Tähelepanemise tähenduslikkusest

Immo Mihkelson

Aasta algus tõi järjekordse aasta muusiku. Eesti Rahvusringhääling pärgas austava tiitliga koorijuht Tiia-Ester Loitme, aunimega kaasnesid nii tseremooniakontsert kui saated teles ja raadios. Nendes saadetes kangastus pisut pöörase inimesena mõjuv Loitme heas mõttes muusikahulluna – niisuguse tüübina, kes suudab pöörata muusika poole teistegi inimeste pilgu  ja kõrva. Kindlasti paljud noogutasid möönvalt: oleme temast kuulnud, teame. Vaevalt leidus kahtlejaid, kes küsiksid: mille eest?

Kõiksugu preemiad, autasud ja tiitlid ongi tähelepanuosutus ning tunnustus. Tihti püüavad need rääkida ka tunnustajast endast – Nobeli nime jäädvustamine on tuntuim näide. Sageli kaasneb tunnustusega rahaline auhind, kuid põgus pilk laia maailma veenab, et summa suurus ei määra autasu enda mainekust.  Nii nagu auhinna vääriline kvaliteet kogutakse ajapikku, on auhindki märgatud sisuliste väärtuste kogusumma, mille kvaliteet ei sünni üleöö.

Auhindu määrates võetakse teadjaroll – nopitakse ainult olulist. Kui teri sõkaldest eraldada ei suudeta, siis kaotab ka auhind väärtuse. See kehtib ühtmoodi nii oma nime preemiamonumendile kirjutavate ärimeeste, asjaomaste institutsioonide kui ka ametkondlike  struktuuride kohta. Piisab vaid mõnest vääratusest ja kahtlasest valikust, et kahandada märgatavalt tunnustamise akti väärtust tulevikus. Võib öelda, et n-ö auhinna-aktsia kurss on seeläbi langenud.

Muidugi on tunnustamised saanud pärast kultuuritööstuse teket vägagi oluliseks ka selle sfääri rahavoogude liikumisel, sest selle aktiga öeldakse: see on hea, parem kui muu, koge sinagi, osta! Kuid seda mõttelõnga edasi harutades  saabub punkt, kus on oht muutuda küüniliseks, irooniliseks ja tühiseks. Tunnustust kui märguannet, et tema tegevus on teisi inimesi kuidagi positiivselt puudutanud, vajavad kõik kultuurialal tegutsejad. Kõik, sõltumata tegevusvaldkonnast.

Ringhäälingus on aasta muusiku valimisel enam kui paari kümnendi pikkune ajalugu. Algus tehti 1982. aastal „Näärimuusika” kontsertide juures, kus Eesti Raadio muusikatoimetajate ehk oma valdkonna aastaringsete ekspertide valitud kangelane ka ise üles astus või mängiti seal tema muusikat. Kõige esimene selles reas oli Kalle Randalu. Et raadio on näoga kõigi kuulajate poole ja eetrist kõlava maitseskaala on seinast seinani, siis on üsna loomulikult valik tehtud ka eri nurga muusikast: klassika kõrvale kerkis pop- ja džässmuusikuid. Alo Mattiisen, Tõnu Kaljuste, Tõnis Mägi, Eri Klas, Eino Tamberg, Helena Tulve, Erkki-Sven Tüür … Selles reas on  juba 27 muusikut. Auhinnaraha keegi ei saa, üksnes tähelepanu ja tunnustust, mille sisu mõistetakse ka piiri taga, sest kultuuriraadio olemust ja funktsiooni tuntakse kõikjal. Vaadates, kui usinalt pärjatud muusikud on aasta muusikuks kuulutamise fakti oma biograafiates kajastanud, tundub, et nad ise peavad seda samuti väga oluliseks. Tegemist on tunnustusega, kus puuduvad kommertspaine ja institutsionaalsed  võimumängud, ongi vaid asjatundlik hinnang tegevuse kaalukusele. See on suur asi. Võimalik, et kõige suurem.