TMW: klassikute presentatsioon

Talvi Nurgamaa

Tallinn Music Week’i raames on enamasti esindatud artistid-bändid, kes tutvustavad oma loomingut. Festivalil juba teist korda aset leidnud süvamuusika interpreetide kontsert Estonia kontserdisaalis erinebki muust toimuvast eelkõige sellepoolest, et sinna tullakse valdavalt interpretatsioonikunsti, mitte loomingu pärast. Põnev on jälgida, millise valiku interpreedid oma maitsest, hetke-eelistustest, tugevatest-nõrkadest külgedest johtuvalt on teinud. Siin avaldub mingil määral interpreedi küpsus ja eneseteadlikkus ning võib-olla ka see, kuidas ja kellele oma interpreediannet nende viieteistkümne minutiga soovitakse esitleda. See paneb ühtlasi mõtlema interpretatsioonikunsti seisust ka üldisemalt. Kui näiteks oletada, et maailmas kõlab ühe päeva jooksul ühe virtuoosliku pala (virtuoosse aaria) sada tuhat perfektset esitust ning plaatidel ja internetiavarustes on sama teose salvestusi veel palju rohkem, siis kerkib paratamatult küsimus, mis ajendab interpreete mängima talendifestivalidel just neidsamu virtuooslikku palu? Perfektsus ja virtuoossus on endiselt hinnas, kuigi perfektsete CDesitustega hellitatud kuulajas enam nii suurt efekti ei ärata. Nii tekibki hasartne huvi, kuidas ja kas see siis mõjule pääseb või meelde jääb? Väga positiivne näide TMW-l selles kontekstis oli „klassikute” presentatsioonil François Borne’i „Fantaisie brillante sur „Carmen””, mis oli Oksana Sinkova säravas esituses otsast lõpuni põnev, kusjuures võis aduda, et kogu virtuoossus allus muusikalistele taotlustele. Nii Sinkova kui ka teise kahe TMW raames üles astunud puhkpillisolisti Heli Ernitsa (oboe) ja Virgo Veldi (saksofon) puhul sai täheldada tooni- ja tämbrikujunduses väga tundlikku ja isikupärast suhtumist.

Milline valik osutub edukamaks, kas sisustada veerandtund eri teoste üksikosadega, et anda võimalikult mitmekülgne ülevaade oma oskustest ja võimetest, või valida üks teos ja võimaldada kuulajal rohkem süveneda artisti interpretatsiooni (seeläbi ka tema isiksusse), sõltub samuti esineja taotlustest. Siinkohal tegi rõõmu, et leidus interpreete, kel oli julgust mängida tõsisemat süvaklassikat. Esimesena meenub väga hea teosevalikuga Andreas Lend, kes oli Kodály sonaadi I osa nii polüfoonia, tämbri kui dünaamika poolest väga hästi välja kuulanud, interpreedi süvitsiminek ja Kodályle omane improvisatoorsus panid kohati isegi unustama, et Lend ei ole selle teose autor. Hea valik oli ka Age Juurika esitatud kaks erineva karakteriga tehniliselt nõudlikku ja muusikaliselt põnevat osa Albénize „Iberia süidist”, kuna võimaldasid ühtlasi süveneda ühe autori teose interpretatsiooni. Artimus Ensemble, kelle puhul olid ootused muidugi väga üles kruvitud, näitas kolme osaga eri teostest oma hiilgavat potentsiaali ja võimekust. Kui lugeda aga kavalehelt Artimus Ensemble’i eesmärgist kuulajaid teoste innovatiivse valikuga üllatada, siis just nende puhul oleks huvitanud ühe teose süvainterpretatsioon.

Mõeldes interpretatsioonikunsti olukorrast tänapäeval, meenub juba pikalt kestnud arutelu nn muuseumikultuurist, kus reprodutseeritakse mõtlematult ja väsimatult üht ja sama, mistõttu varitseb oht, et interpreet jääb pahatihti käsitöö tasandile. Sellest väljarabelemiseks, on vaieldamatult vaja kombata piire, minna äärmustesse ja on tõesti teretulnud, kui keegi seda ka teha julgeb. Rein Rannapi tõlgendatud Schuberti ja Bachi helitöödele mõeldes tekib aga küsimus, kui kaugele tohib neid piire kombates minna, et kavalehele veel autoriks märkida vanameistrid (Schubert ja Bach) ja mitte Rannap.

Estonia kontserdisaal polnud tol päeval ainus koht, kus sai nautida kõrgel tasemel interpretatsiooni- ja improvisatsioonikunsti. Eesti muusika päevad tõid TMW raames Mustpeade maja saalides kuulajaini seitsme heliloojaimprovisaatori loomingu ning sealgi kuulis erakordselt avatud suhtumisega koosseise ja interpreete. Kahtlemata on üks selliseid Tatjana Kozlova teoseid esitanud Ansambel U:. Autori ja esitaja hea koostöö on ilmselt interpreetide üldise avatuse ja võimekuse kõrval üks olulisemaid tegureid, kuidas saavutatakse selline kontsentreeritud energia ja hea ansamblimäng. Muidugi ka see, et lisaks oma pilli kõrgtasemel valdamisele ollakse avatud helilooja soovile kasutada kõikvõimalikke heliobjekte, nagu näiteks teoses „Lagunemisahel”. Kozlova „Horisontaalides” tulid eriti hästi esile U: väga hea ansamblimäng, kõrvutatult Levi-Danel Mägila mõjusate artistlike (kuid ilmselt mitte päris lõpuni detailidesse süüvivate) soolodega. Mirjam Tally plokis oli esindatud väga põnevate tämbrivõimalustega trio Una Corda, mis koosneb harfist (Liis Jürgens), kandlest (Kristi Mühling) ja klavessiinist (Ene Nael). Tally teoses „Joon” tulid need võimalused eriti hästi esile.

Talendifestivalil esitleti ka andekaid improvisaatoreid. Estonia kontserdisaalis kuuldud Anne-Liis Polli ja Anto Petti intensiivne, kuid hingamisruumi andev improvisatsioon „Ragdegtik” kulges väga veenvalt. Polli ilmekas, peensusteni artikuleeritud, ehkki abstraktne tekstilaul mõjus haaravalt, tekitades mulje kammerooperlikust narratiivist, millest võiks isegi veel täpsemalt aru saada, kui seda „salakeelt” mõistaks. Ereda elamuse jättis Taavi Kerikmäe live-kompositsioon, kus tuli esitusele kaks lugu, millest üks akustiline, teine elektrooniline. Akustilises improvisatsioonis oli klaveri kõlalisi võimalusi igas suunas laiendatud: tekkis seoseid nii kõrgete kui madalate keelpillide laiendatud võtetega nagu spazzolato, sul ponticello (poogendatud klaverikeel) jne. Kuulda võis ka assotsiatsioone nii puhk- kui löökpilli kõlade ja elektroonilise muusikaga. Sealjuures andis erilise efekti veel spetsiaalsete kõla pikendavate magnetite kasutamine, ehkki ka naturaalne klaveriheli oli efektne ja hästi ajastatud. Esinemist aitas jälgida terviku üsna selge (ehk isegi kohati ette planeeritud) struktureeritus. Ilmselgelt panid kuulama rahutud rütmifiguurid, korduste-erinevuste hea proportsioon ning muusiku 200% teostamisele suunatud energia.