Teod

I. G.

TAAVI-MATS UTT,Eesti plokkflöödifestivalikorraldaja Kuidas sündis peatselt algav Eesti esimene plokkflöödifestival (10. ? 12. IX)?

Ühtpidi ehk täiesti juhuslikult, teisalt aga loogilise jätkuna küllalt pikaajalisele tööle. Nimelt formeerus aastal 2000 Euroopa Plokkflöödiõpetajate Assotsiatsiooni Eesti haru, sellised harud on olemas enamikus Euroopa riikides. Nende harude katusorganisatsioon loodi aga alles eelmisel aastal ning uuenenud organisatsiooni esimene töökoosolek peeti Tallinnas. Ning kuna tegu on mitte ainult kõrgetasemeliste plokkflöödiõpetajate, vaid ka -mängijatega, olid nad nõus nii õpetama kui kontserte andma. Siis tunduski, et on piisavalt materjali, millest saaks kokku täismõõdus festivali.

Koostöös kellega Eesti plokkflöödifestival nüüd toimub?

Meiega teeb koostööd Eesti Kontsert, mille üle on meil loomulikult ainult hea meel, kuna see saab meid pisutki välja tõmmata mõneti kitsavõitu, sumbunud erialaringist. Pole ju kellelegi saladuseks ka see, et kuna plokkflööti nii palju õpetatakse, ei võeta seda instrumenti ehk kuigivõrd tõsiselt. Tal on selgelt selline ?lastepilli? maik juures (mis iseenesest pole ju sugugi paha), aga see pill ei peaks sugugi vaid nendesse piiridesse jääma. Ja kui seda õpetust tehakse suhteliselt nutusel moel, siis pole õpetusest niipalju kasu, kui see esmapilgul tundub. Festivali raames toimub palju kursusi ja ma arvan, et see on sama oluline kui festivali kontserdipool. Sest õnneks on nende plokkflöödiõpetajate seas, kes enamasti on ilma erialase hariduseta, küllalt palju neid inimesi, kes kasutavad kõiki võimalusi enda harimiseks.

Ja teistpidi ? sellise suurema ettevõtmisena saame siiski pälvida ligi saja Eesti plokkflöödiõpetaja tähelepanu, kes kusagil vaikselt õpetavad oma plokkflööti ja kes siiamaani ei ole meid ehk üles leidnud.

Rääkides festivali kontserdipoolest, mida tõstaksid esile?

Me oleme püüdnud seda festivali seada niimoodi, et tuleks välja selle pilli suhteliselt lai skaala. Seepärast on siin kõrvuti varajase muusika kontserdid ja plokkflööt kui nüüdismuusika instrument, selles mõttes on raske mingeid eelistusi teha. Paljud kontserdid võivad olla väga kõrgetasemelised ja kindlasti põnevad, nagu näiteks 10. IX öökontsert ?La Follia? Vanalinna Muusikamajas, kus mängijaks Gudrun Heyens, kes on pea kümme aastat mänginud ansamblis Musica Antiqua Köln ning saanud auhindu Vivaldi plaadistuste eest.

Samas festivali avakontserdil ?The Great Charm? (10. IX) juhib vägesid Baldrick Deerenberg, kes on teise põlvkonna väga rafineeritudmaitsegaplokkflöödimängija. Ja loomulikult galakontsert (11. IX); tuleb välja, et ka Eesti heliloojad pole plokkflööti sugugi mitte unustanud. Arvo Pärdi kõrval võib seal kuulda uudisteost Jaan Räätsalt, ettekandele tuleb Erkki-Sven Tüüri noorpõlveteos seitsmele plokkflöödile ja klavessiinile meie festivali külaliste esituses ning ka Robert Jürjendal on kirjutanud toreda loo plokkflööditriole.

Millised rakendusperspektiivid on plokkflöödil praegu nüüdismuusikas?

Kui hakata kinni sõnast ?perspektiivid?, siis viiks see mõttele, et millised võiksid olla lähituleviku muutused. Ent kui enne seda vaadata, milline koht on plokkflöödil muusikas, siis leiame, et see pill on nüüdismuusikasse väga hästi sisse elanud. Kui vaatame maailma suuri ja tähtsaid plokkflöödifestivale, siis väga tihti leiame, et rõhuv osa esitatavast ongi nüüdismuusika.

Vähe sellest ? järjest sagedasem on see pill ka jazzis ja kui rääkida arengust, siis on see seotud pilli tehnilise arenguga, milles on küll vahepeal toimunud umbes 150-aastane seisak. Sest klassitsismiperioodist kuni romantismi lõpuni oli plokkflööt üsna teisejärguline pill ja ehkki seda mängiti amatööride seltskonnas, oli see professionaalide huviorbiidist täiesti väljas. Tema renessansi ajal XX sajandi esimesel poolel kopeeriti muidugi vanu pille, tänaseks on saavutatud selles küllaltki hea tase. Ja loomulikult pole praegu enam juttu selle instrumendi kopeerimisest, vaid edasiarendamisest, nii nagu arenevad vaikselt edasi kõik teised pillid. Nüüdseks on konstrueeritud näiteks plokkflöödid, millel on kolmeoktaaviline ulatus ja mis võimaldavad ka suurt dünaamikat. Ning see ei toimu intonatsiooni arvelt, nagu juhtus tihtipeale vanade pillidega.

Mul ei ole mingit kahtlust, et uuemad plokkflöödi modifikatsioonid leiavad nüüdismuusikas üha laialdasemat kasutust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht