Tulevikuhelide tribüün Lissabonis

Tiia Teder

Uue muusika ülevaatus, tribüün ja kõnetool ehk rahvusvaheline heliloojate rostrum toimus tänavu Lissabonis. Nädal aega kuulasid 31 riigi raadiotoimetajad Gulbenkiani keskuse konverentsisaalis uut muusikat ning 4. VI avaldati kuuldud 67 helitöö hulgast välja valitud parimate teoste nimekiri. Sellesse jõudsid mõlemad Klassikaraadio esitletud eesti heliloojate teosed: Toivo Tulevi „I said, Who are You? He said, You” ja Ülo Kriguli „earth... become earth  again”. Rostrumil kuulub muusikakuulamise juurde ka muusikatoimetajate workshop, kus arutletakse uue muusika üle üldisemalt ning avaneb avaram pilt tänasest muusikamaailmast.

Gulbenkiani keskus asub Lissaboni kesklinna ääres 1960ndate modernistlikus ehitises kesk lopsaka taimestikuga aeda. Hiigelavarate fuajeede, lilleaedade ja klaasseintega maja ning park meenutavad Pariisis asuvat UNE SCO peahoonet ja fond tegutsebki nagu väike UNE SCO.  Armeenia juurtega naftaärimehe Calouste Gulbenkiani pärandusest ja fondile kuuluva kütusefirma kasumist jagub vahendeid muuseumi, kunstikogu ja kontserdisaali tegevuseks ning paljudele haridus- ja kultuuriprojektidele. 1963. aastal asutatud Gulbenkiani fondil on oma koor ja maailmas tunnustatud orkester ning muljetavaldav muusikaelu. Fondi muusikavaramus on ligi 300 XX sajandi teise poole kaalukatelt autoritelt tellitud teost. Eesti heliloojaist  on Gulbenkiani fondi tellimuse pälvinud 2002. aastal Erkki-Sven Tüür, tulemuseks marimbakontsert „Ardor”. Pika traditsiooniga rostrumi eesmärk on tutvustada raadio vahendusel nüüdismuusikat. Teoseid kuulatakse salvestistelt ja heliloomingut esindavad raadiote muusikatoimetajad, kes esitlevad teoseid ja valivad kuuldu seast parima oma programmis tutvustamiseks.

Väljavalitud teost ja edukaimaks osutunud kompositsioonide  esikümmet mängitakse järgmise hooaja jooksul ligi 30 raadiojaamas üle maailma. Rostrumil ei jagata rahalisi auhindu, kuid heliloomingule saab osaks midagi väärtuslikumat – võimalus jõuda paljude maade raadiokuulajateni. Hinnang on mitmekümne selles valdkonnas asjatundliku inimese maitseeelistuste ja muusikakogemuste summa. Tänavusel rostrumil mängitud umbes 14 tundi muusikat oli vormilt kirev. Stiilidest olid  esindatud paljud möödunud sajandi „ismid”. Kõlas sümfoonilisi teoseid, viiulikontserte, kammermuusikat mitmesugustele ansamblitele, häälte ja erisuguste heliallikate sünteese. Rostrumi muusikalised piirid tähistab ära fakt, et enamik heliloojaid on käinud samadel suvekursustel ja saanud koolitust IRCAM i autoriteetidelt. Kuigi teoseid rostrumile valitakse igal maal isemoodi – mõnel pool on eelkonkurss –, püüavad kõik osalejad pakkuda kvaliteetset,  ambitsioonikat ja uudset heliloomingut. Osa teoseid on raadios kõlamiseks raskepärased, teised jälle nii tavalised, et sobivad pigem programmi klassika- kui nüüdismuusikavööndisse.

Üllatav, et varasemast rohkem oli tänavu kuulda kõrgel ja lopsakal helinivool sümfoonilisi teoseid noortelt autoritelt. Mõlemad võidutööd olid seotud kultuuride sulandamisega, mida võibki pidada üheks oluliseks suunaks tänases kunstmuusikas. Põhikategooria  ülekaalukalt võitnud 33aastase taani helilooja Simon Steen-Anderseni „Ouvertures (Part 1)” on loodud guzheng’ile, samplerile ja orkestrile. Hiina festivali „Kohalolekud” tellitud teoses on lähtutud sitarilaadse hiina pilli mängutehnikast ja kõlast, mille ümber on helilooja ehitanud kompaktse ja väga efektse, osaliselt võimendatud orkestrikõla. Noorte, alla 30aastaste heliloojate kategoorias sai kõrgeimad punktid läti muusiku Kristaps  Pētersonsi „Twilight Chants”, mis oli ka seekordse rostrumi ainus kooriteos. Pētersons töötab Läti rahvusorkestris kontrabassimängijana ja on heliloojana oma tee alguses. Riituslik kooriteos põhineb sufi poeedi Jalaluddin Rumi tekstil ning ühendab impressionistliku värvisulatuse, läti rahvalaulu elemendid ja sufi rütmika. Teose trump oli julge dramatism ning Läti Raadio koori teatraalne ja vokaaltehniliselt kõrgetasemeline esitus. 

Argentiina helilooja Luciano Andrés Borillo reekviem „Ecos de la Muerte” on ulatuslik meditatiivne poeem mitmekümnele etnilisele pillile ja klassikalisele viiulile. Borillo kasutab rahvapillide pehme kõla suurendamiseks võimendust. Eksootilistest lugudest oli üks eredamaid ka tšehhi Krystof Maratka „Zverohra” („Loomade mäng”), mille idee oli kujutada, kuidas vokaalne väljendus kujunes inimolevuste peamiseks suhtlemisvahendiks. 

Ürginimese häälitsemist esitas väga efektselt nimekas sopran Elena Vassilieva. Nostalgia on nüüdismuusikas väga oluline tegur, mis toidab heliloojate fantaasiat ja loob kuulajaga silla. Austria helilooja Olga Neuwirthi viiulikontsert „Remnants of Song … an Amphigory” oli koherentse vormi ja küllusliku materjaliga helitöö, kus heliüllatusi ja seonduvaid ideid jagus igasse viiest osast. Delikaatselt ja traditsioonilisemalt nostalgiline  heli- ja hingemaastiku impressionistlik pilt oli leedu helilooja Onutė Narbutaitė „Bank river symphony”. Suurtest orkestriteostest mahukaim oli aserbaidžaani prominendi Faradž Karajevi 38minutiline Viiulikontsert, kus helilooja rändas läbi oma autoriteetide teoste, eeskujuks Schnittke stiil. Mürakultuuri ja vaikusest helide müriaadi sattunu kõlaelamusi väljendas Uus-Meremaalt pärit Lissa Meridan teoses „A quiet fury”. Teose  helimaterjali tarbeks salvestas ja analüüsis helilooja linna helikeskkondi ja nende seesmisi energiaid. Ambitsioonikatest orkestriteostest oli üks meeldejäävamaid veel iirlase Donnacha Dennehy tantsuetenduseks loodud ja Dublini ehitusbuumist inspireeritud „Kraana”, mis meenutas minimalistide industriaaloopusi. Elevust tekitas austraallase Erik Griswoldi lugu „Old Macdonald’s Yellow Submarine” prepareeritud klaverile, mänguklaverile ja muudele  heliallikatele. Autor on sidunud lapsepõlve helimälestused kenaks kunstiliseks süidiks.

Praeguseks on establishment’i hulka jõudnud see põlvkond heliloojaid, kes on popmuusika taustaga ja loomingus sellest oluliselt mõjutatud. Basskitarristi ja heavy metal’i minevikuga hollandi autori Florian Magnus Maieri teoses „Operator” räppis teksti luuletaja Saskia de Jong, kellele lõi kriipivat kudet ja riffe viiulisolistiga ilmestatud orkester. 40aastase tiroolist  pärit helilooja Bernhard Ganderi „Lovely Monster” lähtub aga tumedate jõudude kujutamisel thriller’itest ja ansamblist Iron Maiden. Võimalik, et tume koloriit ja energia Ülo Kriguli muusikas on samuti saanud alge popmuusikast. Tema „earth … become earth again” on kirjutatud NYYD-festivali tellimusel 2007. aastal Baseli ansamblile Phoenix. Rostrumiks tehtud lindistusel kõlas see ansambel U: esituses.

Toivo Tulevi „I said, Who are You? He said,  You” on emotsionaalselt mõjuv, tugeval religioossel elamusel rajanev teos, mida koos Tallinna Kammerorkestriga esitas nii vokalisti kui dirigendina Risto Joost. Tulevi teoseid on alati rostrumil väga kõrgelt hinnatud, eelmistel aastatel on esikümnesse tõusnud tema „Opus 21”, Viiulikontsert ja Flöödikontsert „Deux”. Prantsusmaa kõrval on Eesti olnud dekaadi edukaim riik rostrumil. Aastail 2000–2010 on eesti heliloojate teosed jõudnud esikümnesse  kuuel korral (Tulev, Lill, Kozlova, Reinvere, Tally), peavõidu noorte heliloojate kategoorias on saanud Jüri Reinvere (2000) ja Ülo Krigul (2007) ning rostrumi üldvõidu 2004. aastal Helena Tulve. Võiduteose autorid saavad rostrumil Picasso-Miró medali ja noor helilooja lisaks uue teose tellimuse Rahvusvaheliselt Muusikanõukogult ja Prantsuse Raadiolt. Tänavuse rostrumi lõpuõhtul toimuski Gulbenkiani  muuseumi saalis ansambli OrchestrUtopica kontsert aastatel 2006–2009 noortekategooria võitnud heliloojate uudisteostega, nende hulgas Ülo Kriguli „Passing”. Kontserdi salvestas Portugali Raadio kultuuriprogramm Antena 2 ja see kantakse üle EBU liikmesraadiotes. Rostrumi 57aastase ajaloo vältel on nüüdismuusika levikukanalid palju muutunud.

Kui alles hiljuti oli helikandja sõna otseses mõttes  helide jäädvustamiseks kasutatud lint või plaat, mida toimetajad kohvritega raadiost raadiosse viisid, siis nüüd on muusika kõikjal „õhus” ja virtuaalsuses. Ka nüüdishelikunst peab toime tulema selles uues maailmas. Miljonid muusikapalad ootavad tasuta või väikese raha eest allalaadimist. Pakkumine aina kasvab, aga nõudlus liigub oma rada pidi. Hiljuti lugesin New York Timesi veebiväljaandest salvestatud muusika eest autoritele õigusjärgset  raha kasseeriva organisatsiooni MCPS-PR S uuringu kohta muusikamüügist Internetis, et 2008. aastal pakuti Internetis ostjatele umbes 13 miljonit muusikapala, millest 10 miljoni puhul ei tehtud ühtegi tehingut. Kuid 52 000 pala (ehk vähem kui 1%) müük andis 80% käibest. Madonna saab ikka oma klõpsamised ja raha kätte, aga väga palju huvitavat muusikat ei jõuagi uues meedias kuulajateni. Hoopis rohkem kui nüüdismuusika ise on  muutunud selle ümbrus ja koht avalikus ruumis, eriti raadioeetris. Mitmekesisus aina kahaneb. Kunstmuusika saab eetriaega üha ahtamalt ja mitmel maal ähvardab klassikaraadioid sulgemine ja Internetti kolimine ning vastavad otsused sünnivad lausa kultuuriministeeriumides. Kultuur marginaliseerub meedias ja lahterdatakse erihuvide alla. Eestiski on hakatud ajalehtede veebiportaale tasuliseks muutma ja maksustatud pole kummatigi mitte kõmulugusid,  vaid hoopis kultuuriteemalisi artikleid. Siinsed juhtivad teleoperaatorid nihutavad kultuuriprogramme oma menüüs aina tahapoole: hiljuti selgus, et Starman tõstab Mezzo kanali põhipaketist tasulisse paketti ja Elionil pole põhipaketis enam Artet – kes tahab neid vaadata, maksku lisa. Kuigi kõik on saadaval, peavad inimesed tegema teadliku valiku ja hoopis olulisemaks kui varem on tõusnud autoriteetsed soovitused ja võrgustikud, kus  kohtuvad muusika ja kuulaja. Ka rostrumi valik kui soovitus, teadaandmine heast muusikast, muutub oma nišis aina olulisemaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht