Tallinna helisevad tornid

Marju Riisikamp

Augusti viimasel nädalalõpul agentuuri Corelli  Music korraldatud festival „Tallinna tornid” oli uskumatult mitmepalgeline muusikapidu, mistõttu järgnev on vaid põgus pilguheit mõnele sündmusele ega pretendeeri universaalsele kajastusele ja tervikpildi illusioonile. Luban endale siiski katse anda mõningane ettekujutus festivali ulatusest, visandades kas või selle kontuuridki.  Festival andis oma reklaamitekstides värvika märksõnade rea: muusika/arhitektuur/ ühislaulmised/lillefestival/muinastulede öö. 

Kirev oli ka kontserdikohtade valik – Tallinna uued ja vanad tornid, lisaks vabaõhukontserdid siin-seal vanalinnas ja mere ääres. Kultuuripealinna Tallinna oskuslikult ja rohkem  kui ammendavalt eksponeerinud kolm päeva pakkusid oma tiheda ajakavaga kuulajaskonnale rohkesti lõõgastust (suve viimastel, ikka veel päikeselistel päevadel seda enam). Siin oli palju köitvat muusikahuvilistele – nimelt pakuti programme keskaja lauludest nüüdismuusikani välja –, kuid miks mitte ka ajaloohuvilistele, sest buklet sisaldas infot iga torni kohta, kuhu kontserdid paigutatud. Kohtadeks olid meile teada-tuntud linnamüüri kaitsetornid (Paks  Margareeta, Kiek in de Kök jt), aga ka ülikaasaegsed pilvelõhkujad (Radisson Blu hotel, SEB i peamaja). Nende kahe kõrvuti eksisteeriva reaalsuse, nimelt ajaloolise ja tuliuuega on tallinlase silm ju ammugi harjunud. Festivali korraldajad on kasutanud ajaloolise osa kohta, nagu ma aru sain, tähistust „kilukarbisiluett”, mille kõrvale on meie armsas kodulinnas väärikana tekkinud uus, n-ö city-arhitektuur. Jah, kõnealusel festivalil  olid vana ja uus, kuid ka visuaalne ja sonoorne oskuslikult kokku tembitud.     

Muusikastiilidest kuulis, nagu öeldud, keskaega (Rondellus), renessanssi (Kiili vanamuusikaansambel), džässi (Helin-Mari Arder ansambliga, Raivo Tafenau, Kadri Voorand ja sõbrad), nüüdismuusikat (Resonabilis, Una Corda), isamaalist koorilaulu (ETV tütarlastekoor, kammerkoor Noored Eesti Hääled) ja veel palju muud.     

Järgnevalt mõned kontserdimuljed. Suvel ollakse enamasti kõigele uudsele avatumad ja nii ka mina, kui seadsin sammud Radisson Blu hotelli 24. korrusele. Märksõnaga „süttimine” oli oma õhtuse esinemise, ühtlasi kogu festivali avakontserdi tähistanud ansambel koosseisus Raivo Tafenau, Kadri Voorand, Jürmo Eespere,  Mihkel Mälgand ja Eno Kollom. Olemata suur džässi asjatundja, oli mul üsna esimeste helindite puhul selge, et kuulen selle ala tippmuusikuid. Professionaalsuse tunneb ju ära sageli just esineja ja publiku vahel sündivast äärmise vabaduse ja usalduse õhkkonnast. Laulja tõepoolest sütitas kõiki oma temperamendiga, matkis aeg-ajalt saksofoni tämbrimuutusi, millest tekkisid huvitavad helipõimingud. Ei tea kust alguse saanud impulsid, motiiviline ühtesulamine  vahetus improvisatsioonis, aeg ja ajatus, ühine võnkesagedus, džässile igiomane sensuaalsus … Suvine dolce far niente astus oma täies jõus veel hetkeks, suve lõpumeeleolus esile. Õhtu edenedes süttis läänetaevas õhtupuna, kaaslaseks võrratu vaade linnale. 

Ansambel Resonabilis esitas eesti nüüdismuusikat saalis nimega Katel. Viimase, kunagise gaasivabriku läheduses seisab 102,5 meetrit kõrgune torn, mis meenutas mulle oma jalamil, kui pilgu otse üles suunasin, Toscana linna  San Gimignano iidseid katusteta torne. Siinses kontserdikohas ei saanud pilku suunata kaugusse ega nautida horisondil laiuvat visuaali, vaid hoopis süveneda omaenda kaemuslikku sisemaailma. Kontserdikoha karge ja karune keskkond aitas keskenduda nüüdismuusika lainele. Esines 2002. aastal asutatud ansambel, mis on tänini püsinud samas koosseisus: Iris Oja, Tarmo Johannes, Kristi Mühling ja Aare Tammesalu. Ansamblit seob eesti heliloojatega  kauaaegne loominguline koostöö. Tatjana Kozlova kompositsioon „Köielkõndija” kiskus kaasa oma tasakaalu otsimisse (tasakaalu ja -kaalutuse muutlikku seisundisse), Age Veeroosi teos „Enesekaotus” metsosopranile ja altflöödile Iris Oja sugestiivses esituses võlus suure emotsionaalse skaala ja ekspressiivsusega. Kõlasid veel kaks hõrku kompositsiooni: Helena Tulve „North Wind, South Wind” („Põhjatuul, lõunatuul”) ning Tauno Aintsi  „3film”. Pean ausalt tunnistama, et antud valdkond on mulle võõravõitu, kuid kogu oma siira imetluse ja aukartuse juures nüüdiskompositsioone kuulates (ja mitte sel kontserdil, vaid nii mõnelgi samalaadsel õhtul) tabasin end siiski enesele esitamast küsimust, kas tänapäeva muusikas kasutatavad kujundid ei võiks ehk olla omavahel kuidagi rohkem organiseeritud ja haakuvad, selgepiirilisemad ja seega sugestiivsemad. Sest uued kujundid ja tämbrid,  mida pillidest välja manatakse, et avardada meie kõla-assotsiatsioone ja vabaneda traditsioonilisuse kütkeist, on ju põnevad. Kui need aga teose lõikes ikka siin-seal laialipaisatuna tähelepanu nõuavad, siis tekitab see minus heureka-elamuse asemel imelikku nõutust ja minus kui kuulajas kerima pandud sisekaemuslik „film” ei saa oma tegevustikku enam edasi arendada, vaid lihtsalt takerdub. Saan aru, et määramatuse ja mõõtmatuse  dimensioon on nüüdismuusikas aukohal, kuid ootaksin siiski, et kunstiteose tervikliku ülesehituse nõudest nii lihtsalt ei taganetaks. Selleks ootuseks annab hoogu juurde teadmine, et tunnen nüüdismuusikas mitmeidki teoseid, kus on järgitud kõrgkunstile omaseid kriteeriume. 

Kolmeliikmelise ansambli Una Corda kontserdil SEB i peamaja 23. korruse konverentsiruumis esinesid Ene Nael, Kristi Mühling ja Liis Viira. Kolme näppepilli kandle, harfi ja klavessiini kokkukõlast inspireerituna esitas ansambel mitmeid omatehtud transkriptsioone. Siin oli Bachi, Kreeki, Kangrot, Süda, Pärti, Eesperet – kõik kokku moodustas mõjuvalt reastatud  kava. Eredalt jäid meelde Raimo Kangro Klaverisüit op.1 Ene Naela esituses, René Eespere võrratu lastepala „Sõbralik sarž”, mis näis olevat lähedane ka ansamblile (lisaloona esitati just see teos), ja kontserdi ainus originaalkompositsioon – Mirjam Tally „Struktuurid” kandlele Kristi Mühlingi esituses. Minu meelest oli viimane eriliselt kaunis just tänu oma lakoonilisusele, kujundite selgusele ja emotsiooni ehedusele. Kõike seda loomulikult  tänu suurepärase interpreedi vahendusele. Kontserdikohana oli pangahoone ruum igati atraktiivne, eeskätt kütkestava panoraamvaate tõttu.       

Minu nüüdismuusika abil tulevikku suunatud mõtted soovivad Corelli Musicule eesotsas Mail Sildosega jätkuvat loovust ja jõulisust uute ettevõtmiste elluviimisel.