Teetähised Tormise(s) ajas

Tormis 40

Tormise muusikas leiame harva konkreetseid sotsiaalseid seoseid, ometi mõistame üha paremini selle sotsiaalset mõjukust ja ühiskondlik-kasvatavat vastukõla; selle eetilist alust inimese ja looduse, inimese ja inimese ning inimese ja ilusa vahekordade nägemisel ja süveneval kujutamisel (juba varem, kui seda hakati ohtrasti sõnas ja kirjas tegema). See on nagu mingi vastutustunde väljendus, mõnikord karjeni kirglik.

Helju Tauk, Veljo Tormis. – Sirp ja Vasar 7. VIII 1970.

Ülo Õuna skulptuur 1980. aastast.

Tõnu Tormis / Teatri- ja muusikamuuseum

Tormis 50

Mis on siis tänapäevane? Küllaldasel määral on seda uutele, ka avangardistlikeks kutsutud väljendusvahenditele rajatud kunst, mis on „värkstoaks“ nägumuutva helikultuuri jaoks vajaminevatele vahenditele. Tänapäevasusegi osas on kaalukam see osa kunstist, mis oskab ammugi olnut aina uute silmadega näha. Selliste silmade omanikke meil on, nende hulgas ka Tormis.

Leo Normet, 50 aastat mehesammu. Etüüd Tormisest. – Sirp ja Vasar 8. VIII 1980.

Tormis 60

Tundub, et Tormis kannab nüüdiseesti šamaani rasket ülesannet, kellel on tulnud olla vahendajaks meie ja meie esivanemate maailmade vahel. Vastukaaluks ametlikule kultuuripoliitikale.

Me ei tea, kuidas Tormis leidis tee vanade tarkusteni. Ilmselt rahvakunsti ja kogu rahvakultuuri kaudu, milles sisaldub tohutu hulk väga mitmekesist informatsiooni traditsioonilises vormis. Küllap on Tormis osanud panna hinge rändama mineviku ja ka tuleviku radadele laulude, loitsude ja nõiatrummi abil.

Vaike Sarv, Tseremooniad ja rituaalid, Veljo Tormis 60. – Reede 3. VIII 1990.

Tormis 70

Tormise fenomeni on enamasti käsitletud humanitaarteaduste vaatenurgast. Musikoloogid on leidnud tema rahvalauluseadetest hämmastavat leidlikkust regiviisi struktuuri rakendamisel mitmehäälses kooriloomingus ja selle esteetiliselt mõjusat kujundust. Rahvaviiside üksikud elemendid moodustavad kuulaja peas terviku, mille ilme määravad saadud haridus ja selle taga olev kultuur. Seega oleks pärimusmuusika osa mõistmisel enam tegemist sotsioloogidel …

Vaike Sarv, Elava hääle kiituseks. – Sirp 4. VIII 2000.

Tormis 75

Kõigepealt oli Tormis kindlameelselt vastu, et tema sünnipäeva tähistatakse Estonia kontserdisaalis. Ja siis leidis aset kolm nädalalõppu kestev juubelisari, laotatuna üle Eesti …

… Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde loodud Tormise nimelisse allfondi, rahvusliku suunitlusega kooriloomingu väärtustamiseks võis seekord juubeli­annetusi teha – „närtsivate lillede ja riiulil toimuvate suveniiride asemel“ (Veljo Tormis).

… Tormis tänas Viinistus ja Pärnus kokkutulnuid, kes tema laule veel laulda ja kuulata tahavad, ning väitis end õnnelik ja rõõmus olevat, soovides sama kõigile.

Saari Tamm, Kõigepealt oli Tormis. – Sirp 26. VIII 2005.

Tormis 80

Veljo Tormise retoorika rahvuslikust muusikast rääkides eeldaks just seda romantilist rahvuslikkust, mis rõhutab oma, erinevust teistest, kokkukuuluvust omade vahel rahvusliku kuuluvuse alusel. Seda vaatepunkti tema muusika ei toeta. Ükskõik, millise Tormise loo võtame – oluline pole ju ainult viis ja selle maagiline kordumine. Ka väga lihtsa koorikompositsiooni teeb looks see, mis viisi ümber on ja kuidas tervik toimib. Tormis võib vahel rääkida avatud vormist, kuid ta olulisemate teoste puhul torkab silma ääretult võimas ja lõpetatud dramaturgiline tervik.

Urve Lippus, Soome-ugri helilooja Veljo Tormis. – Sirp 6. VIII 2010.

Tormis 85

1981. aasta kevadel palusin muusikakeskkooli lõpuklasside õpilastel vastata küsimusele „Milline on sinu meelest Veljo Tormise tähtsus eesti kultuuris?“. Helilooja oli siis veel viiekümnene, „Eesti ballaadid“ olnud laval ühe hooaja, „Unustatud rahvad“ jõudnud „Ingerimaa õhtuteni“, mis tekitas noorte hulgas suurt elevust. Lühim vastus oli „rahvaviiside ainuke soojendaja“, parim „Hindamatu. Ja ilmselt veel hindamatumaks muutub. Ta on nähtus, mille kohta öeldes, et oleme uhked, ei väljenda me tegelikult midagi erilist, võrreldes tegelikkusega. Tormis on meid viinud eestlase­tundeni“. See on kirja pandud 20. mail 1981. Laste suust pead sa tõde kuulma.

„Muusika pole mulle musitseerimine, vaid elamise vaev ja valu. Ja esmatähtsad muusikas on mulle sõnad. Kogu minu muusikaline tegevus on tegelikult muusikaväline,“ ütles Veljo Tormis 1997. aastal.

Kas ikka on?

Tiia Järg, Elamise vaev ja valu. Mõttekilde Veljo Tormise 85. sünnipäeval. – Sirp 14. VIII 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht