Tagasivaade muusika-aastale 2005

Igor Garšnek

  Küllap on igal aastavahetusel nii, et kui aasta läbi saab, näib see eelneva(te)ga võrreldes mingis mõttes eriline olevat. Oli ta siis seda, või polnud. Siiski tundub praegu tänavustele muusikasündmustele tagasivaatelist pilku heites, et muusika-aasta 2005 oli tõepoolest väga mitmes mõttes tähelepanuväärne. Ning seda mitte ainult sündmuste hulga ehk kvantiteedi, vaid ikka kvaliteedi poolest. Tõtt-öelda ei mäletagi, et lähiaastatel oleks meie muusikaelus juhtunud järjest nii palju, nii silmapaistvaid ja nii laialdases ampluaas ettevõtmisi. Ent otsustage ise.

 

Festivalid

 

Suured kordaminekud on seotud kõigepealt suurte festivalidega. Tänavu suvel, mil Eduard Tubina sünnist möödus 100 aastat, tõi festival “Tubin ja tema aeg” Eestisse esinema täiesti pretsedenditu arvu maailma kvaliteetorkestreid ja tippdirigente. Kui siia lisada veel Läänemere festival, siis külastas selliseid orkestreid meid kevadel-suvel kokku tervelt 15: nende seas Helsingi Linnaorkester (koguni kaks korda), Rootsi Raadio SO, Stockholmi SO, Peterburi Maria teatri SO, Viini Tonkünstler, Tampere Filharmoonia SO, Bremeni Filharmoonikud jt. Ning jätkates orkestrijuhtidega nagu Valeri Gergiev, Esa-Pekka Salonen, Jukka-Pekka Saraste, Leif Segerstam, dirigendid Järvid jpt, näib tõesti, et Euroopa sümfooniaorkestrid-dirigendid avastasid 2005. aastal Eesti nagu kokkulepitult. Ja korraldasid siia tõeliselt särava invasiooni, tähtede paraadi, millist meie senises muusikaelus pole varem toimunud. Mõistagi on Euroopa sümfooniaorkestrite siia kutsumine kallis lõbu, massilisel kujul seda enam, ent kõik toimis ladusalt ning julgen arvata, et meie muusikaloosse sai sellega ka üks kena peatükk juurde kirjutatud.

Tähtpäevad on ühed kasulikud asjad, kuna need võivad käivitada nii mõnegi põneva festivali. Nii tähistati septembris Arvo Pärdi 70. sünnipäeva Rakvere Arvo Pärdi festivaliga, mille raames tulid Rakveres, Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Paides ridamisi ettekandele sellised Pärdi suurteosed nagu “Passio”, “Miserere”, Stabat Mater” ja “Kanon pokajanen” maailmatasemel interpreetidega nagu Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Paul Hillier, Tõnu Kaljuste, Theatre of Voices, Christopher Bowers-Broadbent orelil jpt solistid.

Kui siia lisada veel Tõnu Kaljuste, Tallinna Kammerorkestri ja Rootsi Raadio Koori samal perioodil esitatud “Berliner Messe”, “Orient & Occident” ja “Te Deum” nii Viinistus kui Stockholmis Gustav Vasa kirikus ning paljud teised meie interpreetide kontserdid, kus Pärdi teosed (ka päris varajased) kavas, võib jääda mulje, et sel sügisel hakati Arvo Pärdi muusikat massiliselt (taas)avastama. Nagu öeldud, on tähtpäevad kasulikud asjad, millega seoses võib arvata, et järgmised suuremad taasavastusretked Pärdi muusikasse saavad toimuma vähemalt viie aasta pärast, tema järgmisel tähtpäeval.

Festivalide kalendrit tasub ka edasi sirvida. Uustulnukaks osutus siin augustikuine Birgitta festival, mille raames sai Pirita kloostris Helikon Opera (Moskva) esituses näha-kuulda Poulenci ooperit “Karmeliitide dialoogid” (19. VIII). Tõtt-öelda kujunes festivalide kalender sel aastal paksemaks kui muidu. Iga-aastaste suurfestivalide nagu Eesti muusika päevad, Tallinna orelifestival, “Klaaspärlimäng” ja “Jazzkaar” kõrvale platseerusid tänavu veel n-ö perioodilised: ida muusika festival “Orient” (3. – 8. V), mis tõi meie kuulajani india, nepali ja bhutani traditsioonilise rahvamuusika, samuti Tan Duni pipa-kontserdi (ERSO ja Lan Wei-wei esituses); ja “NYYD”.

Pole kahtlustki, et kaheaastase intervalliga toimuv “NYYDi” festival on meie kontserdielu üks olulisemaid visiitkaarte ning sellisena pea kogu Balti regioonis ainulaadne. Seekordse festivali (13. – 22. X) läbivaks teemaks kujunes “Tristan Murail ja spektraalmuusika”, teiseks festivali heliloojaks oli austraallane Brett Dean oma atraktiivse helikunstiga. Tuleb heameelega tõdeda, et mida aeg edasi, seda rohkem on “NYYDil” esindatud ka eesti noorte heliloojate kompositsioonid. Teades festivali kõrgtaset ning selle tihedat “sõela”, võib siit teha vähemalt ühe järelduse: meie noored komponistid tunduvad olevat üha kreatiivsemad ja konkurentsivõimelisemad. Sama, muuseas, on viimastel aastatel küllap tõestanud ka kevadised Eesti muusika päevad.

Isegi kui Eesti festivalide kalendrit vaid põgusalt sirvida, võib see silme ees üsna kirjuks võtta. Kui mitmed on neist n-ö piirkondlikud, ent suure üldkultuurilise potentsiaaliga nii esitatava kui esitajate osas (näiteks Rapla kirikumuusika festival, Viljandi pärimusmuusika festival jmt), katab samas ka üha enam traditsioonilisi suurfestivale maakondlikke levialasid. Nii et vähemalt suvisel ajal peaksid meie muusikafestivalid ulatuma ka paljude maakodudeni. Ning 2005. aasta festivalidest rääkides oleks vist ülekohtune mööda vaadata Järvakandis toimunud esimesest “Rabarockist” (10. – 11. VI) – meie vahepeal kõhetunud rockifestivalide rida on saanud nüüd väärilist täiendust ja tänaseks on selge seegi, et “Rabarock” toimub ka järgmisel suvel.

 

Muusikalavastused

 

meie muusikalavastuste puhul torkab silma nii mõndagi huvitavat: mais tuli Pärnus välja Mati Undi lavastatud “Deemon”; muusikaliproduktsiooni ilmestasid Vanemuise “Cats” ja “West Side Story”; uue hinguse sai Tambergi ooper “Cyrano de Bergerac”, EMTA ooperistuudio tuli välja “Võluflöödiga”, sama ooperiga ka Vanemuine oktoobris; muusikal “Georg” näitas just äsja Marko Matvere hiilgevormi. Jne. Ning lõpuks nägi 2005. aasta veebruaris rahvusooper Estonia laval rambivalgust ka Tõnis Kaumanni lasteooper “Mina – Napoleon!”. Ei hakka siinkohal puudutama teemat, kuivõrd piisavalt-ebapiisavalt on meie ooperilavadel eesti algupärandeid, ent nagu näha, tuli aastal 2005 midagi lustakat lisaks vähemalt lastele.

 

Veel tähelepanuväärset

 

Tähelepanuväärseid asju juhtus lõppeva aasta muusikaelus veel teisigi ja sedavõrd palju, et neid kõiki ei anna praegu üles lugeda. Ent kõigepealt ei saa mööda vaadata Jõhvi kontserdimaja valmimisest, mis ei puuduta mitte üksnes Jõhvi, vaid ka Lääne- ja Ida-Virumaa kontserdielu suuremas mõõtkavas. Olles isiklikult jõudnud seal juba ka esineda, võin omalt poolt kinnitada, et nii kunstilistest-arhitektuursetest kui akustilistest kriteeriumidest lähtudes on tegemist kahtlemata suure kordaminekuga.

Lõpetuseks juhin tähelepanu kolme teose esiettekandele, mis aastal 2005 aset leidsid. Kõigepealt Eino Tambergi Tuubakontserdi esmaesitus 1. IV – selles žanris Eesti esimene (siinkirjutaja arvates särav julgustükk, kui vaid sama säravaid soliste veel leiaks!). Seejärel Enn Võrgu oratooriumi “Valvake!” tervikesiettekanne Tõnu Kaljuste dirigeerimisel (22. VII Rapla kirikumuusika festivalil). Muuseas, ennist oli juttu tähtpäevade kasulikkusest – kes teab, kui Enn Võrgu sünnist poleks tänavu 100 aastat möödunud, kas oleksime seda oratooriumi nüüd kuulnudki… Ja kolmandana Erkki-Sven Tüüri Viienda sümfoonia elektrikitarrile, bigbändile ja suurele orkestrile Eesti esiettekanne kaks nädalat tagasi (10. XII) Estonias Olari Eltsi dirigeerimisel.

Selline ta siis oli, see muusika-aasta 2005.