Targalt koostatud ooperimenüü

Heili Vaus-Tamm

  Kuressaare ooperipäevad oli nagu kokkuhoidliku perenaise uhke pidusöök: võimaluste piires oli parim välja otsitud ja oskuslikult eksponeeritud. Publiku ette toodi seekord kaks galakontserti ja üks ooperilavastus. Viimane küll veidi kahandatud variandis, sest ooper oli nimelt juba Pärnus juunis mängitud ?Deemon?. Aga kuna kaasa teeb hulk külalissoliste ja tegu on siinkirjutaja arvates vaieldamatult selle hooaja eredaima ooperilavastusega, siis õige valik.

Kuressaare ooperipäevad on oma lava teistpidi pööranud: algul paiknes see piki müüri, nüüd enam müüre kaasa haarata ei saa. Vabaõhulavastuse suurim pluss on aga see, kui lavastus keskkonna mõjul võidab, mitte ei kaota. See aga eeldab lavastajalt statsionaarivariandi ümberkohendamist ? ja seda oleks nii loominguline inimene nagu Mati Unt võinud oma ?Deemoniga? ka teha. Mõelda vaid, kui Deemon oleks ilmunud või seisnud kõrgel müüri peal ? oli ta ju Pärnus lausa lae all ja Kuressaare väiksemas lavakarbis mingil haledamal kõrgendikul. Ei lähe vist kunagi meelest, kui samas lossihoovis etendatud ?Don Giovannis? komtuuri hääl pimedas lossimüürilt kaikus või kui don Juani otsivad donna Anna, donna Elvira ja don Ottavio kõrgel lossimüüril tormituules oma lehvivate rüüdega kõikusid. See oli elamus, mis kestab üle aastate ja mida ei saa pakkuda ükski statsionaar.

Samuti alaneb Kuressaare lossihoovi maapind tagapool, nii et nähtavus on tagaridades palju kehvem. Kui lava asukoht samaks jätta, võiks panna tagumiste tooliridade alla poodiumid.

 

Suured riigid pingutavad vähem

Iga festivali repertuaaripoliitika üks oluline komponent on eelarve ehk etenduste maksumus. Ja siin on Kuressaare ooperipäevade hing (ja ihu) Ludmilla Toon tõsiselt pingutanud, et näidata igal aastal külalistruppe. Nüüdki oli kolmepäevasest festivalist üks galakontsert juhtivatelt Leedu solistidelt, teine viie (!) maa esindajatelt ja ?Deemoni? kandvad solistid olid samuti võõrsilt. Läti ooperifestival näiteks pakkus sel aastal vaid omamaist repertuaari, millest ?Jenufa? koostöös T?ehhi ja Iiri ooperiteatriga ning ?Tosca? lavastatud Dmitri Bertmani poolt Helikon Operast. Ülejäänud olid puhtalt läti koosseisud.

Soomlaste kuulsal Savonlinna festivalil on ka alati vaid üks külalistrupp ja valdavalt omamaised lavastused. Näiteks tuli sel aastal Barcelona ooperiteater vaid ühe lavastusega, Donizetti ?Armujoogiga?. Selle kõrval on Kuressaare vägagi uhkelt külalisi kutsunud; eelmisel aastal esinesid leedulased isegi kahe lavastusega.

Nii et viriseda pole repertuaari kallal midagi. Ühe külalistrupi peaks siiski alati püüdma kutsuda, sest naaberriikidega võrreldes on Eesti küllalt väike, nii et omamaine toodang on ooperipublikul juba põhiliselt ära vaadatud.

Kuna esimesel galakontserdil mul viibida ei õnnestunud ja Pärnus juba nähtud ooperi uute aspektide kohta ka põhiline öeldud, keskendun nüüd teisele galakontserdile. ?Deemonist? peaks veel märkima nimitegelase Laimonas Pautieniuse tõeliselt deemonlikku kiirgust ja harva nähtavat intensiivust ning üllatusena käskjala tillukese kõrvalrolli suureks mänginud Roland Liivi.

 

Ilus kole galakontsert

Ausalt öeldes mulle galakontsert kui nähtus ei meeldi, aga seda suurem kaal on öeldul: Kuressaare oma oli esimene, mis vähegi meeldis. Ja põhjusi oli kaks. Kõigepealt see, et seletati aaria sisu ja avati seda ooperis ümbritsev kontekst. Nii polnud hittaariad enam eraldiseisvad ja sellisena mõistetamatud emotsioonipursked, vaid olid etteloetud teksti tõttu psühholoogiliselt ette valmistatud ja mõistetavad. Koostatud tekstid olid valdavalt vaimukad ja värsked kuulata ka inimesele, kes ooperite-aariate sü?eesid ise peast teab. Kahju ainult, et inglise keeles piirduti tihtipeale vaid esinejate nimetamisega. Kordan veel kord: selline sissejuhatus pole vajalik mitte ainult ooperikaugele publikule elementaarseks seletuseks, vaid meeleolu suunamiseks. Samuti oli ?Carmen? esindatud lausa kuue numbriga ? tõeline ooperi läbilõige.

Teiseks plussiks oli omaette sportlik moment nii paljude eri maade (Venemaa, Ungari, Eesti, Läti, Leedu) solistide osalemise tõttu. Publik võttis spordivõistluse reeglid sõnatul kokkuleppel omaks ja koostas aplausi ning braavodega tõelise pingerea. Ja ?maavõistluse? võitis noor Eesti sopran Alfia Kamalova Rosina kavatiiniga Rossini ?Sevilla habemeajajast?. Kamalova köitis esimestest fraasidest: ilus hääl, võluv ja vaba musikaalsus, koloratuuride enesestmõistetav sädelus! Teiseks üllatajaks oli ?Deemonis? peigmeest laulnud Sergei Gaidei Venemaalt. Pärnu etendusel segas ilmselt mingi terviserike, Kuressaare oma oli parem. Kontserdi alguse ?Lilleaaria? esitus oli keskmine. Aga see, et kava muudeti ja Gaidei Kalafi aariaga ?Turandotist? kogu kontserdi apoteoosiks jäeti, kruvis küll ootused lakke. Ja mees õigustas talle pandud ootusi! Särav ja jõuline, hetke pärast hingematvalt õrn ? ja seda äkki laitmatu häälevaldamise ning kvaliteediga. Nüüd oli temas kõike, mida ühelt tenorilt iganes võib eeldada. Ju siis on ta selline laulja, kelle kõrghetki tasub oodata ja püüda.

Erinevate kavadega üle koormatud Pärnu Linnaorkestri apse korvasid kontsertmeister Maano Männi ülivirtuoossed, kuidagi jaheda üleolekuga puistatud mustlasviisid ja dirigent Erki Pehki käitumine. Vaimukas ja stiilne, tõeliselt särav galaõhtu maestro: kord liitis publiku aplausi summutades lood, kord ei saanud primadonnalt silmi, kord suudles tollel kätt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht