Tähesadu Cardiffis
Meie põhjamaises looduses on üks maagilisemaid nähtusi augustikuine tähistaevas – iga täht on oma tausta ja tähendusega. BBC Cardiffi maailma lauljate konkursi logol on kuusirbi kombinatsioonis 25 eri värvi tähte, igaüks neist tähistamas noori lauljaid kõikidelt kontinentidelt. Žürii valik oli meeletult ränk: läbi tuli kuulata 1000 pretendendi kassetti. Ja 25 väljavalitu hulka kuulus seekord ka Eesti esindaja, tenor Juhan Tralla!
Cardiffi maailma lauljate konkurss on alguse saanud BBC Raadio algatusena 1983. aastal, toimunud iga kahe aasta tagant, seega oli seekordne kolmeteistkümnes. Selle konkursi võitjad on olnud Karita Mattila, Dmitri Hvorostovski, Bryn Terfel, Kirsi Tiihonen, Tomi Hakala, 2005. aastal Nicole Cabell ja Andrew Kennedy ning siit on alguse saanud nende suur tähelend. Võisteldakse toimub kammermuusika ja ooperi valdkonnas: esimeses otsustatakse viis finalisti viimase kontserdi järel, orkestriga lauldud õhtutel auhinnatakse iga õhtu parimat. Ankeetlehtedelt selgub ka publiku auhind.
Kammervoor kulges kaunis teatrisaalis, orkestriga kontserdid suures moodsas saalis, mis meenutas oma rõdude süsteemiga veidi Leipzigi Gewandhausi. See on väga meeldiva akustikaga ning mahutab oma tuhat kuulajat. Kui mõelda, et Walesi pealinn Cardiff on kõigest 300 000 elanikuga ja kõik kontserdid olid välja müüdud, siis on see kindlasti kõnekas fakt.
Ka see konkurss on kannatanud mõned aastad tagasi finantskriisi all, kuid peasponsoritele: Cardiffi linnavalitsusele, Walesi rahvusooperile ja mitmele firmale lisaks tuli appi Londonist pärit jurist Lord Rosenblattning nüüd on siis kammervoor lausa temanimeline. Auhinnad olid mõistagi muljetavaldavad – juba peaauhind oli 15 000 naela.
Žürii oli sellises koosseisus, et raske on ette kujutada kompetentsemat. Gundula Janovitz, laulja, kelle Herbert von Karajan kutsus 1959. aastal Viini Staatsoperisse, kus ta oli juhtiv solist aastani 1990. Siis Birgitte Fassbaender, kes kutsuti 21aastaselt Müncheni Ooperisse, kes on laulnud kõigis maailma juhtivates teatrites tuumakama osa metsosoprani rollidest, salvestanud üle 200 heliplaadi. Ning seejärel juba Robert Lloyd (bass, Covent Garden), Lenore Rosenberg (mänedžmendi suurkuju Metropolitan Operas jm), Sir Brian McMaster (EMI Recordsi esindaja), Adam Gatehouse (BBC Live Music peaprodutsent), Håkan Hakegård (bariton, Rootsi), Helmut Deutsch (maailma üks hinnatumaid Lied-pianiste, Austria) ning lõpuks John Fischer (METi muusikaline administraator ja Walesi rahvusliku ooperi peadirektor).
Pianistid ja dirigendid
Ei saa vist üle hinnata seda õnnemäära, mida kujutab noorele lauljale koostöö nii kõrgetasemeliste pianistide ja dirigentidega Welsh National Opera ning BBC National Orchestra of Walesi eesotsas, nagu võimaldas see ettevõtmine. Pianistide kolmikust ilmselt kõige nimekam muusik on Llyr Williams, kes on tegutsenud soolopianistina paljude juhtivate orkestritega ja ansamblistina maailma väljapaistvamate muusikutega. Philip Thomas on olnud maailma kontserdilavadel partneriks paljudele interpreetidele, on ka dirigeerinud Verdi “Ernanit”, “La traviata’t” ja “Rigolettot” Inglise Rahvusooperis ning olnud selle konkursi pianist 1995. aastast. Noorim pianistidest Simon Leper on osalenud Mozarteumi, Salzburgi ja Heidelbergi suvefestivalidel ning olnud saatepianist sellistele laulukunsti tippude nagu Teresa Berganza ja Thomas Quasthoff.
Orkestrite eesotsas olid Carlo Rizzi, kes on sage dirigent Metropolitan Operas, kuninglikus Covent Gardenis, Opera de Bastille’s jne, praegu on ta Walesi Rahvusooperi peadirigent. Teiseks dirigendiks oli kutsutud Jacek Kaspszyk (Poola), kes on võitnud 1978. aastal Karajani konkursi ja sealtpeale teinud maailmakarjääri.
Lauljatest ka
Ja nüüd peamisest: pea kõik lauljad äratasid huvi oma eriilmeliste häälte ning repertuaari valikuga – palju oli põnevat, uut ja väga tuntu omapärast interpreteerimist. Enamuse solistide puhul oli tunda kõrget intellekti ja puudus sisutühi häälega braveerimine. Igal kontserdil esines viis lauljat ja esimesel neist jäi äärmiselt eredana meelde korealane Kanadast David DQ Lee: kontratenor, kes ülipõnevate Reynold Hahni laulude kõrval vapustas erakordse Schuberti “Metshaldja” tõlgendusega. Lõpus nautis metsanõid oma jubedat tööd võika naeratusega – nii kontrastseid häälevärve nelja persooni kujutamisel polnud ma enne kuulnud. Ka orkestrikontserdil rabas see laulja oma väga põnevatel kontrastiprintsiipidel üles ehitatud kavaga ning see tõi talle selle õhtu Kristallkarika.
Teisel õhtul laulis meie tenor Juhan Tralla. Tema kavas olid Schuberti, Schumanni, Saare, Tšaikovski ja Rahmaninovi laulud. Suur vedamine oli, et tema klaveripartneriks sattus eelnimetatud Simon Leper. Vaimustav oli jälgida kahe noore kunstniku kirglikku ja äärmiselt ühel lainel muusikas olekut. Tralla hääl kõlas hästi sellest hoolimata, et ta oli kaks päeva maadelnud kuuma ilma ja konditsioneeri külmade hoovuste tekitatud külmetusega. Esitus sai publikult aga väga kuuma vastuvõtu osaliseks. Ka tema orkestrivoor möödus väga hästi: nii Mozarti Don Ottavio, Donizetti Edgardo kui Tšaikovski Lenski leidsid väga sooja vastuvõtu ja eriti tundus tema ülim musikaalsus meeldivat dirigent Carlo Rizzile.
Samal kammerkontserdil Trallaga laulis ka selle konkursi favoriit, 23aastane Hiina bassbariton Shen Yang. Lummavalt soe tämber ning lausa jahmatav oli kuulata nii noorelt inimeselt nii küpset interpretatsiooni ja seda peaaegu kõikides žanrides. Peen, stiilne ning korrektses saksa keeles oli esitatud Schuberti “Prometheus” ja orkestrikontserdil Wagneri “Nürnbergi meisterlauljate” Hans Sachsi lõpustseen. Lõplikult võitis ta kõigi südamed Gounod’ Mefisto kupleedega, mis kõlasid tõelise prantsuse espriiga.
Kammervooru võitjaks tuli sopran Elizabeth Watts Inglismaalt, tema repertuaar oli lausa palsam hingele: vähe tuntud Schuberti laulud võlusid oma lihtsuse ja filigraansusega ning nende kõrval ülituntud Rahmaninov ning meil vähem kõlanud Barber ja Poulenc avasid selle noore esitaja mitte eriti suure, kuid kauni hääle värviderohkuse. Selles esituses oli nii palju soojust, peenust ning ka orkestrivoorus lauldud Händeli “Alcina” Morgana aaria ja muusikaliselt äärmiselt põnev ning meil tundmatu Szymanowski Tanici laul ooperist “Muinasjutu printsess” tõid saali suure vaimustusepuhangu ja selle õhtu võitja Kristallkarika.
Juhan Trallale oli see konkurss kindlasti suur pidu ja (arvestades BBC meediaruumi) paljutõotav kogemus.