Uitmõtteid Vanemuise ?Madame Butterflyst?

Virge Joamets

Taavi Tampuu ? konsul, Alla Popova ? Butterfly, Karmen Puis ? Suzuki. Alan Proosa Emajõe Ateena ooperilaev Väike Vanemuine purjetab käesoleval hooajal rõõmsalt itaalia lipu all. Hooaeg algas 24. IX esietendunud Giacomo Puccini ?Madame Butterflyga?, sellele lisanduvad oktoobri lõpus Verdi ?traviata? ning aprillis soendatakse üles kaks aastat tagasi esietendunud Verdi ?Maskiball?.

Igatahes ?Butterfly? on mitmes mõttes nagu rusikas silmaaugus ? täitus ju tänavu teose esmalavastusest ümmarguselt sada aastat. Teiseks võib seda ooperit lugeda Vanemuise värske muusikajuhi Hendrik Vestmanni tervituseks aegade taha ja tänasele publikule, sest veidi rohkem kui veerand sajandi eest Vanemuises lavastatud ?Butterflys? mängis ta peaaegu et iseennast ? kehastas oma ema, nimiosa laulnud Silvia Vestmanni last.

?Madame Butterfly? on kirjutatud Jaapani-vaimustuse hoovuses, mis puhkes pärast seda, kui XIX sajandi lõpul Jaapan lõpuks muule maailmale avanes. Jaapan pole siin aga mitte lihtsalt ilus taust, illustratsioon. Puccini on suutnud jaapani muusika elemente ? meloodiakäike, pentatoonikat jne ? osavalt sulandada impressionistliku õhulisusega rüütatud hilisromantilisse helikeelde. Ta on püüdnud mõtestada jaapanlike ja läänelike arusaamade erinevusi, keskendudes sealjuures enese jaoks täiesti võõrast rahvusest ja kultuuritraditsioonist naise hingeellu. ?Butterflys? võib näha eelkäijat XX sajandi mono-ooperitele, sedavõrd on siin keskmes kangelanna.

Libreto jätab kuulajale siiski mitmeid küsitavusi ning sellega lugu päriselt ei veena. Näiteks ? miks gei?aks hakanud, alles 15aastane Cho-cho-san on teda naivasse mr Pinkertoni juba enne nende esimest kohtumist nõnda kiindunud? Mis on tema tunded äratanud? See on aga võtmeküsimus, sest kui nende suhe kestis vaid viivu, siis miks ta nii järjekindlalt, kolm aastat kindlas usus Pinkertoni naasmisesse, ootab? Liblika kinni püüdnud Pinkertonile ütleb ta ju ometi valulikult, et teie maal torgatakse liblikaid nõela otsa (aga justkui ei taha kuulda Pinkertoni süüdimatut vastust à la ?mis siis??). Need lahtised otsad õõnestavad loo lõpu usutavust.

On kuidas on, nimiosalisena teeb suurepärase rolli Alla Popova. Ulatuslikust, nõudlikust ja väga mitmekesisest partiist on ta muretult üle. Eriti vaimustav oli tema plastilisus ? iga mõte, meeleolu kajastus miimikas ja keha liikumises. Palju värve oli ka hääles. Samuti oli hästi tubli oma esimese suure ooperirolli teinud, tegelikult üllatavalt sarnase hääle ja liikumisega teine nimiosaline Julia Semjonova. Mõlema väga õnnestunud osatäitmised peaosas on otsustava tähtsusega etenduse heas tasemes.

Teistel osalistel on tunduvalt vähem laulmist. Kosilane mr Pinkerton on paras tuulepea. Juba avavaatuses, veel enne abielutseremooniat, teadustab ta oma kaaslasele, Ameerika konsul Sharplessile, et kavatseb Jaapanist jalga lasta ning ameeriklanna naiseks võtta (näitab fototki). Ning väidab, et ameerika sõdurite stiil olevatki igalt poolt võtta, mis võtta annab. Jan Oja Pinkerton on üsna bravuurikas ja muretu, särava häälega sell. Konsul Sharplessi laulva Taavi Tampuuga on nad visuaalselt ja vokaalselt sobiv ja üsna särav paar. Popova särava ja nüansseeritud esituse taustal sooviks ka nende omavahelist dialoogi saatma veelgi selgemat kehakeelt. Sest Sharpless on algusest peale sellest mängust nördinud ja üritab Pinkertonile mõistust pähe panna. Nende vestlus võimaldaks loo küünilist külge rohkem ja reljeefsemalt välja mängida ning nõnda ka sügavuse mõõdet lisada.

Teise koosseisu Pinkerton ja Sharpless Nikolai Lvov ja Eduards Cudakovs jäid veidi kahvatumaks. Hääled on neil ju toredad, saaks ka liikumise ja suhtlemise aktiivsemaks, avatumaks. Kõrvaltegelastest loob ereda karakteriga sehkendajast kupeldaja Goro tegelaskuju Tõnu Kattai. Soojad ja hoolitsevad on Karmen Puis ja Valentina Kremen teenijanna Suzukina.

Lavastaja ja kunstnik, vastavalt Guntis Gailitis (Läti Rahvusooperist) ja Anita Znutina (Läti Riiklikust Nukuteatrist) on ?Butterfly? lavastuses läinud klassikalist, jaapanipära arvestavat teed (ehkki põhiolemuselt ikkagi euroopalik muusika ja üldinimlik teema laseksid minna ka teisiti). Lavakujundus etenduse käigus ei muutu ? lükandustega avanev-sulguv, terrassiga jaapanlik majake vasakul ning roosades õites aed paremal, mis eesriide avanedes paneb oma iluga ahhetama. Paaris rahvarohkemas stseenis on küll pisut kitsas, aga üldiselt tundub see lahendus üsna otstarbekas. Päevaaegade vaheldust ja meeleolude muutust kajastab valgus. Kimonod, hieroglüüfid, jaapanlasi järele aimav liikumine, kehahoid jne.

?Niisugune see võikski olla,? ütleksin jaapani-asjanduse võhikuna. Mitte aga viis, kuidas on ringi käidud lilledega. Pinkertoni tuleku ootuse stseenis ütleb Cho-cho-san, et külvame igale poole lilli. Ja siis nad teenijanna Suzukiga võtavadki sülemi ja suskavad mauh! vaasi. Ning seejärel viskavad sületäied õhku, mis maha kukkudes muutub prahiks jalge all. Jaapani ikebanakunst, kus iga õis ja oks on väärtus, midagi niisugust küll ei luba.

On hea meel, et orkester näitas etendusest etendusse aina paranemise märke. Üldmulje on juba päris hea. Veelgi parem meel oleks, kui nad kohe ja alati peaosalistega võrdsel tasemel esineks. Kuidagi liigse enesestmõistetavusega võetakse üle nurkade ja ?määritud? mängu.