Tugevalt laetud pihtimused

Kui kavas on Šostakovitš, Penderecki ja Pärt, siis ilmselgelt avatakse ja kuulatakse nende loomingut väga tihedates ühiskondlik-poliitilistes seostes.

ANU VEENRE

Kontsert „Pihtimused 2“ 6. XI Kultuurikatlas. Tallinna Keelpillikvartett: Urmas Vulp (viiul), Olga Voronova (viiul), Toomas Nestor (vioola), Levi-Danel Mägila (tšello). Sissejuhatus: Mihhail Lotman. Kavas Krzysztof Penderecki, Arvo Pärt, Mari Vihmand, Dmitri Šostakovitš.

Ehkki päris viimaste aastate loomingut kontserdil ei kõlanud, sobinuks kava hästi mõnele nüüdismuusika festivalile. Mõte siduda Šostakovitši ja Penderecki 1960. aastatel kirjutatu nüüdisloominguga teeb ettevaatlikuks. Ometi on tõsi, et siinsetel muusikakorraldajatel on ikka veel mõni samm minna, enne kui publik läbinisti viimase sajandi muusikast koostatud kava millegi tavapärase pähe võtab ja seda ka kuulama tuleb. Seepärast on eriti tore, et tänavu alustanud ja mitut hooaega läbima planeeritud Eesti Kontserdi sarja „Pihtimused“ seni väljakuulutatud kontserdid sisaldavad kõik vaid uuemat muusikat, keskmes mõni Šostakovitši kvartettidest. Sarjas esinevad kvartetid Eestist ja mujalt ning Tallinna Keelpillikvarteti läinudpühapäevane kava oli sarja teine (esimese andis septembris YXUS Ensemble).

Kava vaadates torkas mulle pähe stampmõte, mis leidis kinnitust ka kontserdile eelnenud Mihhail Lotmani sissejuhatuses: kui kavas on Šostakovitš, Penderecki ja Pärt, siis ilmselgelt avatakse ja kuulatakse nende loomingut väga tihedates ühiskondlik-poliitilistes seostes, kahe autori puhul veel ka põikega nende usulistesse tõekspidamistesse. Muusikalooga tutvust teinule kõlab nende instrumentaallooming programmiliselt isegi juhul, kui pealkirjad midagi ette ei anna – nii tugev on selle laetus (või kõigutamatu muusikaajaloo tundide lastetuba). Kui vahel ka õnnestub nende helitöid kuulata n-ö abstraktse muusikana kogu selle väärtuses ja väes, siis antud kontserdi teostekimpu arvestades kindlasti mitte. Eelhäälestust tugevdas Lotmani mõjus sõnastus: kõneldes Šostakovitši alalisest hirmust arreteerimise ees, nimetas ta helilooja loomingut võitluseks õudusega, tema muusikat loitsuks kuristiku kohal.

Ka Šostakovitši üheksas portreteeris oma sümfoonilise haardega olusid, mis ilmselgelt käivad muusikavälise maailma pihta. Esitus oli lõpuni köitev – kvaliteet, mis ulatusliku teose puhul saab tugineda vaid suurepärasele ansamblitunnetusele. Kvarteti dünaamiline ja agoogikaküllane, vaheldusrikas mäng rabas positiivselt ning tuli tuttav ette ka nüüd. Koosmängu mõttes oli seekord suurim proovikivi Penderecki teine keelpillikvartett, mille sonoristlik faktuur ja kontrastirohke, äärmuseni traagiline kujundikeel siiski vormusid õnnestunult ekspressiivses esituses.

Penderecki intensiivsele, pingelist võitluslikkust illustreerivale teosele järgnes lepitusena Pärdi „Da pacem Domine“ ning samasuguse suhtepaarina võitluslikkuse ehk vastupanu suubumisest rahu- või stabiilsusemaile võis tajuda ka Vihmandi keelpillikvarteti kaht poolt. Vihmandi teos kõlas pisut rabedalt – eri kujundite kiirest vaheldumisest tulvil ning samal ajal äärmiselt hektilise faktuuriga partituuris ongi keeruline pikemat mõttekaart leida ja hoida (seejuures ka kuulajail). Arvasin, et ehk pole kvartett Vihmandi muusikaga veel ka nii sina peal: liiga sageli Vihmandit Eestis ei mängita (ehkki tundub, et viimastel aastatel järjest rohkem), pealegi on tema looming üsna stiilikirev. Oma rõõmuks märkasin, et Tallinna keelpillikvartett on kahekümne aasta eest loodud teose 2005. aastal ka plaadistanud. Helinäitega viite plaadistusele leidsin Eesti Muusika Infokeskuse veebilehelt helilooja teoste rubriigist. Ikka ja jälle kuuleme nurinat selle üle, kuidas eesti klassikaline muusika on muusika voogedastuskanalites (YouTube, Spotify jpt) alaesindatud ning kuidas näited uuemast heliloomingust seal üldse puuduvad. Infokeskuse varasalv täieneb aga pidevalt ja ehkki nii autoriõigused kui ka veebilehe formaat ei võimalda sinna üles laadida salvestisi tervikuna (ega peagi), saab sealt eesti heliloojate paljude teoste kohta helinäited hõlpsasti kätte. On muidugi iseküsimus, kas kontserdikülastus vajab eelhäälestust, kuid teavet meie infokeskuse muusikanäidete andmebaasi kohta tasub laiemalt levitada küll – see oleks üleskutse meie (muusika)koolide õpetajatele suunamaks õpilasi eesti muusika juurde.♥