Ühest kevadekuulutajast Tartus

Alo Põldmäe

XII Eesti heliloojate festival 4. – 9. VI Tartu Jaani kirikus Tartu on olnud eesti muusikaelu oluline keskus läbi aastakümnete. Kui aga võtta tänapäevane muusikaelu intensiivsuse mõõdupuu – muusikafestival, siis selles osas kipub Tartu tagaplaanile jääma. Suurem osa ja suuremad süvamuusika festivalid toimuvad peale Tallinna Pärnus, Haapsalus, Saaremaal, Raplas, Viljandis, Narvas ja Suure-Jaanis. Siiski, juba 1996. aastast peetakse siin vanamuusikafestivali „Orient et occident” ja 2009. aastast on siia pidama jäänud Pärnus alguse saanud suurfestival „Klaaspärlimäng”. Veel teeb Tartu Jaani kirikus järjekindlat ja tänuväärset tööd juba EHF ehk Eesti heliloojate festival, mille kunstiline juht on flöödikunstnik ja helilooja Monika Mattiesen ning peakorraldaja Juhani Jaeger. Tartu muusikasuves ja muusikaelus laiemaltki on EHFil juba olemas oma väljundid ja püsipublik. Tõsi, see oma publik pole veel arvukas, aga korraldajate samm-sammult edasiminev tegevus teeb oma töö. Mõni festivali teadvustamise kanal on siiski kinni – nii näiteks ei leidnud ma midagi festivali kohta ühenduse Eesti Muusikafestivalid infoallikates. Festivali oma nägu Oma näo annab festivalile juba ülikoolilinn kui paik, kus sajand ja enam tagasi pandi paika eesti muusika olulised alustalad. Ja seegi, et kogu festival viiakse läbi Jaani kirikus. See loob eeldused teatud ühtsuseks mõtete-tunnete koondamisel ja muusikaelamuste vastuvõtmisel. Erilisust, „taevale lähemal olemist” kiirgas kiriku torniosa 3. korrusel, kus linastusid Arvo Pärdile pühendatud dokumentaalfilmid.

Korraldajad on loobunud kontsertide järjestikusest jadast ja publikule pakuti mitmekihilist programmi. Kontserdid vaheldusid võimalusega end harida. Sellistena toimisid filmiprogramm, kohtumised heliloojate Arvo Pärdi, Malin Bångi ja Rei Munakataga, „Raadio ööülikooli“ salvestused, workshop Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse muusikalisest liigendamisest (läbiviijad Urmas Petti ja Mart Jaanson), muusikaveerandtunnid. Kogu taustürituste kompleksi saab nimetada muusikaülikooliks, sest siit võis leida huvipakkuvat iga muusikahuviline.

EHF koondab peatähelepanu noorema põlvkonna heliloojate uudisloomingule. Üks eesti autor (kas siis noorem või vanem) on nn festivaliheliloojana teravdatud tähelepanu all. Selles staatuses on olnud Erkki-Sven Tüür, Tõnis Kaumann, Mirjam Tally, Jüri Reinvere jt. Tänavuse festivali helilooja oli Arvo Pärt. Ainuüksi Pärdi nimi pani festivalile oma tugeva vaimsuse pitseri. Kaasa oli haaratud Rahvusvaheline Pärdi Keskus, mille filmiprogramm ja fotonäitus pakkusid olulist lisa Pärdi kui aktiivselt mõtleva loomingulise isiksuse mõistmiseks ja tema loominguprintsiipide lahtimõtestamiseks.

Tartlaste muusikalise tervitusena mõeldud kontserdil esinesid saksofonikvartett Dorpat Ursula Chillaud’ kunstilisel juhtimisel ja Elleri muusikakooli kompositsiooniklassi õpilased omaloominguliste teostega (Alo Põldmäe juhendamisel). Sujuvalt haakus festivaliga ka Alo Põldmäe koostatud Eesti Rahvusliku Klaverimuuseumi näitus „I Eesti Vabariigi klaver” (pühendusena EV 95. aastapäevale).

Kui võrrelda EHFi Eesti muusika päevadega Tallinnas, siis kattuvaks osaks on uudisteoste esiettekanded, autoridki korduvad. Viimastel aastatel on pärast Eduard Tubina muusikapäevade lakkamist tekkinud aga suur tühimik eesti varasemate heliloojate loomingu esituste osas. Meie klassikute muusika kõlab harva! Pakun festivalile soovitusena ühe mõtte: võtta programmi helitöid eesti muusika kullafondist ja kui Tartut silmas pidada, siis erilisse fookusesse viia Heino Elleri Tartu heliloojate koolkonna looming. Elleri kõrval haaraks see oluliste heliloojate nagu Eduard Tubina, Eduard Oja, Alfred Karindi, Johannes Bleive ja Olav Rootsi muusikat. Nende seljataguse kindlustaks eesti muusikateaduse nestor Karl Leichter. Tekiks „kaks poolust”: üht kannaks eesti klassika, teist kõige uuem muusika.

Olen mõelnud, miks sellest järjest põnevamast festivalist nii vähe teatakse. On ju Jaani kirik festivalikohana lausa haruldus: väga hea akustika, soodne asukoht Tartu vanalinnas, ümberringi tugev kultuuriline ja ajalooline aura. Tutvunud tänavuse kavaga, võis seda isegi eksklusiivseks pidada, sest lummav koht, väljapaistvate muusikute osalus, kogu programm ja esitatav muusika oli paljuski eriline ja meeldejääv. Kõigele vaatamata polnud festivali külastatavus kuigi suur, eriti taustürituste osas.

Üks põhjusi võiks olla see, et ajaliselt ollakse liiga lähedal vaid paar kuud varem toimunud Tallinna festivalile Eesti muusika päevad, kuigi, jah, toimumispaik on hoopis teine. Teine küsimus on seotud samuti toimumisajaga: juuni algus ei ole sellisele üritusele hea aeg – ja seda lihtsal põhjusel, et muusikakoolide, ülikoolide ning paljude teiste õppeprotsessis osalevate inimeste meeled on seotud eksamite, arvestuste, lõpuaktuste ja muu sellesarnasega. Just õppurid ja õppejõud on aga Tartus valdav osa potentsiaalsest publikust. Tean oma loominguõpilaste kaudu Elleri muusikakoolis, et nad oleksid külastanud veel mitmeidki üritusi, aga kooliaasta lõpp seda ei lubanud. Näiteks 8. juunil oli kavas väga huvitava infoga film Arvo Pärdist ja festivali välismaise põhikülalise, rootsi ansambli Curious Chamber Players kontsert. Ja täpselt samal ajal oli Elleri muusikakooli lõpuaktus, kus tuli kohal olla ühel osal võimalikust festivalipublikust. Loodan väga, et tulevikus püütakse selliseid kokkulangevusi vältida.

Eredamad hetked

Suur pluss oli see, et tippklassist põhiesinejad nagu Tallinna Kammerorkester, Vox Clamantis, Curious Chamber Players Rootsist, flötist Camilla Hoitenga USAst ja Küberstuudio Monika Mattieseni eestvedamisel pakkusid just sellist muusikat, mis tekitas huvi ja mida oli põnev kuulata. Siin oli avangardi ja happening’i klassikat, üllatusi nii visuaalses kui helilises osas, tõsist süvenemist ja ka huumorit.

Eredaks tegi festivali muidugi meie elava klassiku Arvo Pärdi looming. Tema teoseid mängiti peaaegu kõikidel kontsertidel ja ainuüksi nende teoste kaudu võis saada päris hea läbilõike meie muusikagigandi loomingust. Toredad olid mitme Pärdi teose seaded üllatavatele koosseisudele. Näiteks „Peegel peeglis” tšellole (Aare Tammesalu) ja kirikukelladele (fonogramm Tammo Sumera) Jaani kiriku tornis või sama teos seatuna saksofonikvartetile (seade U. Chillaud). Teose „Saara oli 90aastane” seade kahele flöödile, kolmele häälele, löökpillidele ja orelile kannatas aga tugevalt ühetaoliselt kõlavate löökpillide tõttu.

Esiettekandele tulnud teoseid oli kümme, autoriteks Malle Maltis, Helena Tulve, Andrus Kallastu, Lauri Jõeleht (kontsert akordionile ja orkestrile!), Monika Mattiesen, Eestis elav islandlane Pál Ragnar Pálsson, Mart Siimer, Märt-Matis Lill, Galina Grigorjeva ja Tõnis Kaumann. Neist, mida õnnestus kuulda, paelusid mitmed. Näiteks Siimeri „Päikesehobuste tants”, kus läbi kaasajatunnetuse kumas siirast poeetilisust, või Grigorjeva „Antiphone” kahele flöödile – muusika täis hingelisust, või Kaumanni igati läbimõeldud „Ave Maria” või Maltise rahvamuusika hingusega „Laulan öö hommikuks”.

Üks eredamaid muljeid oli lõpukontserdi II pool, kus võrratu Vox Clamantis esitas Pärdi lühiteoseid vokaalansamblile ja nende vahele kõlas erinevatel flöötidel Helena Tulve, soome helilooja Kaija Saariaho ja Grigorjeva uus muusika. Stiililt väga puhas valik ja suur elamus!