„Sweet Spotil“ käis üle 15 000 külastaja. Mina ka!

Festivali jätkumiseks vajalik külastajate arvu kriitiline piir on ületatud ja külastajasegment leitud küllaltki soolasest piletihinnast hoolimata.

TÕNU KARJATSE

Festival „Sweet Spot“ 27. – 28. VII Tallinnas Kultuurikatla pargis.

Eelmine nädalalõpp oli selle festivalisuve üks tihedamaid ja sündmusrikkamaid. Peaaegu samal ajavahemikul toimusid Viljandi pärimusmuusika festival, „Punk’n’Roll“ Kaiaveres, „Kalana saund“ Hiiumaal ja uus linnafestival „Sweet Spot“ Tallinnas. Tuleb tõdeda, et festivalikorraldajal on keeruline ülesanne saavutada tasakaal ligitõmbava esinejanimekirja ja piletihinna vahel, et võita publikut, kes juba tuntud suvefestivalidele otsib vaheldust linnakeskkonnas. „Sweet Spot“ ongi seadnud eesmärgiks olla võimalikult laia haardega nn butiikfestival, mis pakub suveöösse sumedat muusikavalikut.

Nagu korraldajad ise on öelnud, on esinejatevaliku peamine kriteerium kvaliteet. Lihtsamalt seletatult tähendab see, et festival läheb oma esimesel aastal välja kindla peale ning paneb esinejanimekirja kokku tuttavatest ja populaarsetest nimedest, kes on juba siin käinud (Róisín Murphy, Tom Odell, Gilles Peterson, José Gonzales) või kes kodumaal parasjagu saadaval (Jarek Kasar, Trad.Attack!, Mahavok), neid pooluseid ühendava tegurina võib esile tuua ansambli Ewert and The Two Dragons, kes andis „Sweet Spotil“ suve ainukese kontserdi Balti riikides. Elektrooniline tantsumuusika, mis sellisel festivalil on möödapääsmatu komponent, võimaldab seda esinejate areaali ka veidi laiendada: nii kujuneski üheks festivali põnevamaks etteasteks noore eesti artisti Metabora esinemine EKKMi taga­hoovis, mida jälgis küll vaid kümmekond inimest. Oma muusikalises meetodis Aphex Twini meenutavat Metaborat võib nimetada ka kodumaise intellektuaalse elektroonilise tantsumuusika tõusvaks nimeks, sügisel alustab ta enesetäiendamist Berliinis Red Bulli muusika­­aka­deemias. Võib arvata, et just see oli ka põhjus, miks ta valiti „Sweet Spoti“ esinejate hulka.

Piletimüügi eesmärgiks seadis „Sweet Spot“ vähemalt 7000 inimest. See arv saadi täis juba esimesel päeval, reedel, kahe päeva peale kokku käis festivalil üle 15 000 külastaja. Seega on festivali jätkumiseks vajalik kriitiline piir ületatud ja külastajasegment leitud küllaltki soolasest piletihinnast hoolimata.

Festivalikorraldajate sõnutsi osteti välisriikides ligi 10 protsenti pileteist. See näitab, et piletihind (kahe päeva kohta 80 või 90 eurot) on optimaalne ja, võrreldes näiteks Helsingi „Flow’ga“, mis on geograafiliselt lähim samalaadne linnafestival, siiski odavam. Võrdlus „Flow’ga“ ei ole aga päris kohane, sest Helsingi festival on juba oma ajalooga ja esinejate nimekiri on seal ajapikku kujunenud samuti rikkalikumaks. Võib-olla ei olegi vaja kättesaamatu sinilinnuna ka muusikasõbra eest põgenevat „Flow’d“ püüda, sest „Sweet Spoti“ tänavune esineja­kaart tõestas, et siinsed artistid pole sugugi kehvemad. Ehk ongi mõttekam panustada kodusele arenevale muusikaturule, tuues omakorda välja uusi talente ja saades seeläbi ka tõsiseltvõetavaks esinemis- ning esitlemis­paigaks. Praegu ajab seda rida Tallinn Music Week, kuid alternatiiv TMWle oleks ju tervitatav.

Ka „Sweet Spotil“ üles astunud ja lühikese ajaga maailmanimeks tõusnud Tommy Cash on näiteks praegu üks kõvemaid Eesti artiste, keda oodatakse esinema mitmel festivalil. „Sweet Spoti“ esinejakaardilt on rahvusvaheliselt edukad ka Ewert and The Two Dragons ja Trad.Attack!, kes jõudis sel tihedal nädalavahetusel nii Viljandi folgile kui ka Tallinna. Nõndasamuti võiks välisfestivalidel esineda Leslie Da Bass, sest muusikaliselt ei jää ta alla rahvusvahelistele nimedele. Lesliele ei ole aga rahvusvahelisele areenile trügimine ilmselt väga tähtis ja hea ongi, sest siinsel publikul on vaja Lesliet just sellisena, nagu ta on – äärmiselt rikkaliku muusikalise pagasiga artistina, kes suudab sobitada eri žanre ja välja tuua peidetud talente (Reilika Saks viimase albumi ja ka „Sweet Spoti“ kontserdi külalisesinejana).

Tommy Cashi esinemine kujunes üheks festivali paremaks etenduseks. Äärmiselt dünaamiline, ettearvamatu ja intensiivne Cash korraldas turvatöötajate ehmatuseks moshpit’i ja suutis hoida publikut koos ka siis, kui teda ennast laval polnudki.

Rasmus Kooskora

Leslie esinemine festivali teise päeva teise artistina pärast Mahavokki toob aga veel ühe nipiga teema festivalikorraldajatele – esinemisajad ja festivali ajaline paigutus. „Sweet Spot“ valis festivali ajaks reede ja laupäeva, väliskontserdid lõppesid kell 23, et tagada ümbruskonna elanikele öörahu, seevastu algasid esinemised juba kella kolmest (või varem) päeval. Nädalavahetusel ei oleks sellest ju midagi, kontoriinimestel, kes linnas ja kel puhkus läbi, oleks nädalalõpp sisustatud, nüüd aga jäid reedest pool artistidest nägemata ja pühapäeval ei toimunud enam üldse midagi. Võib aru saada korraldajate soovist täita festivaliga reede ja laupäeva õhtu, kuid sama oleks saanud saavutada ka näiteks reede õhtul klubiesinemistega alustades ja pühapäeval live-ülesastumistega lõpetades.

Omaette trikk on artistide esinemiste paikaloksutamine: kuna tänavuse „Sweet Spoti“ lavad olid üpris kohakuti ja pidid ära mahtuma linnahalli parkla ja Paja vahele, tuli vaadata, et suuremad artistid ei hakkaks üksteist segama. Nii olidki esinemisgraafikud paika pandud enam-vähem nõnda, et A- ja B-laval ei esinetaks samal ajal. Ilmselt seetõttu ei lubatud enam lavale ka Tommy Cashi, sest teisel laval seadis end juba valmis Róisín Murphy – ometi on Cash artist, keda „Sweet Spotil“ lavale tagasi nõuti. Tema esinemine kujunes üheks festivali paremaks etenduseks. Äärmiselt dünaamiline, ettearvamatu ja intensiivne Cash korraldas turvatöötajate ehmatuseks moshpit’i (agressiivne tantsustiil, kus kuulajad tõuklevad ühtlases massis) ja suutis hoida publikut koos ka siis, kui teda ennast laval polnudki. Teine festivali tähthetk oli suvefestivalide tänavuse vaieldamatu lemmiku Nublu ülesastumine, mille ajal tabas kontserdipaika ka vist selle suve ainuke paduvihm. Nublust on saanud siinses levimuusikas fenomen – tegemist on artistiga, kel ei ole ilmunud ühtegi albumit, kuid kelle lugusid lauldakse kontsertidel kaasa algusest lõpuni. Eesti hiphop on Nublu ja teiste mõminaräpiartistide abil saanud uue hingamise, nii jäi näiteks Reketi esinemine Tallinnas anonüümsele Nublule alla nii vaimukuses kui ka ülesastumis­stiilis.

Kokku oli „Sweet Spotil“ kuus esinemiskohta, neist kaks Kultuurikatlas, siseruumides. Suuremad, A- ja B-lava, paiknesid peaaegu linnahalli külje all ja Paja lava jäi neist vaid mõnesaja meetri kaugusele. Paja lava paigutus suunaga Kalasadama poole ei suutnud ära katta suurtelt lavadelt tulevat müra ja näiteks Jarek Kasari esinemist varjutas B-laval üles astunud Little Dragoni diskofunki tugevam saund. Pealegi oli sissepääs Paja lava juurde üpris ebamugav: siseneda sai lava kõrvalt ainult ühelt suunalt, sellestki võttis suure osa enda alla vesipiibukohvik, kus laudadel ilutsevate piipude kõrval hoiatasid sildid, et lauad on reserveeritud vaid klientidele, kes maksavad tunnis 20 eurot. Seevastu Paja õue tagumine ots oli tühi. Kontserdipaikade paigutus ja kogu festivaliala suurus vajab alles paika loksutamist, kui festival üldse saab samas kohas jätkata.

Kultuurikatla aia täisehitamise plaane on linnavalitsus pidanud juba kaua, Kultuurikatla aed ehk Pada on peaaegu iga suve lõpul kuulutanud välja viimaseks jääva ürituse ja väga tõenäoliselt on lähiaja küsimus, millal kerkib sinna uus ja uhke ärimaja-elamu. Kui seal ehitus algab, peab „Sweet Spot“ uue koha otsima või laienema üle linnahalli. Suurem festivaliala tuleks sellisele butiik­festivalile nagu „Sweet Spot“ ainult kasuks, sest võimaldaks hajutada esinemis-, müügi- ja ka muidu olemisalasid, mida praegu tänavusel festivalil nappis. Melu ja müra eest ei olnud kuhugi minna, kui just ei tahtnud festivalialalt lahkuda. Muidugi oli selline kokkusurutus mugav selleks, et kiirelt ühest esinemiskohast teise liikuda. Et aga end tõepoolest hästi tunda, oleks vaja rohkem ka selliseid paiku, kus melust eemale tõmbununa lihtsalt olla. Linnahalli ümbruses ja peal selliseid paiku ka leidub.

Üheks festivali põnevamaks etteasteks kujunes noore eesti artisti Metabora esinemine. Oma muusikalises meetodis Aphex Twini meenutavat Metaborat võib nimetada kodumaise intellektuaalse elektroonilise tantsumuusika tõusvaks nimeks.

Kristina Noor

Peale muusika lubasid korraldajad „Sweet Spotile“ ka teisi tasandeid, festivali reklaamiti veebilehel kui „elustiilifestivali inimesele, kes hindab kunsti, kultuuri, tänapäevast euroopalikku elustiili“. Mida „elustiil“ antud juhul tähendas, võib vaid spekuleerida: see võib tähendada eneseteadlikku, majanduslikult kindlustatud tarbimisviisi, kus peenraha ei loeta. Kuidas muidu mõista näiteks seda, et isegi 12euroste kokteilide lettide juures looklesid järjekorrad.

Mõnusa äraolemise tunnet vähendasid festivaliala kokkusurutus, sellest tulenev müügipunktide napp valik ja ka kõrged hinnad. Huvitaval kombel olid väga kesiselt esindatud kodu­maised õllepruulijad, kes peaksid eelduste kohaselt olema sumedatel suveõhtutel moodsa linliku eluviisi lahutamatu osa. Üks lubatud osa festivalist – visuaalse kunsti projektid – jäi pea hoomamatuks. Neist õnnestus festivali ajal tuvastada vaid kolme, kusjuures EKKMi katusel asuv installatsioon „Green Spot“ oli suletud, sest muuseumis endas oli ekspositsiooni vahetus, Oliver Kulpsoo valgusinstallatsioon „Pööre“ jäi aga Kultuurikatla aia tühja laohoonesse pigem öiste afterparty’de lõõgastuskohaks. Hea tahtmise korral oleks ka sinna saanud teha omaette (ambient)lava.

Uuendusena oli „Sweet Spot“ kasutusele võtnud käepaela, mille kiip oli festivalialal ainuke maksevahend. Uus asi suurt segadust ei tekitanud, ehkki kontroll oma rahakoti üle näis kaduvat nagu ka paelale kantud summad. Samasuguse makseviisi on kasutusele võtnud ka teised festivalikorraldajad mujal maailmas, olgu ametlikuks põhjuseks mis tahes, aga korraldajale annab see lisasissetuleku. Kui arvestada seda, et tagasi saab kasutamata jäägi vaid siis, kui see ületab viis eurot, ja eeldades, et 15 000 külastaja pealt jääb igaühelt käepaelale kaks eurot, toob see korraldajale täiendavalt sisse 30 000 eurot. Tuleb loota, et see läheb veelgi parema festivali korraldamiseks, sest tuleva aasta „Sweet Spoti“ aeg on juba paika pandud.

Nagu tõdevad festivalidel käijad, muudavad festivali meeldejäävaks kolm peamist komponenti: kui lähedale artistile pääseb, kui palju on tarbitud alkoholi ja milline on muusika. „Sweet Spoti“ lavade suurus ja turvameetmed olid igati inimlikud, alkoholi keegi üle ei tarbinud ning festivali üldine meeleolu oli meeldiv. Järgmiselt festivalilt ootaksin aga veidi laiema haardega esinejate valikul, sest Ewert and The Two Dragons, Mew, Little Dragon, Kodaline ja Tom Odell ning NOËP, kes kõik esinesid just festivali suurematel lavadel, paigutuvad pigem turvalise poproki stiiliriiulile. Variatiivsus aitab paremini määratleda ka publikut ja „Sweet Spot“ ei jää pelgalt elustiilipeoks. Nagu ütles oma esinemise alguses Nublu: „Ma loodan, et te ei tulnud siia Elu24 või Kroonika pärast. Mina tulin siia muusika pärast!“ Mina ka!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht