Ühe koorilaulja päevik

Tõnu Kõrvitsa muusika on samavõrra püha taotlev kui tekst ega lahkne sellega seatud tingimustest ning omapärast.

RAHEL TOOMIK

Tõnu Kõrvitsa tsükkel „Canticle of the Sun“ ehk „Päikeselaul“ on sel hooajal tervikkujul kolme amatöörkoori repertuaaris. Eesti muusikamaastikul on see juba sündmuse mõõtu juhtum, kuid sellest on keeruline rääkida, kuna amatöörkollektiivide kontserte arvustada pole kombeks. Kuidas siis sellisest võrdlemisi arvukale publikule osaks saavast muusikasündmusest kõnelda, kui sellele ei saa läheneda kriitikuna? Miks mitte vahetada perspektiivi ning avada kriitiku vaate asemel hoopis koori­laulja oma? Nii saab ühtlasi esile tuua muusikalise sõnumi edastamise ühe olulise, aga sageli varjatud poole: käsitleda selle muusika raskust ja tähendust laulja vaatepunktist.

Esmalt kerkib muidugi teksti küsimus. Võõrkeelne repertuaar seab alati takistusi, seda eriti siis, kui keel kuulub n-ö käibekeelte hulka, mida igaüks kas või pisutki oskab. Sellisel juhul algab töö kõigepealt teksti lahti­võtmisest ning häälikute kaupa jälle kokkupanemisest. Lauldav inglise keel on Eesti kooride alatine nuhtlus. Kahetsusväärselt pööratakse keelele vähe tähelepanu, arvestades selle mõju lõpptulemusele. Kõnekeelne, eestimaiguline inglise keel paneb takerduma ja killustab fraasi. Kuna Kõrvitsa teose pealisülesanne on aga intensiivsuse hoidmine ja pidev töö terviku kokku­vedamise nimel, on foneetilised küsimused ja häälikuüksustest mosaiigi ladumise töö interpretatsiooni alus.

Ent e-de, a-de ja r-ide inglisepärasusest ei piisa: sõnade taga peab nägema ka sõnumit. Teoloogilise teksti veenev edastamine on keeruline. Sellega ei saa alati hakkama professionaalsed kollektiividki ning sellega ei tule toime ka iga helilooja. Sakraalmuusika on siiski midagi rohkemat kui sakraaltekstile kirjutatud muusika ning selle esitamine nõuab ühtmoodi nii traditsioonitaju, ärksust kui ka läbitunnetamist. Tõnu Kõrvitsal sellega muret ei ole, minu arvates on ta Eesti heliloojate seas üks huvitavamaid teoloogilisi mõtlejaid. Erinevalt näiteks Pärdist, kelle muusikaline materjal võtab sageli pühateksti illustratsiooni rolli, on Kõrvitsa muusika aga samavõrra püha taotlev kui tekst, kuid ei lahkne sellega seatud tingimustest ning omapärast. Kuna pühatunne peab saali intensiivsusega üle uhtuma ja keegi ei tohi jääda sellest puutumata, tähendab see koorilauljale ränka katsumust.

„Päikeselaul“ ei ole põhjamaine luterliku temperamendiga sakraalmuusika. Seda esiteks juba sellepärast, et Assisi Franciscuse alustekst kuulub tugevalt katoliku traditsiooni, aga ka sellepärast, et Kõrvitsa helikeel ei luba sellist lähenemist – faktuur laguneb selle peale lihtsalt koost. Kõrvitsa nooditekst ei ole iseenesest keeruline, kuid keerukus peitub registrites, mida luterlikus muusikas just väga rikkalikult ei tarvitata, ning nende vahel sujuvas liikumises. Ja registrid tahavad peenhäälestamist – dünaamilist, helipildilist, stiililist, et tervikus mõjule pääseda ja oma ülesanne täita. On hämmastav, kui tasakaalutuks võib muutuda muidu häälestatud harmoonia, kui koori sees puudub üksmeel pisidetailide suhtes, mis mõnes teistsuguses muusikalises materjalis oleksid täiesti tähtsusetud. Samavõrra hämmastav on aga ka vastu­pidine: kui saavutada matemaatilise vaimuga täpsus ning intellektuaalselt läbi valgustatud tunnetus (kas või hetkeks!), rabab Kõrvitsa muusika avarus, värskus ja sugestiivsus nii laulja kui ka kuulaja poolt vaadates. Samamoodi võib süvenenud lugeja olla rabatud teoloogilise kirjavara paremikust, sh Assisi Franciscuse tekstist.

Terviku teenimisel kõigist neist asjadest siiski ei piisa. „Päikeselaul“ on intensiivsuse mõttes väga ebaökonoomne lugu. See nõuab tohutut ja sügavalt ebaeestlaslikku sisendit kogu tsükli jooksul, aga ka tugevat vormi ja ettevalmistust. Miskipärast ei usu keegi kunagi, et kooriesitus on võrreldav sportliku tippsooritusega, aga just seda see on! Ettevalmistus, tähelepanu, paindlikkus, valmisolek, vaimne ja füüsiline toonus ning külm närv on kõik kooriesituses hädavajalikud. Interpretatsioonikunsti keerulises maailmas lisandub neile veel isiklik tähendusmõõde ja see seletamatu miski. Neid ei saa aga treenida ja neist mõistlikul kombel rääkida on veel keerulisem. Igatahes on selge, et nendeta ei saa, nendeta on see muusika tühi ja dimensioonita. „Päikeselaul“ on kõik või mitte midagi tüüpi teos, see on selge.

Võib tunda suurt heameelt, et Eesti koorid laulavad eesti muusikat ning annavad publikule võimaluse kogeda ühe tähelepanuväärse teksti ja ühe tähelepanuväärse muusikateose tõlgendusvõimaluste kirevat, avarat spektrit. Ülesanne ei ole lihtne, kuid lihtne on pühenduda, kui materjal inspireerib, kui materjal on erk, hõrk ja kütkestav.

Rahel Toomik on kammerkoori Kolm Lindu laulja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht