Siiditee saadikud Loode-Hiinast

JANNO ZÕBIN

Kesk-Aasia, laiemalt ka idamaade muusika ja kultuuri vastu sümpaatiat tundvad huvilised ehk mäletavad veel usbeki ansambli Oxus talviseid üles­astumisi. Kontserdisari „Siiditee saadikud“ on nüüd, pool aastat hiljem, taas Eestis, seekord uiguuri lauljatari Gulmira Ablizi ja tema ansambliga koos­seisus Yakefu Xieerna (g’ijjak ehk gidžakk), Amuti Wumaierjiang (dotār ehk dutaar ja nei) ja Saiyiding Yimingjiang (rubaab). Hiinast saabunud muusikute tuuri kulminatsiooniks on tänavune „Hiiu folk“, kus ansambel astub homme, 16. juulil üles Käina huvi- ja kultuurikeskuses.

Uiguuridest ülevaateid ja uudiseid lugedes meenuvad ühe Hiinas aasta tagasi käinud tuttava seiklused. Spetsiifiliste ebastandardsete autoosade projekteerimisega tegelev noormees külastas oma tööandja firma Hiina tehaseid. Kohe alguses tegid kohalikud insenerid talle selgeks, millises provintsis ta tegelikult viibib. Nimelt elas sealses „väikelinnas“ parajasti vaid 8 miljonit inimest. Umbes samapalju on tänapäeva Loode-Hiinas Xinjiangi provintsis uiguure. 1,38 miljardi elanikuga suur-Hiina tingimustes ongi nad marginaliseerunud vähemusrahvus, kes kõneleb Altai keelkonda turgi keelte rühma karluki harusse kuuluvat uiguuri keelt ja kelle lähimad keelesugulased on usbekid. Viimased ei ela aga sugugi Loode-Hiina naabruses. Läänes lahutavad uiguure usbekkidest hoopis Kõrgõzstan ja Tadžikistan, kuid Xinjiangi provints piirneb veel ka Tiibeti, India, Pakistani, Afganistani, Kasahstani, Venemaa, Mongoolia ja mitme Hiina provintsiga. Ainuüksi selline geograafiline asend teeb paljude kultuuride ja rahvaste mõjuvälja jäänud islamiusulised uiguurid atraktiivseks, seda nii eksootiliste kultuuride huvilistele kui ka etnoloogidele ja keeleteadlastele.

Uiguuri muusikakultuuri juuri tuleks otsida Türgi, Kesk-Aasia ja araabia muusikatraditsioonist. Kõige tuntum uiguuri muusikažanr on mùqămŭ. See on tihedalt seotud maqām’i traditsiooniga araabia muusikas, kuid on siiski kujunenud iseseisvaks muusikavormiks. Uiguuri mùqămŭ on mikstuur, mis koosneb lauludest, tantsudest, rahvamuusikast ja klassikalisest muusikast. Ka mùqămŭ’s kasutusel pillide nimed ja tüübid on võrreldavad Kesk-Aasia instrumentidega nende laial levikualal. Ometi on Xinjiangi provintsi muusika silmatorkavalt eripärane.

Gulmira Abliz on uiguuri mùqămŭ’ traditsiooni noore põlvkonna välja­paistva esindajana pühendunud mùqămŭ’ esitamisele kodu-, aga ka välismaal. Pärast Xinjiangi kunstide instituudi lõpetamist ning magistriõpinguid Taškendi riiklikus konservatooriumis liitus laulja Xinjiangi rahvamuusika ansambliga, mille koosseisus on andnud säravaid kontserte maailma eri paigus Koreast Alžeeriani. Abliz valdab kõiki kahtteist uiguuri mùqămŭ’d, kuid tunneb end koduselt ka uiguuri rahva­muusikas.

Nii tema lauludes kui uiguuri mùqămŭ’s tuleb esile hingestatud esitlus­laad, nagu maqām’iski on see monotoonsete kordustega seisundimuusika. Maqām’ist näib uiguuride muusikat eristavat lähem side rahvamuusikaga. Tähtpäevadel ja perekonna pidustustel on laulud uiguuride kultuuri loomulik osa. Mùqămŭ’ traditsioonis on lauljad ja pillimängijad sageli just naised. Kuidas kõlab võimalikult autentne uiguuri mùqămŭ XXI sajandil naislaulja esituses, seda „Hiiu folgil“ just kuulda loodangi.