Sõjavangide häälest inspireeritud uurimus

Žanna Pärtlas

Encapsulated Voices: Estonian Sound Recordings from the German Prisoner-ofWar Camps in 1916–1918. Das Baltikum in Geschichte and Gegenwart, 5. kd. Toimetaja Jaan Ross. Böhlau 2012, 197 lk. Sisaldab CD. Kuulun koos suurema osa praeguse Eesti elanikega põlvkonda, kes ei ole pidanud üle elama ühtegi sõda, ja mõtlen kõhedusega ajast umbes sada aastat tagasi, mil sõjad olid siinsete inimeste elu lahutamatu taust. Paljud XIX sajandi lõpus sündinud mehed pidid sõdima mitmes sõjas ja vaevlema aastaid sõjavangis. Nende inimeste saatuse ja hääle – nii viimase sõna otseses kui ülekantud tähenduses – toob meieni mainekas Austria-Saksa kirjastuses Böhlau ilmunud inglise keelne raamat „Encapsulated Voices: Estonian Sound Recordings from the German Prisoner-of-War Camps in 1916–1918”. Nagu ilmneb raamatu pealkirjast, on see pühendatud eestlastest sõjavangidega Saksamaal Esimese maailmasõja ajal tehtud helisalvestistele. Raamatus on kümme uurimust eesti ja saksa teadlastelt ning CD uurimisaineks olnud salvestiste endiga – kokku umbes tunni jagu sõjavangide kõnet ja laule. Kõnesoleva helisalvestiste kogu avastas 2006. aastal Berliinis pooljuhuslikult raamatu koostaja, toimetaja ja üks autoritest Jaan Ross. Salvestised, mille algseteks kandjateks olid vaharullid ja heliplaadid, asuvad kahes arhiivis: vaharullid sealse etnoloogiamuuseumi fonogrammiarhiivis ja heliplaadid nn Lautarvhiv’is Humboldti ülikoolis. Tegemist ei ole ainsa selletaolise koguga – analoogiline kogumisaktsioon viidi Esimese maailmasõja ajal läbi ka Austria vangilaagrites. Erinevalt aga Austria helisalvestistest, mille kohta ilmusid juba varsti pärast nende tegemist teaduslikud publikatsioonid (näiteks Robert Lachi uurimus aastast 1918), jäi Berliini kogu arhiividesse seisma ja Eestis ei teatud sellest midagi.

Huvitav leid ajendas Jaan Rossi käivitama rahvusvahelise uurimisprojekti, mille omapäraseks ja väärtuslikuks jooneks on interdistsiplinaarsus. Viimane on osalt tingitud materjalist endast. Sakslaste tehtud helisalvestiste hulgas on näidiseid loetud jutustavatest tekstidest (nii folkloorsetest kui ka kirjanduslikest, sh katkendid piiblist), numbritest, spetsiaalselt koostatud sõnapaaridest, mis peegeldavad eesti keele kvantiteedisuhteid ja palatalisatsiooni, aga ka (rahva)laule. Seetõttu pakub materjal uurimisainet kõigepealt lingvistidele, folkloristidele ja etnomusikoloogidele. Kõnesolev kogumisaktsioon on ka ise väga huvitav ja üpris ebatavaline nähtus, mis inspireerib ajaloolasi arutlema selle tausta ja tagamaade üle. Inimlikul tasandil on ka lihtsalt huvitav rohkem teada saada tolle aja inimestest ja jälgida nende saatust.

Raamat koosneb üheksast artiklist, mille võib jagada kolme rühma: esiteks, kogumisaktsiooni ajaloolise ja poliitilise tausta ning asjaosaliste (nii eestlastest sõjavangide kui ka sakslastest kogujate) saatuse ajaloolised käsitlused; teiseks, lingvistide ja folkloristide uurimused, mis põhinevad sõjavangide sõnaliste tekstide salvestistel; kolmandaks, etnomusikoloogiline uurimus, mis on pühendatud laulude salvestistele.

Ajaloolist problemaatikat on käsitletud esimeses neljas artiklis, mille autoriteks on Jürgen-Kornelius Mahrenholz, Reinhard Nachtigal, Jaan Ross, Aadu Must ja Kadri Tooming. Üks tõstatatud küsimusi on selle ebatavalise kogumisaktsiooni tagamaad ja kogujate tegevuse motiivid. Must ja Tooming leiavad, et Saksa võimud ei lähtunud seda ettevõtmist lubades ja finantseerides mitte niivõrd teaduslikest huvidest, kuivõrd poliitilisest plaanist uurida eesti sõjavangide meelestatust ja võita nende kultuuri vastu huvi üles näidates nende poolehoidu (vastandudes niiviisi Vene impeeriumi venestamispoliitikale). Nachtigal seevastu leiab, et kogumisaktsioonidel ei olnud varjatud poliitilist tagamaad, sest eestlased ei olnud (erinevalt ukrainlastest, moslemirahvastest ja grusiinidest) nende rahvaste hulgas, keda Saksamaa ja Austria võimud lootsid rakendada oma poliitiliste eesmärkide teenistusse.

Rossi artiklist saame muu hulgas teada inimestest, kes olid kogumisaktsiooni eesotsas, nagu selle ettevõtmise algataja Wilhelm Doegen, vastava komisjoni esimees Carl Stumpf ja lingvist Hermann Jacobsohn, kes oli eesti keele valdajana määratud töötama eestlastest informantidega. Inimeste saatust jälgitakse ka Musta ja Toominga artiklis, kus on juttu eesti informantidest, kelle hulgas oli ka pärast sõda iseseisvunud Eestis väärikale ühiskondlikule positsioonile jõudnud inimesi. Arhiivimaterjalides leidub huvitavaid seiku ka selle kohta, kuidas informandid pragmaatilistest kaalutlustest lähtudes kogujatele natuke luiskasid oma usu ja hariduse kohta.

Lingvistika- ja folkloristikakäsitluste hulka kuuluvad Pärtel Lippuse, Karl Pajusalu, Kristiina Rossi ja Arvo Krikmanni artikkel. Lingvistide artiklid täidavad sada aastat hiljem ülesannet, milleks need helisalvestised olidki peamiselt tehtud. Nii uurib Lippus kvantiteedisuhteid XX sajandi alguse eesti keeles ja võrdleb neid kaasaegsete salvestistega. Tõsi küll, ta ei kasuta spetsiaalselt selleks eesmärgiks salvestatud sõnapaare, vaid muinasjuttude ja piibli lugemist, sest seal on kõne kõige loomulikum. Lippus leiab, et eesti keele mõned omadused nagu silpide omavahelised kestussuhted, on püsinud sajandi jooksul üllatavalt stabiilsena. Mõned keele aspektid on siiski mõnevõrra muutunud. Nende hulka kuulub näiteks lugemise stiil: praegused keelekandjad räägivad omaaegsetest madalama häälega ja kiiremini. Pajusalu artikkel on pühendatud dialekti tunnustele eesti sõjavangide kõnes. Tema uurimuse üks huvitavaid tulemusi on järeldus, et tol ajal räägitud standardne põhjaeesti keel, mille näidiseid kogujad üritasid salvestada, ei vastanud täiel määral kaasaegsele kirjalikule eesti keelele, sisaldades kõikidel informantidel dialektide tunnuseid. Kristiina Ross uurib aga kogujate eksperimenti, mille käigus Lõuna-Eesti elanikel paluti lugeda oma dialektis katkendeid põhjaeestikeelsest piiblist, tõlkides seda kohapeal, oletatavasti ilma ettevalmistusajata. Autor leiab, et selline võte ei olnud siiski kõige parem viis koguda materjali dialektide kohta.

Etnomusikoloogina huvitas mind kõige enam Janika Orase artikkel eesti (rahva)laulude helisalvestistest. Võrreldes teiste ulatuslike kollektsioonidega nagu Eesti Rahvaluule Arhiivi vaharullide ja heliplaatide kollektsioon (1936 laulu) ja kommertseesmärkidel aastatel 1901–1939 tehtud plaadistused (987 laulu), ei ole Berliini kogus laulude salvestisi palju – üksnes 13. Siiski täidab see väike kollektsioon ühe lünga tol ajal kogutud materjalides, sest Austria analoogiliste helisalvestiste kõrval (9 laulu) on see ainus allikas, kust saame aimu tolle aja noorte meeste laulurepertuaari ja laulmisstiili kohta (eesti folkloristid salvestasid sel perioodil enamasti vanemaid naisi, kes oskasid laulda regilaule). On mõnevõrra üllatav, et ei Saksamaal ega Austrias tehtud salvestiste hulgas ei olnud ainsatki regilaulu. Oras oletab, et välismaalastest uurijad lihtsalt ei osanud neid küsida, lastes sõjavangidel laulda repertuaari oma valikul – laule, mis neile meeldisid ja mida nad hästi oskasid –,nimelt patriootilisi ja sentimentaalseid populaarseid autorilaule ja uuemaid rahvalaule. Kuna Eestis sellist repertuaari XX sajandi esimesel poolel põhimõtteliselt ei salvestatud, osutus mõni saksa kollektsiooni laul selle esmakordseks salvestiseks. Veelgi huvitavam on sõjavangide laulmismaneer, mis näitab tolle ajastu romantilist esteetikat. Eriti autorilaule (nende hulgas tulevane Eesti hümn) esitati rohkete tempoliste ja dünaamiliste nüanssidega, kaasaegse maitse seisukohalt veidi üle pakutud väljendusrikkusega. Samuti märgib Oras, et lauldi kõrgemas registris, mis võib olla seotud nii muusikalise esteetika kui ka asjaoluga, et tolle aja mehed olid lühemat kasvu (viimasele viitab ka Lippuse eespool mainitud märkus, et tekste loeti kõrgema häälega, ning Musta ja Toominga artiklis toodud andmed informantide kehaehituse kohta).

Kokkuvõtvalt võib öelda, et raamat mahub väikese, ent unikaalse helisalvestiste koguga ning selle sünniga seotud omapärase episoodi Euroopa ajaloos, mis loob ruumilise ja üsna värvika pildi nendes sündmustes osalenud inimestest, nende erinevast saatusest, kõne- ja laulmismaneerist, muusikalisest maitsest, teadmistest ja isegi välimusest. Mitmekesise sisuga artiklitest moodustub terviklik uurimus, mille lugemine avardab lugeja silmaringi ja ajalootunnetust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht