Unustatud või unustamatu?

Igor Garšnek

Kontsert „Optimist. Evald Vain 100”: Tallinna Linnateatri laulvad näitlejad (Hele Kõrve, Rain Simmul jt), Jaak Jürissoni ansambel ja Klaaspärlimäng Sinfonietta kammerkoosseis Maano Männi (viiulisolist) juhtimisel 24. XI Estonia kontserdisaalis, kava koostaja ja muusikajuht Riina Roose.

Galakontsert „Optimist. Evald Vain 100“ tõi Estonia lavalaudadele tema valgusküllast muusikat esitama kaheksa Linnateatri laulvat näitlejat, saateks musitseerimas Jaak Jürissoni instrumentaalansambel ja/või Klaaspärlimäng Sinfonietta kammerkoosseis eesotsas Maano Männiga.

Galakontsert „Optimist. Evald Vain 100“ tõi Estonia lavalaudadele tema valgusküllast muusikat esitama kaheksa Linnateatri laulvat näitlejat, saateks musitseerimas Jaak Jürissoni instrumentaalansambel ja/või Klaaspärlimäng Sinfonietta kammerkoosseis eesotsas Maano Männiga.

Piret Almiste

Tänavu 20. detsembril saanuks saja-aastaseks Eesti kunagine jazzikorüfee ja multiinstrumentalist, omal ajal paljude populaarsete laulude (nt „Ei kunagi“) autor Evald Vain (1915–1970). Ta kuulub samasse Eesti heliloojate ja jazzmuusikute põlvkonda kui Raimond Valgre (1913–1949), Boris Kõrver (1917–1994) ja ka pool sajandit tagasi rahva seas meie Arturina tuntud Artur Rinne (1910–1984). Pool sajandit tagasi, seega kuuekümnendatel, oligi kõnealuste muusikute populaarsuse kõrgaeg. Mäletan minagi oma lapsepõlvest raadiost kuulduna nende toona loodud-esitatud rõõmsameelseid viise.

Helijälg Raimond Valgrest ja Artur Rinnest kui omamaistest levimuusika klassikutest ei kustu meie kollektiivsest muusikamälust ilmselt niipea. Ühel või teisel kujul, kas taasavastuse või uusavastusena, retro- või nostalgiahõngust kantuna, tõotab see ületada mitme põlvkonna piire.

Kuid Evald Vainu mitmekülgne ja meloodiarikas muusikapärand on aga viimaste aastakümnete jooksul hakanud miskipärast üha enam unustusehõlma vajuma. Kas juba unustatud või siiski unustamatu? Optimistliku vastuse sellele küsimusele andis hiljutine galakontsert „Optimist. Evald Vain 100“. Tol õhtul astusid Estonia lavalaudadele Evald Vainu valgusküllast muusikat esitama kaheksa Linnateatri laulvat näitlejat, saateks musitseerimas Jaak Jürissoni instrumentaalansambel ja/või Klaaspärlimäng Sinfonietta kammerkoosseis eesotsas viiulisolist Maano Männiga.

Ütleme kohe, et kontserditerviku ülesehitus (muusikajuht Riina Roose) oli väga hästi läbi mõeldud ja sellisena kuulajaile-vaatajaile ka pilkupüüdvaks lavastatud. Oli tantsunumbreid, mida kaeda, ja muusika vahele huvitavaid muusikaloolisi vahelugemisi, mida kuulata.

Huvitava ajastuhõngulise perspektiivi lisas kontserdile see, et kui õhtu esimeses pooles kõlasid ainult Evald Vainu lood, siis teises pooles esitati enamjaolt tema kaasaegsete Boris Kõrveri, Leo Tautsi, Raimond Valgre, Priit Veebeli ja Artur Rinne tujuküllast muusikat. Nii tekkisid uued mõtteseosed ja -paralleelid, aga ka võrdlusvõimalus.

Kuna tolle meeleoluka õhtu jooksul sai kuulda oma paarkümmend lugu (nende seas ka Vainu kaasaegsete omi), siis iga ettekannet siin üksikasjalikult kajastada pole ruumi, kuid eredamatest hetkedest siiski. Kindlasti väärib esiletõstmist Evald Vainu „Öö laulu“ esituse vokaalselt tasakaalus ansamblilaulmine, samuti Hele Kõrve lüüriline vokaal ja väljendusrikas dialoog saksofoniga (Danel Aljo) loos „Esmakordselt“. Ansambli aeglane svingimine oli meeleolu mõttes hästi läbi tunnetatud ja nõnda tekkiski siin omamoodi klubimuusika õhkkond.

Maano Männi ja tema artistlikud viiulisoolod kujunesid mõneti teist laadi, instrumentaalseteks tõmbekeskusteks. Seda esmalt Vainu arendatud kompositsiooniplaaniga miniatuuris „Kaks karakterit“, kontserdi teises pooles aga särava mängutehnikaga esitatud loos „Väsimatu viiuldaja“. Justkui Maano Männi enda muusikaline portree! Siinkohal võib siiski meenutada, et ka Evald Vain oli koolituselt viiuldaja ja alustas selles ametis ka ERSOs, ehkki töötas hiljem ligi kolm aastakümmet samas orkestris oboemängijana.

Veel tahan esituste osas lisada, et ehkki Boris Kõrveri „Põhja valge naine“ aastast 1937 (!) kõlas kontserdi teises pooles Rain Simmuli laulduna intonatsiooniliselt mõnevõrra ebatäpseltki, oli tema tangomuusika tunnetus vägagi veenev ja täpne. Sellega seoses meenub Miles Davise kuulus ütlus „ärge esitage seda, mis on noodis, vaid seda, mida nootides pole“.

Lõpetuseks tahan toonitada, et Evald Vainu fantaasiarikkus nii lüürilistes meloodiates, svingitunnetuses kui ka leidlikes harmoonialahendustes seab ta küllap ühte suurusjärku Raimond Valgre ja (miks ka mitte) George Gershwiniga. Unustatud või unustamatu? Publikust tulvil Estonia kontserdisaal näitas igatahes, et unustatud kindlasti mitte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht