Tubina juubelinägemused ajas

Ia Remmel, Stockholm

Tubina muusika üks pool on rahvuslikkuse ideaal ja teine unistus Eesti sümfonismist.

EDUARD TUBINA 100. sünniaastapäeva tähistati Stockholmis soome kirikus 17. IV.

Eduard Tubina 100. sünniaastapäeva üritused avas kontsert ?teisal?, s. o Rootsis, helilooja elu teise poole maal. 17. IV oli Stockholmi vanalinna soome kirikusse kogunenud suur hulk inimesi, piiratud ruumi, otsekui põgenikud laeva, kanduma tagasi kaotatud paradiisi, esimese Eesti vabariigi püüdmatute ideaalide juurde. Väljas valitses soojuses jahedust peitev põhjamaine kevadilm, kiriku hubane saareke soodustas keskendumist. Siin oli inimesi, kes olid Tubinat tundnud, ja noori, kes tema muusikat tundma õppimas.

Tubinas leidub kummalist kaheliolekut. Ta on põgenik, ideaalide poole (tagasi) ihkav, aga mitte vähem realist, kes hindab kainelt olukorda, lepib tegelikkusega, teeb, mis suudab. Jääb stabiilseks, on isegi vahel võimeline nautima seda, mida toovad ootamatud elukäänakud. Kui Tubina muusikale läheneda emotsionaalsest küljest, siis on selle üks pool rahvuslikkuse ideaal ja teine unistus vaevalt saja-aastase kunstmuusika arenguajaga Eesti sümfonismist. Kui tema muusikale läheneda uudsusnõuetega, siis tuleb tunnistada tema alalhoidlikkust. Küll leidub aga suuri muutusi autoristiilis. Tubin oli n-ö puhta muusika pooldaja. Ta on öelnud: ?Muusika läheb oma rada. Teda ei saa sundida ei ühele ega teisele poole.? Ja veel: ?Ma olen pillimehetüüp, kuid pean meeleldi lugu ka probleemidest?. Ühest küljest pillimees, kes mängib ?jumala armust?, teisalt looja, kes napist temaatilisest materjalist arendab keeruka kogumi, naudib erinevate arendusvõtetega väikesest suure kasvatamist. Samas lihtsus, rahvaviisis küdev korduste sugestiivsus, ?sõjasõnumite? ärev kappamine, rahvalaulu intonatsioonidega lüürika.

Seda, mida kirikus kuulda sai, ei ole põhjust arvustada detailidesse kinni jäädes. Esikohale tõusis siin emotsionaalse hetke seisatumine, selle pjedestaalile tõusmine, viimseni siledaks viilitud käsitöö jäi vähem oluliseks. Juubelikontsert kujunes liigutavaks tervikuks. Kontserdi kavas ei olnud ainult Tubina ?suurimad? või ?parimad? tööd. ?Ylermi?, soololaulude ?Õnne ootel? ja ?Ingel lindudega? ning Flöödisonaadi kõrval kõlas ka lihtsamaid, tarbemuusikalaadseid helitöid. Kummagi kontserdiosa kandvaks jõuks oli pianist: esimeses pooles Klarika Kuusk, teises Toomas Tuulse. Esimene on paindlik, kultiveeritud pianismi ja peene kõlataotlusega mängija, teine universaalse hoiaku ja laia haardega komponisti tüüpi muusikamees. Kontserdi avas Rootsi Raadioorkestri põline viiuldaja Alfred Pisuke Tubina 1944. aastal kirjutatud ?Prelüüdiga?, esimese looga, mis ta kirjutas pärast Rootsi jõudmist. Seejärel killuke helgemat: ?Külakarjase sarvelugu?. 1935. aastal loodud karge, ooperlik-heroilise ballaadi ?Ylermi? esitasid metsosopran Katrin Meerits ja Gustav Asplund. Klarika Kuusk mängis valiku Tubina klaveriprelüüdidest. See oli nõtke, pingestatud ja eredalt välja joonistatud kõlakujunditega esitus. Kontserdi üks mõjuvamaid etteasteid oli sopran Liine Carlssoni ja pianist Klarika Kuuse soololaulude ?Hällilaul?, ?Õnne ootel? ja ?Ingel lindudega? tõlgendus. Laulutudeng Liine Carlssoni hääl on mahe ja kandev ning ei kaota ilu ka suurtes kulminatsioonides. Esitajate samalaadne muusikatunnetus andis ilusa tulemuse.

Kontserdi esimese poole lõpetas projektmeeskoor E. Tubin 100, võimas ja kaunihäälne. Eric Ericssoni kammerkooris lauljana tegutsev dirigent Jaan Seim oli Stockholmi eesti segakoori meeshäältele lisanud veel mitmeid võimekaid eesti soost lauljaid.

Kontserdi teises pooles jätkus taas meditatiivne viiulimuusika, Alfred Pisuke ja Toomas Tuulse mängisid ?Pastoraali? ja teise osa Esimesest viiulikontserdist. Järgnes katkend ?Reekviemist langenud sõduritele? metsosopran Katrin Meeritsa ja Toomas Tuulse ettekandes. Kontserdi üks nõudlikumaid teoseid oli Tubina hilisloomingusse kuuluv Sonaat flöödile ja klaverile. Flöödisolist Liis Jaanivald-Åkerberg on Helsingi Sibeliuse akadeemia kasvandik, õppinud Mikael Helasvuo juures ning olnud teose esmaesitaja Soomes, Rootsis ja Prantsusmaal. Tenor Mikko Pulkkinen esitas Tubina hiliseid, napp-haikulikke soololaule. Kontserdi lõpetas Stockholmi Eesti Segakoor.

Kontserdijärgselt avaldasin imestust, kui palju on Stockholmi eestlaste hulgas muusikuid. Mu vestluskaaslane, 79aastane vanahärra Alfred Pisuke vastas: ?Ja kui palju neid rohkem on olnud! See on pisku, mis veel järgi on.? Ta jätkas: ?Minul oli see arvatavasti viimane Tubina muusika mängimine. Austasin Tubinat väga. Inimesena oli ta ääretult lihtne. Olen esitanud paljusid tema viiuliteoseid, aga ma ei saanud talt kunagi otse niisugust kriitikat. Kui talt küsisin, kuidas oli, ütles ta poolnaljatamisi: ?Tuu oli hää küll?. Ega ta enda jaoks ei teinud suurt midagi. Kirjutas sümfoonia valmis, pani sahtlisse ? mängige, kui tahate! Kui oli tema 70. sünnipäev, siis korraldasime väga suure kontserdi: see oli kolm tundi pikk, mängiti ka tema klaverikvartetti ja keelpillikvartetti. Tubinat oli päris raske sinna kontserdile saada; aga miski teda sinna siiski vedas ? ta tahtis kuulda oma klaverikvartetti. Ta ei olnud seda oma 40 aastat kuulnud.

Mina olen 35 aastat orkestrant olnud, orkestris mitmeid tema sümfooniaid mänginud. Ja minu arvamus on: praegu on omad moed, mida maailm tahab, aga Tubina aeg alles tuleb!?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht