutatud kavaraamatu tekste kontserdi, heliloojate ning teoste kohta.

2 Kontserdisaalis. Tärkav. VaskID. – Klassikaraadio 15. X 2020. https://klassikaraadio.err.ee/1143819/tana-kontserdisaalis-tarkav-vaskid

3 „Võite ju Tõnise 1990ndate klubiskeenest välja võtta, aga 1990ndate klubiskeenet te Tõnisest välja võtta ei saa.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht