Tantsud surnud sõpradega

Igor Gar?nek

Festival ?Trialogos? 24. ? 29. IX

Festivali ?TRIALOGOS? avakontsert Niguliste kirikus 24. IX: Hortus Musicuse Akadeemiline Orkester, segakoor LATVIJA ning solistid Andres Mustoneni dirigeerimisel, kavas Martõnov ja Silvestrov.

Sel nädalal lõppes järjekordne mitmeid kunste ? muusikat, teatrit, poeesiat ja teadusettekandeid ühendav festival ?Trialogos?, mille korraldajaks mittetulundusühing Hereditas. Laiahaardeline vaimufoorum, kus (tsiteerides ürituse bro?üüri) üldise ja erilise, ihu ja vaimu, mineviku ja tuleviku kooskäsitlused kajastuvad ka festivali vormis.

Avakontserdi märksõnaks 24. IX oli aga slaavi nüüdismuusika ? Andres Mustoneni juhatusel kõlasid Niguliste võlvide all Vladimir Martõnovi (Venemaa) ja Valentin Silvestrovi (Ukraina) suurteosed.

Esmalt sai Hortus Musicuse Akadeemilise Orkestri ja pianist Aleksei Ljubimovi esituses kuulda Vladimir Martõnovi (1946) klaverikontserti ?Tants rannal? (?Tants surnud sõbraga?, 2004), mis on pühendatud helilooja noorelt lahkunud sõbra mälestusele. Teos oli tähelepanuväärne nii oma helikeelelt, kompositsiooniliselt ülesehituselt kui erakordset süvenemist nõudnud esituselt. Loo alguses kostab pikki minuteid vaid üksainus klaveril korduv lühike, orientaalse koloriidiga tõusev kujund ning siis paus ja nõnda ikka edasi, et käik ja paus, käik ja paus. Kuni see hüpnootiline fraas saab muusikasügavikesse laskuva ankru tähenduse. Ometi hakkab kõnealune kujund ka tihenema ja kasvatab enda ümber n-ö uut mateeriat, ent ikka samale helilaadile orienteeritult. Ja nii nagu ?liha kasvab luudele?, kasvab ka orkestrifaktuur järk-järgult sama põhiteema ümber.

Ent lõpuks tuleb mängu uus kujund, mis assotsieerub pigem romantismiajastu väljenduslaadiga, kuid korduste süsteem kandub üle ka siia: ikka nii, et klaverilt liigub temaatiline materjal orkestri erinevatele pillirühmadele ning sealt siis klaverile jälle tagasi. Samas ei saa seda korduste süsteemi vaadelda minimalismi kontekstis, tegemist on pikemate muusikaepisoodide perioodilisuse ja kombinatoorikaga. Ning siit saab alguse ka omapärane arendusprintsiip, mida võiks nimetada laiendatud ekspositsioonilisusest sündinud mõttehoovuste sünergiaks. Või kuidas teisiti määratleda eksponeeritud kujundite koostoimest pikkamisi kristalliseeruvat dramaturgiat? Põnev ja mõtlemapanev suurteos igal juhul.

?Tantsud? surnud sõpradega jätkusid Valentin Silvestrovi (1937) ?Reekviemi? (?Requiem für Larissa?, 1997 ? 1999) näol, mis pühendatud helilooja abikaasa mälestusele. Selle tunniajalise suurteose ettekandeks tuli nüüd publiku ette tuntud headuses segakoor Latvija. Silvestrovi ?Reekviemi? seitse osa pole pealkirjastatud kui traditsioonilise leinamissa lõigud, lisaks pärineb neljanda osa Largo tekst ukraina luuletajalt Tarass ?evt?enkolt.

?Reekviemi? algus meenutab aeglaselt triivivaid laiendatult tonaalseid helipilvi, mis näivad lahti rulluvat üksteise seest. Dramaturgiline areng saab teoses tuule (õieti küll tormituule) tiibadesse mõnevõrra hiljem, kui orkestris hakkab pingestuma üldine tremolo-faktuur. Ent hoiatavad ?tormi-iilid? lahenevad pikas instrumentaalses episoodis, mis justkui neelab endasse kõik need tremolo?te pinged. Ja alles seejärel sai kuulda aldi Iveta Ro?iepa väljapeetud tempos soolonumbrit, millele kohe sekundeerisid koori meeshääled. Ning edasine kulges juba äärmiste registrite vastanduse teed: väga kõrged koori sopranid ning väga madalad orkestripillid kohakuti.

Kui siiani domineeris ?Reekviemi? kõlapildis rohkem orkester, siis teose viimastes osades pigem teine solist (tenor Kalvis Ozolin?) ja koor, päris pikalt ka a cappella. Muusikas selginemine, rahu, kirgastumine? Värskelt mõjuva leiuna sai pärast seda kuulda üht quasi-klassitsistlikku episoodi, mis kõlas tempoliselt justkui aegluubis. See pikenes lõpuks mingisse omalaadsesse narkoleptilisse unne, kus igal hingetõmbel (mida markeerisid süntesaatori helid) igavikuline tähendus.

Sellega, s.t umbes teose 50. minutil võinuks Silvestrovi ?Reekviem? ehk lõppedagi (katarsis ju saavutatud!), ent lugu jätkus veel ca kümme minutit, mis vähemalt siinkirjutaja subjektiivsetele elamustele enam midagi olulist ei lisanud.

Resümee asemel lisagem, et too reede õhtu oli üldse nagu mingi slaavi muusika apoteoos: Kremerata Baltica ja Kremer mängisid siis Estonias ?ostakovit?it ja Schnittket. Õnneks oli kontsertide ajastus selline, et pärast Kremeri esimest poolt jõudis vabalt ka Martõnovi-Silvestrovi muusikat kuulama.