Surm tuleb tantsides

Ärge arvake, et „Surmatants“ teid ei puuduta. Parandage meelt, sest ükskord lüüakse teilegi hingekella!

AARE TOOL

Kontsertlavastus „Surmatants“ 31. VIII (eelesietendus) Noblessneri valukojas Pärdi päevadel (31. VIII – 11. IX). Lavastaja Priit Võigemast, dramaturg Paavo Piik (Kinoteater), kunstnik Kristjan Suits (Tallinna Linnateater), videokunstnik Emer Värk, koreograaf ja tantsija Ingmar Jõela, idee Tõnu Kaljuste. Kõlas Arvo Pärdi „Stabat Mater“ ja Thomas Adèsi „Totentanz“, esitasid metsosopran Christianne Stotijn, bariton Mark Stone, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Thomas Adès.

Pole kerge mängida hiliskeskaegset „Surmatantsu“ nüüdispublikule, kel on palju praktilist meelt ja vähe usku vanadesse tondilugudesse. Aastal 2019 arvab igaüks teadvat, et hauda ei vii mitte kondi­kubust vikatimees, vaid ebatervislik eluviis, üleliigne stress ja negatiivne ellusuhtumine. Allegooriline Surm on nüüd kõigest vikatiga kloun – toonekure ja näärisokuga samasse liigasse kuuluv armastusväärne, kuid tüütu külaline minevikust.

Ehk olen Surma vastu ülekohtune. Sõnum, mida Surm kuulutab, on väärt, et seda kuulda võtta. „Surmatantsus“ öeldakse, et surma ees on kõik võrdsed elualast või ühiskondlikust prestiižist hoolimata. Vanadel maalidel on Surm seadnud seisused ritta, alustades paavsti ja ilmalike valitsejatega, jätkates linnakodanike ja talupoegadega ning lõpetades kõige armetumate ja kaitsetumatega. Kõik nad on Surmal käevangus, sest lõpp on vaid aja küsimus. Täna tallad sina mulla peal, homme tallab muld sinu peal.

Pärdi päevadel mängitud kontsertlavastuses „Surmatants“ anti Surmale uus elu, kui nii võib öelda. Kõrvuti oli Arvo Pärdi „Stabat Mater“ ja tuntud inglise helilooja Thomas Adèsi „Totentanz“, mis täiendavad teineteist nagu yin ja yang. Kogu lavastuse aja näidati Noblessneri valukojas lava kohal ja külgedel paikneval ekraanil videot, Adèsi teose ettekandes küündis esile ka koreograafiline element. „Stabat Mater“ on südamevalust pungil, ent ikkagi kantud Pärdile omasest loobumise esteetikast, kus emotsioone varjutab ratsionaalsuse mõrkjas loor. Adèsi „Totentanz“ seevastu lööb nagu vikatiga südamest läbi. Dramaatilisust lisab veelgi vokaalsolistide rollijaotus: bariton laulab Surma osa, kes kutsub kõigi seisuste esindajad viimsele tantsuõhtule, metsosopran esitab aga järgemööda tema õnnetute partnerite partii.

Thomas Adèsi dirigeerituna kestis „Stabat Mater“ 25 ja „Totentanz“ 35 minutit, kokku täpselt tunni, kusjuures kahe teose ettekande vahele mahtus veidi kunstiliselt õhutühja ruumi. Kui see juhtunuks mõnes muus kohas, siis võiks seda pidada kokkusattumuseks, Pärdi päevadel pole aga juhusele kohta. Tund on sümbolitega tugevasti laetud – see on üks mõtteline (elu)ring ja igavese kulgemise täius. Samal ajal on tunnis midagi saatuslikku. Ega ilmaasjata öelda saatusliku hetke saabudes, et „tema tund on tulnud“. Niisiis võib arugi saada, kust tekkis mõte panna kontsertlavastuseks kokku Pärdi ja Adèsi muusika. Aga miks just selles järjekorras ja mitte vastupidi? Miks mitte alguses surm ja siis „Stabat Materi“ südamevalu? Põhjus on arvatavasti ennekõike teoloogiline. Selleks et inimsugu saaks teispoolsuse pärast muretsemata õndsas rahus hinge heita, peab kõigepealt Lunastaja ristil tasuma oma kannatustega inimkonna võlad. „Stabat Materis“ tuleb külvata, et hiljem oleks, mida „Surmatantsus“ lõigata.

Thomas Adèsi muusikas ja selle illustratsiooniks loodud koreograafias kujutatud Surm (Ingmar Jõela) on kõike muud kui stoiline: see Surm lausa upub emotsioonide ja teatraalsete pooside sisse, tormab lava ühest otsast teise, kõlgub trossi otsas laes nagu tsirkuses, püherdab põrandal ja lehvitab surilinaga.

Siim Vahur

Kui Thomas Adèsi teose ettekandeks ilmus nähtavale Surma isikustav tantsija (Ingmar Jõela), siis tabasin end mõttelt: see ei ole ju ometi Surm, see on hoopis Aadam! Küllap pole 2015. aastal Robert Wilsoni lavastatud „Aadama passioon“ mind veel oma haardest lahti lasknud. Etenduse edenedes tekkis üha rohkem mulje, et kahes lavastuses, mida ei pruugiks küll üldsegi omavahel võrrelda, on rollid läinud vahetusse: „Surmatantsu“ nimitegelane on oma afektiivsuses pigem Aadam, seevastu robertwilsonlikult stoiline Aadam kõlvanuks vägagi kehastama Surma. Mäletame ju, kuidas Aadam alasti mööda pikka lava aegluubis kulges, ise näost sinine ja puuoks pealael. Selles kulgemises oli surma jäist hingust. Anna vaid Wilsoni Aadamale vikat kätte ja publik põgeneb saalist õudusega.

Adèsi muusikas ja selle illustratsiooniks loodud koreograafias kujutatud Surm on kõike muud kui stoiline: see Surm lausa upub emotsioonide ja teatraalsete pooside sisse, tormab lava ühest otsast teise, kõlgub trossi otsas laes nagu tsirkuses, püherdab põrandal ja lehvitab surilinaga. Kui veel kord meenutada „Aadama passiooni“, siis inimkonna esiisa sammus seal justkui mingis letargilises unes, kus aeg on peatunud, ruum ümberringi laiali ja meeled avardunud. Tema kannatamine oli mõistukõneliselt allasurutud ja vaikiv. „Surmatantsu“ tegelane on seevastu ihade küüsis ja täitmatu, justkui oleks Aadam oopiumiuimast virgunud ja nõuaks tigedalt uut doosi. Kulub aega, et kohaneda mõttega tantsivast Surmast. Olen alati kujutanud seda tegelast ette hoopis teistmoodi, umbes nagu Ingmar Bergmani filmis „Seitsmes pitser“. Ta ei tee tühje sõnu, vaid ütleb kiretult ja kõigutamatult: tule, on aeg minna … Surm ei ole seda nägugi, et armastab tantsida, äärmisel juhul leiab ta aega üheks malepartiiks.

Kuigi ekraanil jooksnud videos oli näha mõndagi neist, keda Surm ussisöödaks tarib, jäi siiski mulje, et Surm tantsib enamasti üksinda. Vaid lõpupoole saab Surm lavastaja Priit Võigemasti tahtel endale veetleva kaaslase, kes saabub näpuvibutuse peale publiku seast. Romanss saab kiire lõpu, kui kaaslanna surilina varjus lavalt minema haihtub. Sellega öeldakse publikule: olge hoiatatud! Ärge arvake, et „Surmatants“ teid ei puuduta. Parandage meelt, sest ükskord lüüakse teilegi hingekella!

Palju eri osiseid kaasavate kontsertide ja etenduste puhul on alati oht, et väljendusvahendid nullivad lõppkokkuvõttes üksteise ära. Kõike on rohkem kui jõuab jälgida ja läbi seedida. „Stabat Materi“ esitus oli tavapärane kontsert­ettekanne, kui jätta arvestamata samal ajal videos näidatud täheparved, mis pidi küllap edasi andma hingede rändamist või midagi muud esoteerilist. Adèsi „Totentanz“ paneb isegi harilikes kontserditingimustes tähelepanu proovile: palju on saksakeelset teksti, mis Surma ja tema tantsupartnerite vahel dialoogina pendeldab. Orkestrikäsitlus on virtuooslik ja sisaldab materjali, millest on kiusatus otsida tsitaate ja vihjeid. Kui teosele lavastuslikult midagi lisada, siis mitte niivõrd selleks, et oleks veel mitmekihilisem, vaid pigem selleks, et see aitab sõnumit paremini kuulajani tuua.

Teksti eestikeelne tõlge, mida Adèsi teose alguses ekraanil korraks näidati, võinuks jääda sinna edaspidigi, või vähemalt saanuks vahepeal täpsustada, kellele Surm parasjagu oma kondist kätt ulatab. Lauldud teksti jälgida pole kunagi lihtne, kavavoldikus trükitut pimedas lugeda ei näe ja enne kontserdile tulekut pähe õppida ei viitsi hoopiski, pealegi nõuab samal ajal tähelepanu video ja koreograafia. Sellega ei soovi ma sugugi seada kahtluse alla video otstarvet: Noblessneri valukojas kui ümbermõtestatud rolliga industriaalrajatises on videoprojektsioon eriti teretulnud, kuivõrd aitab paremini kaasata kuulajat ja vaatajat kontserdi- ja teatriruumi. Solistid metso­sopran Christianne Stotijn, kes muide astus 2013. aastal Londonis üles teose esiettekandel, ja bariton Mark Stone olid surmamüsteeriumis sõnatundlikud ning ERSO tuli dirigent Adèsiga kaasa. Nagu helilooja enda juhatatud ettekannete puhul alati, võib ka sedapuhku oletada, et küllap pidi siis kõik just niiviisi minema.

Arvo Pärt olla pannud oma märkmevihikus paberile saladusliku fraasi „Isegi kui ma kõik kaotan …“, mis temast kõneleva dokfilmi pealkirjaks ülendatuna on hakanud elama oma elu. See fraas eeldab jätku: mis jääb järele siis, kui kõik on kaotatud? Kas usk, lootus ja armastus? Pärdi muusikas on „surma poole olemise“ tunnet, mistõttu see haakub „Surmatantsuga“ sujuvalt, aga siiski mitte liiga ühemõtteliselt ja konfliktivabalt. Selle kontsertlavastuse üks suurimaid hüvesid on kompaktsus – on ju kunst pikk, aga elu lühike.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht