Taas üks tuleviku tegija

Tiiu Levald

Eelmisel reedel sai raekojas kuulata kahe noore muusiku, metsosopran Monika-Evelin Liivi ja pianist Dmitri Pavlovi esituses Manuel de Falla (1876–1946), Richard Straussi (1864–1949) ja Dmitri Šostakovitši (1906–1975) vokaalmuusikat, teoseid, mis kuuluvad kahtlemata maailma vokaalloomingu paremikku. Manuel de Falla „Suur võlur armastus” on vahest ka ainult kuulamiseks täisväärtuslik koostöös orkestriga – on see ju ühevaatuseline balletisüit, kus meeletu osakaal langeb just erinevate pillide tämbritele ja värvidele ning inimhääle lisandumine sellesse andaluusia mustlasmuusikasse helilooja fantaasias annab kogu teosele võrratu hinguse. Siinjuures ei saa meenutamata jätta nimetatud helitöö ettekannet aastakümneid tagasi meie Estonia teatris võrratu tantsupaari Ülle Ulla ja Endrik Kerge interpretatsioonis. Andaluusia mustlaslegendi omapärase atmosfääri ja libretisti Martínez Sierra poolt sisse kirjutatud surnud, kuid viirastuslikult painava minevikukire võitlust uue, tärkava armastusega – selle väljajoonistamist läbi äärmiselt isikupärase koreograafia (Mai Murdmaa) kohtab väga harva!

Kuna antud õhtul saime kuulata de Falla enda kirja pandud varianti klaverile ja lauljale, siis puudub etteheideteks igasugune alus. Vaid üks „aga”: äärmiselt raske on kammerlikus ja suure kajaga raekoja saalis leida nii orkestraalsele klaveripartiile lauljaga õiget akustilist balanssi. Pianist Dmitri Pavlov tundus olevat tulise temperamendi ja hea pianistliku tehnikaga, kuid kuna ta on seni tegutsenud nii Maria teatris (2000–2002) kui Helsingi Ooperis (aastast 2003) balletikontsertmeistrina, kus tähtis ere rütmikus ja orkestraalsus, siis koostööks lauljaga tuleb tal läbida veel pikk tee otsimaks klaverikäsitluses hoopis teistsugust värvipaletti. Ka sel juhul, kui laulja omab nii täisväärtuslikku ja suure mahuga ooperihäält, nagu seda on Liivil. Tuleb otsida nüansirikkamaid radu dünaamikas – loobuda liiga sagedasest fff-st ning nautida pp ja ka ppp! Õppima hindama pausi ning andma lauljale impulsse pikemateks fraasideks.

Monika-Evelin Liiv on ooperilaval kindlasti suure tulevikuga laulja. Uskumatu, kui klaariks, säravaks on kujunenud tema väga rikka lopsakusega metso! Ta ületab elegantselt paljusid metsosopraneid kummitavad üleminekud nii ülemises kui alumise registris ja võrratult kaunid ning jõulised on tema emotsionaalselt põhjendatud kõrgused. Pärast de Falla tsükli „Introduktsiooni” allegro furioso’t tuli kuulajani „Laul armastuse kannatustest” – väga valuline ja kurblik mustlasneiu kaebelaul, kus meeleheitlik soov vabaneda nurjatu ja kombelõdva, kuid samas nii neetult kütkestava mustlase minevikku jäänud armastusest. Teiseks kõlanud „Laulus virvatulest” oli kuulda soovi vabaneda viirastuslikust jälitajast ning tsükli lõpulaul „Armurõõmu tants” ja finaal „Hommikukellad” kõlasid kui uhke ülistuslaul uuele, tärkavale armastusele.

Kava jätkus Richard Straussi kolme ülipopulaarse Lied’iga: „Homme” (op. 27 nr 1), „Öö” (op. 10 nr 3) ja „Pühendus” (op. 10 nr 1). Lauljal oli ilmselt läbitud küllaltki selge kontseptsioon ja hea ettevalmistus nende hõrkude teoste esitamiseks, kuid kahjuks sõltub R. Straussi Lied’is väga palju pianistist. Kui ei peeta esimeses laulus kinni autori märkest Lento molto cantabile ja dünaamikas piano’st, teises laulus pianissimo’st ning lauljalt oodatud sotto voce’st (poole häälega), siis soovitud atmosfääri ei teki! Kõige paremini kõlas viimane laul: siin sisalduv R. Straussile nii omane, bravuurne ja paatoslik pühendus oli olemas. Edaspidi tasuks otsida pikka straussilikku fraasi, see kulub tulevikus marjaks ära nii Straussi kui ka näiteks Wagneri suurrollide puhul, mis saavad kindlasti Monika-Evelin Liivi pärusmaaks.

Kava teises pooles kõlasid Dmitri Šostakovitši „Hispaania laulud” (1956). Kahju ainult, et noor inimene esitas nii auväärse helilooja loodut noodist! Ma ei taha uskuda, et tegu on kehva mäluga, ning kuna kontserdid on juba aasta ette planeeritud, siis peaks ka kõige tihedama ajagraafiku puhul leidma selle aja, et muusika pähe õppida. Nii röövis interpreet kõige enam just eneselt, võttes endalt võimaluse olla kaaslooja sedavõrd vaimustavalt kaunis muusikas, mis oli Liivile kindlasti väga sobilik.

Seda tõestasid mitmed õnnestumised: kaunilt kõlasid melismid „Hüvasti, Granada’s”, hea särtsu ja kelmikusega kandusid kuulajani „Tähekesed” ning „Ronda”, ilus oli Tempo di valse „Esimeses kohtumises”. Kuid enamat süvenemist ja pikemat fraasipoognat oleks oodanud pihtimuslikust Largo’st „Esimese kohtumises” ning praegu jäi kahjuks loole punkt panemata – laulus „Uni” siiras ülestunnistus „Oo, mu tuvike! Vaata ometi, kuis lendab merel oma hapras lootsikus vaene nooruk, kes nii kuumalt sind armastab!” on suuresti kogu tsükli võti. Olen veendunud, et kui ükskord see muusika kahele suure potentsiaaliga noorele muusikule päris omaks on saanud, ootab Monika-Evelin Liivi ja Dmitri Pavlovit kahtlemata lai tööpõld.