Tõnu Kõrvitsa Thule-laulud ja rannarahva viisid. Aga mitte ainult

Priit Kuusk

Sul on vähem kui kuu aja jooksul ees kahe uusteose esiettekanne? Jah, mõlemad sünnivad seekord Rootsis. Malmö muusikaakadeemia sümfooniaorkestri tellimusel kõlab homme seal orkestriteos „Passacaglia”. Mind on hakanud huvitama vanad vormid, eriti passacaglia, mis näib rohkem filosoofiline žanr kui mõni teine varajane vorm. Selles on kogu aeg tuntav mingi minek, aga mitte omapäi, vaid tähelepanelikult ümbrust  jälgides ... Esimese katse tegin detsembris Arvo Haasma jaoks „Chaconne’ga” vioolale... Tahtsin proovida, kas on võimalik sellesse vormi tuua hoopis tundlikumat puudutust. Neil Thomson dirigeerib, avaõhtul olen ka ise Malmös, seejärel toob orkester loo 10. märtsil Vilniusse ning 12. ja 13. märtsil Tartusse ja Tallinna.

1. ja 2. aprillil esitavad Rootsi Raadio koor ja Stockholmi Saksofonikvartett Tõnu Kaljuste  juhatusel Berwaldi hallis kuueosalise teose „Hümnid Läänerannikult”. Selles kavas on mitu populaarset pala, ka Veljo Tormise „Raua needmine”. Kirjutamise idee Stockholmi jaoks andiski Kaljuste, käisin selleks muusikamuuseumi Cyrillus Kreegi fondis uurimas ta Noarootsist, Vormsist jm kogutud rannarootslaste vaimulikke rahvaviise. Suurt abi sain ka Sofia Joonsilt ning ta uuest raamatust „Eestirootsi rahvakoraalid”. Nii on see teos  omamoodi „Kreegi vihiku” vaimne järg. On hea meel algmaterjali üle, mis on samaaegselt nii eesti kui rootsi oma, kuigi tekstid on rootsi keeles. Eriliselt paelus ilustatud, kaunistustega koraalimeloodiate võrratult puhas stiil nagu voolav allikas … ja need variantsused on nii kaasahaaravad, inimlikud, inspireerivad. Ehitasin tsükli üles teekonnana, mis algab unistusest taevalikest kõrgustest ja jätkub meremeeste palvetega mere vaigistamiseks, siis läbi öö  ning lootuste hommiku ja kevade poole (finaal „Nüüd õiteaeg on algamas”). Koori osa mahedamale kõlale vastandasin saksofonide tuntavalt ekspressiivsema ja aktiivsema väljenduse.

Koos huviga rahvakoraalide vastu oled pidevalt meie regiooni looduse ja hinge mail kurseerinud, mida reedavad lugude pealkirjadki. See on nagu sinu sõnum: „Taevakaare muusika”, „Thulemaa laulud”, „Tuule tuba”, „Thule pildid”… Paaril  viimasel aastal on sündinud veel „Thule mustrid” keelpillikvartetile, „Tuulde lauldud” Anu Tali orkestrile, „Thule eleegiad” kammerorkestrile (vabariigi aastapäevaks), „Thule visandid” Amstel Saxophone Quartetile oreliga, „Thule koraalid” Virgo Veldile ja Ulla Krigulile. Ja Peep Lassmann tegi variatsioonide „Ma tänan Sind” esiettekande Tartus. Kuueosaline eesti päikeseloitsudel põhinev „Helios Helios” kõlas  Arvo Volmeri käe all Adelaide’i tšellofestivalil. Anu Tali on „Tuulde lauldut” juhatanud ka Türgis Bilkenti SO ees ning teeb seda taas aprillis Innsbruckis. Tõnu Kaljuste dirigeeris „Kreegi vihikut” novembris EFK ja TKO kontserdireisil New Yorgis, enne oli see meil samas esituses juba plaadile jõudnud. „Kreegi vihikut” esitati ka Soomes Rovaniemis.

Eesti loodus, eesti inimesed ja rahvalaul tähendavad  mulle palju. Ja unistus Thulest, saladuslikust põhjamaast maailma serval … See, aga ka mitmed muud teemad on mu muusikasse tulnud aja jooksul. Ma pole nende nimel eraldi pingutanud, nii on lihtsalt loomulikuna juhtunud. Need on mustrid minu muusikalises kangas.

„Täiusliku vaikuse” avaõhtul 12. II juhatas Tõnu Kaljuste uuesti sinu kammerooperit „Tuleaed” Maarja Kangro tekstile.

See oli pärast 2006. aastat hästi liigutav taaskohtumine  – sain aru, kui tähtis see lugu mulle praegugi on. Mäletan, kuidas Maarjaga samm-sammult edasi jõudes seda ooperit tegime. Nüüdne esitus läks väga hinge, solistid Kädy Plaas ja Helen Lokuta olid fantastilised! Loodame, et saame selle ooperi ka plaadistada.

Ei saa mööda vaadata kogu sinu läinud aastast: üheksa teost esiettekandel Vancouveris, Islandil, Amsterdamis, Adelaide’is (kus ka ise kohal käisid), Tallinnas…  kuni Keila, Käina või Tartuni – soolofagotile, segakoorile, saksofonikvartetile oreliga, klaverile, kahele tšellole sümfooniaorkestriga, sopransaksofonile ja orelile, Arsise kelladele, vioolale. Kaks teost oli valminud varem, aga teised sünniaastaga 2008. Lisaks kirjutasid sel aastal veel kuuele filmile muusika.

Ilusaid hetki on olnud tõesti palju. Ka koostöö Tõnu Kaljustega – „Meestelauludes”, „Kreegi vihiku” plaadistamisel jm – on olnud väga ergastav. Meil on hea teineteisemõistmine. Üks eriline päev oli aga Hiiumaal Käinas, kus minu „Pilvede laul” oli Rudolf Tobiase päevadel laste klaverikonkursi kohustuslikke lugusid. Olime seal Helena Tulvega žürii liikmed ja kuulasime, kuidas päris noored muusikud meie loomingut mängisid ning tunnetasid. Tundsin, et sain sealt väga palju energiat.

Mis on praegu töölaual ja ootab ees? 

Tulemas on paar põnevat asja filmimuusikast. Novembris peaks esietenduma Prantsusmaal minu muusika 1928. aasta tummfilmile „La Passion de Jeanne d’Arc”, mida hakkab mängima 18-liikmeline L’Ensemble de BasseNormandie. See on Carl Theodor Dreyeri linateos, kus peaosades Renée Jeanne Falconetti ja Antonin Artaud. Selle muusika loomine tundub tõsine väljakutse: filmi kaadrites on sageli väga pikalt vaid inimese nägu ja tavapärast  keskkonda justkui poleks. On palju muudki sellist, mida tänapäeva filmides juba ammu enam ei kohta. Hiljuti tutvustas ka Mati Kütt mulle oma uue filmi ideed ning näitas juba esimesi võtteid. See on väga omapärane lugu, ootan seda tööd suure põnevusega.

Vahendanud Priit Kuusk