Üksikult üldisele: 325 aastat suure Bachi sünnist

Marju Riisikamp

Bachi galakontsert ja „Johannese passioon” 21. III Tallinna Jaani kirikus. Tänavune Bachi pidustus Tallinnas oli koondatud Jaani kirikusse. Pärastlõunal sai siin kuulata Eesti Kontserdi korraldatud Bachi galakontserti, kus soleerisid tuntud instrumentalistid Ivo Sillamaa, Neeme Punder,  Aare Tammesalu, Andres Mustonen, Andres Uibo ja kontratenor Ka Bo Chan. Kavas oli hulk sooloteoseid, mis kokku kujundasid päevase kontserdi toretseva-piduliku asemel hoopis süüvivaks muusikaliseks mõtiskluseks. Seejuures sai iga solist võimaluse näidata oma suhestumist suure müstiku-muusiku maailmaga. Jällegi meenub tõsiasi, et Bach on iga interpreedi-indiviidi elus sama tähtis kui Shakespeare näitleja omas. Mõlema retooriline  ja täiuseni viidud kunst nõuab esitajalt täit kontsentratsiooni, isegi inimülesust. Igavikku suunava muusikana mõjusid Süit G-duur BWV 1007 tšellist Aare Tammesalu ning Kromaatiline fantaasia ja fuuga BWV 903 pianist-klavessinist Ivo Sillamaa tõlgenduses. Viimane kõlas tavapärasest erinevalt, mitte klavessiinil, vaid haamerklaveril, ning oli ülimalt meisterlikult esitatud.

Vaikusega tembitud sooloteoste vahele  kõlas valik Bachi-Schemelli kogumiku aariaid positiivoreli saatel, ülekaalukalt Kristuse kannatusaja teemalised. Neid vaimulikke laule esitatakse üsna vähe, sest oma koraalilikule lihtsusele vaatamata nõuavad need esitajalt suurt süvenemist ja n-ö detailivaldamist. Antud akustikas oleks soovinud lauljalt rohkem fokuseeritud tooni ja täpsemat intoneerimist. Arvestades asjaoluga, et päevastel kontsertidel on publiku hulgas enamasti palju eakamat  rahvast, võinuks kavaleht kuulajale vastu tulles sisaldada laulude eestikeelseid lühitekste, seda enam, et muusikasündmus oli orienteeritud kristlikule sõnumile. „Matteuse passiooni” lõpunumbris „Erbarme dich” osales koos peaesinejatega veel mitmeid häid muusikuid (nende nimed oleksid võinud samuti kavalehel olla). Selles laia kantileeniga aarias tekkis kõlaliselt igati tasakaalustatud ansambel. Samal õhtul toimus kirikus agentuuri  Corelli Music eestvedamisel hoopis rahvarohkem sündmus, seda nii esinejate kui publiku hulga poolest. Sisuliselt transformeerus olukord üksikult üldisele, isegi üldinimlikule. Juba 2006. aastal algatatud sari, kristlikku kultuuri väärtustav „Kirikupühad Maarjamaal” pakkus täissaalile kuulata Bachi „Johannese passiooni” BWV 245.

Osalesid kammerkoor Voces Musicales, Corelli Barokkorkester ja vokaalsolistid Mati Turi, Taavi Tampuu, Uku Joller, Pirjo Püvi,  Eva Helena van Heel (Rootsi) ja Pavlo Balakin (Ukraina), dirigeeris Risto Joost. Johannese passioon-oratooriumi tunneb Eesti kuulajaskond ehk vähem kui hilisemat „Matteuse passiooni”. Johannese evangeeliumil põhineva teose süžeed oma hoogsa tegevustikuga võiks nimetada lausa ooperlikuks, kesksel kohal on süü ja ülekohtu, Kristuse kui kannatava inimese teema. Teose struktuur on mitmekihiline, justkui kosmiline üksus,  kus kõik üksikosad toimivad talle ainuomasel moel ning moodustavad harmoonilise terviku. Jutustaja ehk evangelist ei piirdu siin sündmuste kiretu kirjeldamisega, vaid sekkub toimuvasse emotsionaalselt. Ta on küll üksikindiviid, kuid siiski hääl rahva hulgast. Viimast „kehastab” koor, kelle sõjakad repliigid paiskuvad löövide alla kord otsekui sündmuste keerisest, kord uskliku koguduse koraaliviisina. Aariad liigendavad suurteose seisundilikeks  vaatlushetkedeks, mis nagu peataksid süžee voolu. Toomas Siitani kavatekstist võis lugeda: „Aaria on pigem vastus sellele loole, kuulutatud sõnumile. See on sügavalt isiklik, intiimne läbielamine, üksiku hinge soov saada üheks vaevu mõistetava müsteeriumiga”.

Kavaraamat andis ammendava informatsiooni nii esitatava kui esinejate kohta ning oli väga luksuslikult koostatud-kujundatud. Voces Musicales demonstreeris oma head  professionaalset taset ning häälerühmade tasakaal oli oivaline eriti koraalides. Koori dramaatilisema tekstiga lõigud tundusid mulle pisut liiga „viisakad”. Vokaalsolistide valik oli hea eesotsas Evangelisti partii kogenud laulja Mati Turiga. Taavi Tampuu Jeesuse rollist õhkus erilist rahu, võlus laulja hääle ilus tämber. Pirjo Püvi esituses oli nauditav aaria „Ich folge dir gleichfalls” oratooriumi esimesest osast. Hämmastav, et siinse Siimon Peetruse  kuulekust vanduva tekstiga retoorilis-meloodilise figuuri (mit freudigen Schritten ) vahetab oratooriumi teise poole koori lõpus (Schreibe mich) välja reeturlik lause. Niivõrd erineva sõnumiga osad on koguni samas helistikus … See on taas üks näide, kuidas Bach oskab lihtsa võttega tekitada hoopis uusi filosoofilisi seoseid. Soprani aarias musitseerisid kaasa veel kaks traversflööti unisoonis, mis lähemal partituuriga tutvumisel osutus Bachi ettekirjutuseks  (siiani olen seda aariat kuulnud ühekordse koosseisuga). Eva Helena van Heeli interpretatsioonis oli viimistletud detaile ja peent intoneerimist. Orkester, koosnedes eesti barokksolistide paremikust, demonstreeris oma mänguga igati asjatundlikku lähenemist, kuid ei sulandunud millegipärast ühtseks kõlalis-retooriliseks tervikuks, välja arvatud üksikud õnnestunud soolopartiid aariates. Jääb üle loota,  et järgmise sama suurteose esitusega tekib homogeensem tervik.