Theatrum – vaatajaskond, pealtkuulajad

Tiiu Levald

Laulja kui näitleja ning laulev näitleja – kuidas neid koolitada?  

Nagu pealkirjaks pandud, nii seletab ladina keele sõnaraamat Kreekast pärit mõistet. Seega kõik, mis toimub teatris, on nii vaadatav kui kuulatav. Siia peaksid ära mahtuma seega nii näitlejad, lauljad kui tantsijad, ükskõik siis millises üksteisega läbipõimunud kombinatsioonis. Seos on kõigil ühine nii intellekti kui tunnetega. Meie vaatajale hästi tuntud lavastaja Adolf Šapiro on oma raamatus “Nii sulgus eesriie” muu hulgas välja öelnud ühe lihtsa, kuid väga paikapaneva tõe: “Kui laval toimub midagi tõelist, siis on vaatajal oma etendus. Pole tähtis, et süžeed on erinevad, tähtsam on, et mõte kokku langeb. Ühel ja samal lainel igaühele oma. See on teater!”

Kuna märts on meil teatrikuu, siis on kohane meenutada, et juba mitmendat aastat TMKs avaldatud teatrikriitikute arvamustele, mis puudutavad eelmise aasta paremaid ja halvemaid ilminguid meie teatrites, pole mingil kombel reageeritud (ma ei mõtle siinkohal väga häid ja põhjalikke üksikarvustusi, mis selles ajakirjas ilmuvad, vaid konkreetset küsitlusankeeti) meie muusikateatrites toimuvale. Ometi on neid meie miljonilist rahvaarvu silmas pidades lausa palju – tervelt kaks. Neile lisandub veel muusikalide produktsioon mitme egiidi all, kus noorte poplauljate kõrval on hõivatud meie teatrite väga mitmekülgsete annetega näitlejad ja lauljad.

Selles kontekstis tahangi veidi mõtiskleda lauljast kui näitlejast ja laulvast näitlejast. Vaadeldes vanu gravüüre, kus on lauljaid kujutatud väga ilmekates ja lennukates poosides, võime fantaseerida ja luua kujutluse, mil määral ühel või teisel ajastul on laulmisele lisandunud mänguline element. Barokkajastu kastraatide laulutehnika tulevärk, millele lisandus kulla, karra ning paabulinnusulgedega ehitud kostüümide glamuur, annab meile võimaluse oletada, et põhirõhk oli välisel. Bel canto ajastu kujundas oma kauni laulmise taotluse ja vokaaltehniliste rulaadide rohkusega prima donna staatuse ning XIX sajandi keskpaik, mil tegutsesid Bellini, Donizetti ja Rossini, kes olid inspireeritud uue laulukooli kasvandikest (kes küll samuti demonstreerisid oma vokaalseid võimeid). Kuid samas hakkas lisanduma romantiline rollikäsitlus, mis on tänaseks arenenud läbi Wagneri süvafilosoofiliste arenduste, Verdi ajalooliste tragöödiate ja veristide naturalistlike elutõdede väljendamiseni.

Tänapäevase ooperiteatri külgetõmme võiks võrdväärselt draamateatriga seisneda mõttetihedas kontseptsioonis, ükskõik siis, kas see on koomilises, satiirilises või dramaatilises võtmes. Nagu on öelnud Boriss Pokrovski (XX sajandi lõpukümnendite ooperilavastaja, kes kuulus kindlasti maailma suurimate tegijate hulka) oma raamatus “Mõtisklusi ooperi üle”: “Kas ooper on realistlik? Siin pole mingit kahtlust. Meid erutavad seal avanevad emotsioonid, tunnete mikromaailmad ainult seetõttu, et need on tõesed.” Kuid pinget pakkuv saab sündida vaid siis, kui on tekkinud ühine “vereringe” nelja persooni vahel, kelleks on dirigent, lavastaja, kunstnik ja laulja. Tingimuseks ja eelduseks on, et laulja peab oma “tööriista”, s.t häält ja füüsist, ning muusikalist ning sõnalist teksti (eriti, kui see on võõrkeelne) valdama nii täiuslikult, et saaks antud kontekstis oma mõttekaaslastega olla võrdväärne partner. Ja kui kogu meeskond on helilooja idee teenistuses, siis ei tohiks tekkida küll mingeid tõkkeid tegijate ja kuulajate-vaatajate vahel.

1997. aastal oli mul võimalus viibida ülemaailmsel lauluõpetajate kongressil Londonis, kus oli mitu päeva tervenisti pühendatud noore laulja õppeprotsessile. Sinna mahtus töö hääleõpetajaga, pianistiga ning rolli analüüsi psühholoogiga, kes korrigeeris teksti keeleliselt ja suunas stiililiselt. Laulja füüsisega tegeldi aleksandertehnika printsiipe silmas pidades, et liikumises oleks vabadust ja loomulikkust ning ajastu žestide, hoiakute ning lavalise elegantsiga tegeleti igapäevastes tantsutundides. Kui soovitakse saada muusikalilauljale vajalikku belting-stiilis häälekoolitust ja omandada selle stiili eripära, siis tuleb pürgida Londoni kuningliku muusikaakadeemia muusikaliteatri stuudiosse.

Seoses õppeprogrammide muutustega on ka meie EMTAs võimalik tegelda paljude nende faktoritega, küll aga mitte muusikalikoolitusse puutuvaga.

Ja nüüd tahangi esitada retoorilise küsimuse meie rohkele teatrikriitikute perele: miks ollakse nii kitsid jagama kiitust meie laulvatele näitlejatele ja näitlevatele lauljatele, kes täiesti “isehakanuna” on pidanud katki hammustama, ja mitmel juhul väga edukaltki, selle tänase päeva populaarse žanri – muusikali pähkli? Eelpoolmainitud TMK küsitluses oli teatrikriitik Ülo Tonts ainus hüüdja hääl kõrbes, kusjuures just sama küsimusega, et miks me ei taha tunnistada, et see žanr on erakordselt suure auditooriumi vallutanud ja toonud kindlasti publikut nii draama-, ooperi- kui operetiteatrisse, paika, kuhu suur osa vaatajaist-kuulajaist muidu iialgi poleks sattunud. On ju selles žanris läbi aastate sündinud suurepärased rollid: näiteks Jassi Zahharovil ja Helgi Sallol lauljate ning Jüri Lumistel, Evelin Pangil, Marko Matverel näitlejate poolelt. Need on vaid eredamalt meelde jäänud nimed, kellele võiks lisada veel pika nimekirja. Omaette küsimus on muidugi lavastuste väga erinev tase ja esinemispaiga sobilikkus. Kuid mahavaikimine kirjasõnas jätab ju teatrilukku jäädvustamata eriliselt anderikaste kunstnike suure hingepõlemisega tehtu.

Olen sageli mõelnud, seda eriti pärast viimati Tallinna Linnateatris nähtud Tammsaare “Karini ja Indreku” etendusel saadud vapustust, et millest küll tuleneb see meie väikese rahva ja nii suure hulga heade näitlejate lausa ebanormaalne suhtarv? Kas on selles süüdi Põhjamaa “kaamoseinimene”, kes tahab pikka pimedust kompenseerida vaimuvalgusega? Kas see, et argielus ollakse nii sissepoole pööratud, mida omakorda võimendab tänase maailma võõrandumine, pealispindsus ja pragmatism, viib loomealged sellisesse kõrgstaadiumisse, et nii võimsalt ja ennastunustavalt läbi elada kellegi teise elu ja seda nii avatuna teistega jagada?

Igal juhul kutsun üles lugupeetud teatrikriitikuid sagedamini astuma üle muusikateatri läve, ära unustama põhjenduse, et “ma ei tea sellest laulmisest midagi” ja kogema uskumatuid üllatusi ning olema tegijaile toeks ning teatrikülastajaile teejuhiks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht