Ülemhelid peavad paigas olema

Kai Rüütel: „Covent Gardeni casting’u-agent on mulle lojaalne, pakkudes sageli väiksemaid rolle. See pole sugugi tavaline. Väga paljud noored lauljad teevad Jette Parkeri programmi läbi ja neid ei kutsuta tagasi.“

ANNE PROMMIK

Eesti metsosopran Kai Rüütel on ilmselt kõige suuremale publikule esinenud Eesti ooperilaulja. Tema suvine ülesastumine Londoni kuninglikus ooperimajas Verdi ooperis „Othello“ jõudis kinodesse üle maailma, sh Mustamäe Apollosse. Rüütli asemel oleksid tahtnud olla ilmselt paljud, sest ooperi nimirollis säras maailma praegune lemmiktenor Jonas Kaufmann.

Superstaaridega koos esinemine pole Rüütlile aga midagi võõrast juba viimased kaheksa aastat. Esimest korda tegi ta näiteks Angela Gheorghiu, Anna Netrebko ja Rolando Villazóniga tutvust Covent Gardeni noorte artistide programmis, kuhu peale tema on pääsenud vaid veel üks eesti metsosopran – Monika-Evelin Liiv.

Covent Gardenisse on Rüütlit ikka ja jälle tagasi kutsutud ja sageli on töö teda kokku viinud kuulsa ooperidirigendi, Ameerika-Itaalia verd Antonio Pappanoga. Suurtele lavadele vaatamata igatseb ta aga ikka tagasi Eestisse. Juulis oli tal esimest korda võimalus põhjalikumalt süüvida Eesti muusikasse: seda eeldas Saaremaa ooperipäevade soolokontsert Laurentiuse kirikus koos pianist Riina Pikaniga. Oktoobri algul astub ta publiku ette Tallinna kammerorkestri hooaja avakontserdil Gustav Mahleri poeetilise, hilisromantiliselt vohava tsükliga „Maa laul“. Praegu on Rüütlil käsil „Võluflöödi“ proovid Viini ooperimajas (Theater an der Wien) nõudlikkuse poolest kuulsa vanamuusikadirigendi René Jacobsiga.

Kai Rüütel „Manonis“.

Royal Opera House Covent Garden

Sul on praegu väga töine periood …

Jah, esimest korda elus tunnen, et olen oma graafikust natuke maas. Suvel oli mul täpselt kaheksa päeva puhkust enne seda, kui algasid „Võluflöödi“ proovid. Oktoobris on tulemas kaks suurt kontserti: peale Tallinna kammerorkestri kontserdi ka RTE sümfooniaorkestriga Dublinis, kus esitan esimest korda Elgari „Merepilte“ ja Duruflé „Reekviemi“. Ka Tallinna kava on mulle täiesti uus. Aasta esimene pool läks aga uudisteose peale Flandria ooperimajas: Iisraeli-Poola helilooja Chaya Czernowini „Infinite Now“ („Igavene praegu“; Remarque’i „Läänerindel muutuseta“ ainetel – toim) oli väga töömahukas. Esimest korda elus pidin laulma veerandtoone, sosistama ja kasutama muid nüüdisaegseid hääletehnikaid. Olin sellega varem kokku puutunud vaid kooli ajal, kui minu kaastudeng kirjutas mulle viieminutise reek­viemi, kus olid mõned veerandtoonidel glissando’d. Aga puhtaid veerandtoone laulda – see on müstiliselt keeruline, aga arendas nii mu karakterit kui ka tehnikat.

Karakterit selles mõttes, et end kehtestada ja vajadusel keelduda?

Prooviperioodi alguses ma ikka nutsin end päris mitmel õhtul magama. Tundsin, et ma ei saa sellega hakkama, et ma pole mitte mingil juhul selleks suuteline. Aga ma ei andnud alla ning lõpuks olid helilooja ja dirigent väga rahul. Suutsin partii esitada umbes 95% täpsusega, mis on seda laadi muusika puhul väga hea tulemus. Ja ma sain teada, kui tugev ma võin olla. Aga sain ka teada, mis on selle emotsionaalne hind. Ja ma ei ole kindel, kas ma tahan midagi sellist veel kunagi teha. Tegelikult pakkus helilooja mulle osa ka oma järgmises ooperis, aga õnneks või kahjuks on mul samal ajal, aastal 2019, plaanis mu esimene Fricka (Wagneri ooperis „Valküür“– toim).

Järgmisel sügisel laulad ju ka Covent Gardeni „Valküüris“.

Jah, seal olen ma Walltraute rollis ja samal ajal Fricka rolli tagavaratäitja. See ongi minu Fricka ettevalmistus. Covent Gardeni „Reini kulla“ tsüklit olen lavastaja Keith Warneriga teinud ka varem, aga siis olin ma Reinineitsi rollis. See oli muide psühholoogiliselt üks raskemaid rolle, mida olen teinud: olin laval ihualasti, ainsaks kehakatteks sinine parukas, ja lava on rahvast täis, kõik sinu kolleegid, tuttavad.

Õpingute ajal vist keegi sinust Wagneri-lauljat ei oodanud?

Ma isegi ei oleks seda mitte iialgi uskunud! Esiteks polnud mu hääl piisavalt suur, kuigi hääle suurus polegi nii tähtis – ülemhelid peavad paigas olema. Terve laulutehnika, oma instrumendi õigel viisil kasutamine on kõige alus. Tean seda väga hästi, sest magistrantuuri ajaks olid mul tekkinud juba päris korralikud vokaalsed probleemid. Viimasel aastal läksin üle Jón Thorsteinssoni klassi: tema tunnetas mu häält hästi ja ka meie koostöö klappis kuidagi väga hästi, tema mu hääle päästis.

Kas oled ka seda meelt, et laulutundides tuleb käia karjääri lõpuni?

Nonni juures meeldib mulle ennekõike see – me kõik kutsume teda hellitavalt Nonniks –, et ta aitab igaühel leida oma tehnika ja iseseisvaks jääda. Eks aeg-ajalt tule ikka hoolduses käia, aga vahel olen pool aastat täiesti omaette ja lasen häälel omasoodu areneda. Kui tunnen, et hääles on toimunud suuremad muutused, leiame võimaluse paar päeva intensiivselt tööd teha. Eks hääl on ju pidevas muutumises: naistel muutub ajaga ka hormonaalne tasakaal ja see mõjutab ka hääleaparaati.

Hea tehnika on kõige alus küll, aga ainult selle pärast poleks sind ilmselt Londoni Covent Gardeni Jette Parkeri noorte artistide programmi valitud? Kuidas sa üldse sinna sattusid?

Ma teadsin, et tahan pärast ooperiakadeemiat proovida kuhugi ooperistuudiosse. Üks valik oli Amsterdami ooperistuudio ja teine London. Sellest kuulsin Monika-Evelin Liivilt, kes parajasti seal õppis. Arvestasin muidugi, et Londonisse mind kindlasti ei võeta, aga plaanisin ikka oma lindistuse saata: mõtlesin, et olen vahepeal Amsterdamis ja kandideerin aasta pärast uuesti, siis saan näidata, kuidas olen vahepeal arenenud. Aga läks hoopis nii, et Amsterdami mind esimesel korral ei võetudki. See oli mulle muidugi hoop. Tundus, et mis mõtet on proovida Londonisse, kui sinnagi ei kõlba. Kahtlesin viimase hetkeni, lõpuks saatsin oma dokumendid ja salvestuse kulleriga kaks päeva enne tähtaega. Tohutu üllatusena sain vastuse, et olen valitud 75 hulka, keda oodatakse ettelaulmisele. Enne seda aga kutsuti mind veel ka Amsterdami uuesti ette laulma ja siis tuli hoopis teine otsus. Madalmaade ooperistuudio direktor Hans Nieuwenhuis pakkus mulle lepingut! Õnneks ma seda siiski veel alla ei kirjutanud, lubades seda teha pärast Londonis käiku – aga kõik läks teisiti.

Sinu esimene roll kooliajal oli Carmen ja esimene teater Covent Garden.

Jah, see oli esimene päris lava, kus ma esinesin. Algul tundsin end täiesti kogenematu koolilapsena ja olin üllatunud, et nad mu üldse valisid. Kõik olid kenad ja toetavad, aga minust peajagu üle. See pani mu muidugi tohutult harjutama ja esimese aasta lõpuks tundsingi ennast juba teistega võrdväärsemana. Minu debüüdiks Covent Gardeni suurel laval oli pisiroll Prokofjevi ooperis „Mängur“, kus mul oli lausuda täpselt 17 sõna. Samal ajal olin ma ka Blanche’i dublant (seda rolli sain küll hiljem laulda Amsterdamis).

Kui mind Covent Gardenisse võeti, saadeti koos lepinguga kohe ka rollide nimekiri. Üks neist oli Zaida Rossini ooperis „Türklane Itaalias“. Maadlesin selle partiiga üheksa kuud. No ei sobinud mulle kohe kuidagi! Aga mul oli hirm ka ära öelda. Koolis saadud kogemused olid mulle õpetanud, et targem on sobimatust osast keelduda, sest tagajärjed võivad kurvad olla. Tegingi seda ning midagi ei juhtunud. Õnneks sobisid teised pakutud rollid väga hästi. Väga palju esitasin Florat „La traviata’s“. Humperdincki ooperis pääsesin ka Hansukesena lavale, kui Christine Rice kord valusa puusaga ärkas. Olin ka Charlotte tagavara Massenet’ „Wertheris“ ja sain seda teha kõrvuti Rolando Villazóniga, juhatas Antonio Pappano – tõeline mezzo-unistuse täitumine! Ja samal ajal täitus veel mu teinegi unistus: mind valiti Cardiffi konkursile, millest küll loobusin, et salvestada koduteatris Massenet’ „Tuhkatriinu“ DVD Joyce DiDonatoga peaosas.

Psüühika sind vist võisteldes alt ei vea? Juba algaja lauljana võitsid aastatel 2001–2003 nagu mängeldes Eesti noorte lauljate võistlused.

Konkurss on kunstlik olukord. Võistluseks repertuaari valimine pole ei loomulik ega loominguline. Õnneks olen konkursieast väljas! Närv näitab tegelikult seda, et sa hoolid. Kui ma üldse närvis pole, siis teeb see mind murelikuks. Võistlemisest pole ma kunagi vaimustuses olnud ja Cardiffi konkurss oligi ainuke, kuhu tõesti igatsesin pääseda. Oli väga raske otsustada, kas võistelda või jääda teatrile truuks. Aga teatris usuti minusse ja ma tundsin, et pean tegema valiku teatri kasuks. Konkurssidel käiaksegi ju selleks, et teatrisse tööle saada! Ja usun siiani, et tegin õige valiku. Covent Gardeni casting’u-agent on ju ka mulle lojaalne, pakkudes sageli väiksemaid rolle. See pole sugugi tavaline. Väga paljud noored lauljad teevad Jette Parkeri programmi läbi ja neid ei kutsuta kunagi tagasi.

Näiteks oma esimese aasta lõpus tegin „La traviata’t“ Angela Gheorghiuga peaosas. Mäletan, et Hollandisse õppima minnes sain kingituseks tema 1994. aasta „Traviata“ salvestuse – see lavastus tegi Angela kuulsaks. Käiasin seda plaati ikka lõputult. Ja siis – seesama lavastus, minu piibel – toodi Covent Gardenis välja. Ja ma sain tema kõrval laulda! See oli mulle otsekui märk, et olen õigel teel. Muidugi tundsin ta vastu suurt aukartust, aga me saime väga hästi läbi ka.

Meenub lõik kuulsa vene soprani Galina Višnevskaja elulooraamatust, kus ta kirjeldab oma esinemist La Scalas, kus solistid olid eeslavale pääsemise nimel valmis üksteist kas või lavaauku tõukama. Kas see diiva arhetüüp ilmutab end veel praegugi?

Vana kooli lauljate puhul kindlasti, noortel vähem. Laiemalt võttes on lauljate võim küll asendunud dirigentide ja lavastajate võimuga. Näiteks Angela võis küll dirigendile tempo dikteerida – publik tuleb ju eeskätt teda vaatama. Niisugune staar mängib laval ju iseennast rohkemgi kui oma ooperirolli. Vaatajad naudivad tema väikseid vallatusi, mida ta rahulikult endale lubada võib! Ka Jonas Kaufmannil oli „Othellos“ suur sõnaõigus, aga üldiselt lahendatakse need asjad koostöös, suurt bravuuritsemist ei ole.

Aga staardirigent Antonio Pappano? Kas tema on pigem autoritaarset tüüpi?

Ta jätab lavastajale küll ruumi, ent on üsna otsustav, kui on näiteks kuuldavuse mõttes vaja lauljad publikule lähemale paigutada. Aga tema nõudmised on alati põhjendatud ja ta teeb seda nii lugupidavalt, et võimatu oleks pahandada.

Oled nii mitmes Pappano juhatatud etenduses osalenud. Kas sinust on kujunenud tema lemmiklaps?

Ei tea, pigem arvan, et Covent Gardeni casting’u-agendile meeldib mu töö, temalt tulevad ka rollipakkumised. Enne „Othellot“ pidin näiteks Pappanole kogu partii ette laulma, kuigi ta teab mu häält – lihtsalt see projekt oli talle niivõrd oluline. Tegime Tonyga ka omavahel ühe eraldi proovi, laulsin talle ette kogu lõpustseeni, ja ta ütles, et on mu hääle arenguga väga rahul. Tema puhul võib seda lugeda fantastiliseks komplimendiks, sest neid ei jaga ta just kergekäeliselt. Õnneks suutsin end vaos hoida ja alles siis, kui olin prooviruumist välja saanud, kukkusin suurest rõõmust hüppama!

Kas on ka selliseid dirigente, kelle käe all sa kunagi enam töötada ei taha?

Eks ikka on neid, kellega – kui võimalik – parem kokku ei puutuks. Ma pole seni küll pidanud kordagi ära ütlema. Näiteks see praegune Viini „Võluflööt“, mida juhatab René Jacobs – ta on ülinõudlikkuse poolest kuulus. Lavastaja ja dirigendi vahel käib paras võimuvõitlus …

… mis oli ehk juba mõnevõrra ette teada, kuna lavastaja püüab kaasaegse lavastuse poole ja dirigent soovib järgida ajastuteadlikku esituslaadi?

Jah, see protsess on vaevarikas, aga saame hakkama. See pole mu esimene „Võluflööt“. Aastal 2011 tegin seda Sir Colin Davisega, aga nüüd on mu hääl suurem ja kuna Jacobs ootab meilt kerget, peaaegu et vibrato-vaba häälekasutust, tundub see eelmisest korrast keerulisem. Selles mõttes on väga hea, et sain eelmisel poolaastal nüüdismuusikat laulda, muidu oleksin hädas. Mozartit lauldes tunnen, nagu oleksin puuri pandud. Ja seda paremini saan aru, mis mulle tegelikult sobib. Eile sain pärast proovi kokku ühe siinse pianistiga ja harjutasime kolm tundi Mahlerit: kui hea oli lasta kogu oma hääl valla ja tunnetada seda muusikat kogu kehas!

Sellesama „Maa lauluga“ tekitas Jonas Kaufmann päris suure furoori. Olgu ta ükskõik kui kuulus laulja, aga seda talle andeks ei antud, et ta varastas endale kõik osad, millest pool on ometi mõeldud aldile, äärmisel juhul baritonile. Ja Kaufmanngi tunnistas, et kui ta nooruses selle noodi ette võttis, kaotas ta hääle juba esimese lehekülje lõpus.

Mul on ääretult hea meel, et mulle on see värske – ei pea vanade halbade harjumustega võitlema. Aga pean tunnistama, et kui ma noodi avasin, ehmatasin esmalt ära. Nii palju kõrgeid piano’sid! Jälle pean tänama hiljutist kogemust nüüdisooperis. Nii kui ma hakkasin Mahlerit häälega proovima, tundsin, kui hästi see istub.

Kas pelgad ka, et hakatakse võrdlema: aasta alguses laulis tsüklit ERSOga Annely Peebo, ka sinu tenori­partneriks on Eesti parimaid tenoreid, rahvusvaheliseltki hinnatud Mati Turi.

Eks inimesed ikka võrdlevad, eriti klassikalises muusikas on see kombeks – kogu see hala, et tänapäeval pole enam päris lauljaid nagu Tebaldi ja Callas. Aga ma eelistan keskenduda muule, näiteks sellele, et anda endast parim. Olen maksimalist. Ka minu viimane Eesti kontsert Saaremaa ooperipäevadel – võiks ju mõelda, et suvi ja Saaremaa, ja võtta rahulikult –, aga ma ei saa esineda, kui ma ei anna endast kõike. See kava oli tervik, kusjuures suurem osa sellest olid mulle uued lood, aga ma arvan, et seda oli mulle väga vaja. Avastasin, kui müstiliselt ilusad on Tormise „Nukrad viivud“! Lasin need küll veidi allapoole transponeerida. Need lood meenutavad mulle, kui värske on õhk Eesti metsades. Üldse, Eesti loodus on see, mis mind tagasi kutsub. Suured teatrid on ju eeskätt suurlinnades, taastuda saan aga just siinses karges looduses. Kõige parem on akusid laadida nii, et pistad käed mulda. Ja seenelkäimine, ohh … Mul on kõige rohkem kahju, et „Võluflöödi“ pärast ma sel sügisel Eestis seenele ei saanudki!

Millal tuleb järgmine võimalus? Kui pikalt on su elu ette planeeritud?

„Võluflööt“ tuli nüüd üsna väikese etteteatamisajaga, aga juba on plaanis ka järgmine osa Viini ooperimajas sügisel 2019, aga seda ma veel ei avalikustaks. Lepingud tehakse ette pikalt, näiteks, kui ma Dallase ooperiteatris Olgat laulsin, siis kirjutasin alla aastal 2011, viis aastat varem!

Selle rolli põhjal ristiti sind „mesiseks metsoks“. Kui palju kriitika sind mõjutab?

Ma tean, et haavavat kriitikat ei tasu üldse lugeda, aga mina loen küll. Ja võtan arvesse, kui olen veendunud, et kritiseerija maitset on põhjust usaldada.

Kui suvine soolokontsert oli su esimene võimalus süüvida Eesti repertuaari, siis kui sageli on sul võimalust vene muusikat laulda?

Esimesena tuleb kohe ikka meelde Šostakovitši „Mtsenski maakonna leedi Macbethi“ Sonetka roll. See oli mu debüüt Flaami ooperis ja lavastas selle omanäoliste tõlgenduste poolest tuntud Calixto Bieito. Kas just kõik ta tööd nii tugevad on, aga see kukkus tal tõesti ülihästi välja. Seejuures oli see suhteliselt keeruline roll, kus pidi end päris korralikult paljastama.

Kui palju oled pidanud laval ebameeldivusi alla neelama või millestki keeldunud?

Ma õpin kõigilt, isegi kui lavastaja mulle üldse ei meeldi. Aga Bieitoga oli meie koostöö ülihea. Sonetkana pidin võtma end poolalasti nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Kuna see tegelane ilmub lavale alles lavastuse viimases osas, jõudsin proovidesse alles prooviperioodi lõpupoole, kui teised olid juba harjunud selle lavastuse üsnagi võika keskkonnaga. Silmapilk tuli ta kohe minu juurde, et kinnitada: palun anna kohe teada, kui sul on mingis asendis ebamugav laulda, selle saab kohe ära muuta. Ta suutis panna peale solistide ka kogu naiskoori, kes oli riietatud samuti väga nappidesse räbalatesse, ennast füüsiliselt hästi tundma. Ja mul oli hea ja kindel tunne, et ma pole millekski sunnitud. Sellele vaatamata oli ikkagi raske end paljastada, kuigi see pole ju päris mina seal laval, vaid Sonetka. Oma kompleksid tuleb koju jätta!

*https://www.dallasnews.com/arts/classical-music/2016/10/29/love-fatal-jealousy-music-tchaikovsky-dallas-operas-season-opening-eugene-onegin

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht