Suvine üllatuskontsert
„Ooper raekojas”: Külli Tomingas, klaveril Tarmo Eespere, klaveri vahepalad Johan Randverelt. 10. VII Tallinna raekojas. Plaanitud kavast „Originaal ja koopia”, mida Milano lauljatar Külli Tomingas ja pianist Luca Schieppati on aastaid eri variantidena esitanud, teostus ainult originaalide pool: kodulinna lennujaamast pianist tervise pärast edasi ei jõudnud, mistõttu koopiate asemel kõlasid appikutsutud Johan Randvere klaveriltki originaalid (Bach, Sumera, Ligeti, Tüür). Meheteo tegi Estonia pianist Tarmo Eespere, kes vaid ööpäevase ettevalmistumisega asendas Tominga partnerit laitmatult. Kava oli ette kantud tõelise vokaalse sära, meisterlikkuse ja temperamendiga, meeldiva ootamatusena paljudele kuulajatele ning heameeleks Tiina Palmerile ja Urve Tautsile, Külli Tominga õpetajatele Eestis. Küsisin muljeid kahelt teenekalt ooperilauljalt.
Mati Palm nimetab kontserti tõeliseks vokaalseks üllatuseks: „Minnes kuulama metsosopran Külli Tomingat, teadsin ma temast ainult nime, aga leidsin eest itaalia koolil põhineva erakordse vokaaltehnikaga noore laulja, kelle mitte eriti pikk kava pärast kaht esimest teost (A. Scarlatti, G. Paisiello) sisaldas metsosoprani nn hitte. Nende hulgast oli Sesto aaria „Parto, parto” Mozarti ooperist „Tituse halastus” ette kantud vokaalsetest karidest hoolimata täieliku üleolekuga, s.t madal register kõlas vabalt ja kandvalt, hääleregistrid olid ühtlustatud ja aaria kadents, mis on selle aja muusikas vokalisti proovikiviks, oli esitatud puhtuse, kerguse ja vabadusega. Koloratuurset Rosina aariat Rossini ooperist „Sevilla habemeajaja” oli nauditav kuulata seekord metsosoprani variandina, samuti on vokaaltehniliselt eriti nõudlik Rossini samanimelise ooperi Tuhkatriinu aaria, kus laulja näitas väga head oskust panna vabalt kõlama madalam register, rääkimata kõrgest. Kui Tomingas esitas Romeo aaria Bellini ooperist „Capuletid ja Montecchid”, tõestas ta, et valdab täielikult ja perfektselt bel canto stiili ja kasutab siin nn slancio della voce (hääle heitmise) võtet, mille puhul jääb hääl kogu ulatuses voolavaks, kergeks ja ühtlaselt kõlavaks. Loodaksin küll väga, et lauljatari saab juba peatselt kuulda Tallinna suurematel lavadel.” Kõlas ka Eboli aaria Verdi „Don Carlo’st”.
Urve Tauts: „Külli esinemine oli üllatavalt hea – ta on nii palju edasi läinud oma lauljaoskustes. Tal on võrratult ilus, omapärane hääl ja see sobib just metsosopranina, ta vokaaltehnika on väga hea, ta valitseb täielikult oma hingamist, kõik piano ja forte nüansid tulevad tal loomulikult, registrid on ühtlased ja puuduvad „üleminekud”. Hääleulatuse ja -värvi poolest tahaksin teda võrrelda Maria Callasega – kahju ainult, et meie publik ei tea. Ometi sai ta nüüd kordki näidata oma taset ja võimeid.”
Mõned kontserdil viibinud olid kuulnud Külli ja Luca duot siiski kaheksa aastat tagasi Oistrahhi festivalil (ka mina), kus Pärnu raesaali „Originaal ja koopia” oli erakordselt meeleolukas, sütitav ja lõbus. Lauljatemaal Itaalias on Külli Tomingas, ka oma pianistist, õppejõust, lektorist, muusikauurijast ning kontserdikorraldajast abikaasa Luca Schieppati toel suutnud end nähtavaks teha, laulnud viieteistkümnes ooperis, real kontsertettekannetel ja oratoriaalsolistina. Viimasel hooajal oli ta tegev kahekümnes projektis, sh aprillis-mais Rossini „Tuhkatriinu” nimiosas Opera di Milano uuslavastuses. Juba 15. juulil laulis ta Cilea „Adriana Lecouvreuri” kontsertettekandel taas Bergamos.