Sihtidest ja asutustest

Marko Lõhmus, EMNi juhatuse liige

Olgugi et valitsuse tegevusprogrammi kultuuri osas on mõndagi tehtud ja palju veel tegemata, on viimasel aastal kultuuriministeeriumis (KM) olnud üks oluline tegevus, mis toimub mühinal omamata poliitilist kokkulepet. See on riigi kultuuriasutuste reorganiseerimine sihtasutusteks (SA). Reservatsiooniga võib märkida, et muuseumide muutmine SAks (nt SA Läänemaa Muuseumid) võib olla osa valimislubadusest „Jätkame temaatiliselt eristuvate maakonnamuuseumide arendamist”, aga selguse mõttes oleks tulnud valitsuse tegevusprogrammis siis viidata ka „arendamisega” kaasnevale omandivormi muutusele. 1998. a kultuuripoliitika põhialustest on viimased kaks valitsust küll efektiivselt eemaldunud (maksupoliitika, kultuuri riikliku rahastamise sõltumatus tegija omandivormist jne), kuid riigikogu ei ole neid põhialuseid siiski veel tühistanud, mis tähendab dokumendi kehtimist. Sealt loemegi: riik peab tema omandis olevate kultuuriasutuste suhtes käituma heaperemeheliku ning perspektiivitundelise omanikuna; nende asutuste omandivormi muutmine on vajalik ja mõttekas juhul, kui toimuv sisuline tegevus leiab uues vormis vabama ning turvalisema arengu. Rõhutan, et riigikogu paneb valitsusele kohustuse vormimuutuse puhul jälgida, et asutuse areng oleks vaba ja turvaline. Käesoleva artikli eesmärk on analüüsida sihtasutamistega kaasnenut ning mõnda aspekti loodavate muusikavaldkonna SAde tekkes, mõttelisteks kaasteelisteks Peter B. Boorsma ja Kaari Kiitsak-Prikk oma artiklite ja teadustööde kaudu.

Kogu riigiasutuste muutumist sihtasutusteks tuleb vaadelda selgelt uusliberalismi ideoloogilises kallerdises. Õhuke riik, avatud turud, riigi sekkumisest vaba majanduse õitseng ja maksumaksja rahal põhinevate garantiide närbumine – kõik meilegi tuttavad diskursused. Kui riik on õhukeseks hööveldatud ja pigem võimaldav, mitte garanteeriv, siis ei puudu kultuuripoliitikast ka asutuste lahtiriigistamine. Siin on olnud Euroopa valitsustel viimase 20-30 aasta jooksul mitmeid valikuid ja suve-eelse Sirbi leheruumi austusega suhtudes ei hakka ma neid üksipulgi lahti võtma. Keskendume valikutele, mis siinmail on kasutada olnud.

Lahtiriigistamise ja privatiseerimise vahele ei tohi automaatselt asetada võrdusmärki. Privatiseerimise tee valis 1990ndatel Läti, kus hea hulk kultuurisektorist muudeti äriühinguteks (SIA) ja nendele öeldi piltlikult: härrased, osaühing on siin, turg on seal – jõudu! Viimased 5–7 aastat jõulist tööd on lõunanaabrite arusaamu (kuid mitte juriidilist vormi) pööranud tagasi riigi vastutuse suurendamise poole nende organisatsioonides, Latvijas Koncerti on selle hea näide.

Midagi samalaadset toimus meil näiteks Tallinnfilmiga, mis muudeti 1997. aastal RASist ASiks ja 2011. aastal OÜks, mille ainsa osa omanik on Eesti filmi instituut, mis omakorda on SA. Klassikalises mõttes privatiseerimine toimus 1990ndate esimesel poolel näiteks kirjastamise valdkonnas.

Hollandi Twente ülikooli emeriitprofessor Boorsma tutvustab oma artiklis „Privatizing the Muse ’and all that Jazz’” (CIRCLE Publications No 10, Kluwer Academic Publishers, 1998) peamisi lahtiriigistamise vorme. Nende hulgast leiame ka kaks, mis kirjeldavad meie mõistes kultuurivaldkonna sihtasutusi. Üks on inglaste arm’s-lenght-printsiibi ehk meie keeli kultuuripoliitika küünraprintsiibi edasiarendus, kus asutus muudetakse juriidiliselt riigist sõltumatuks, kuid seda juhtiv kogu (nõukogu, juhatus vms) koosneb kas asjatundjatest või koguni ex officio valdkonna tähtsamate organisatsioonide esindajatest. Meil on lähedasemaks vormiks ja näiteks siin avalik-õiguslik rahvusooper, mis tegutseb oma seaduse alusel ning seda juhtivas nõukogus on seaduse järgi ministeeriumide esindajate ja riigikogu liikmete kõrval ka heliloojate liidu, teatriliidu, muusika- ja teatriakadeemia ning Estonia seltsi esindaja. Sedalaadi lahtiriigistamisel tajutakse asutust endiselt riigisektorisse kuuluvana, kuivõrd see ei too kaasa suuri muudatusi organisatsioonis.

Teine vorm, mida Boorsma tutvustab, on agentuuri tüüpi organisatsioon, mida enim kasutatakse Inglismaal, Hollandis ja Rootsis peamiselt munitsipaalsektoris. Selle kultuuriasutuse tüübi juures antakse rohkem otsustuspädevust asutuse juhile või juhtkonnale, kaasates nõunikke väljastpoolt. Munitsipaalteatrites ja -muuseumides loetakse selle vormi puhul organisatsiooni töötajad linna töötajateks, avalik rahastamine kindlustatakse põhikirjaliselt, asutustel on oma eelarve ja raamatupidamine.

Eestis on mitu algselt SAks loodud ja mingiteks kindlateks ülesanneteks ellu kutsutud organisatsiooni. Näiteks endine Eesti Filmi SA, praegu SA Eesti Filmi Instituut, mis loodud 1997. aastal, et toetada rahvusliku filmikultuuri arengut, Eesti professionaalsete filmide loomist, tootmist ja levitamist. Teine ajalooga sihtasutus on 1998. a ellu kutsutud Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA.

Sihtasustuse vormis loodud kultuuriasutuste kõrval algasid eelmise kümnendi alguses omandivormi muutused teatri- ja muuseumivaldkonnas. 2003. aastal muudeti SAks Eesti Draamateater, aasta hiljem Rakvere Teater ja Vene Teater. Ühtegi poliitilist agendat nendest muudatustest otsida pole mõtet, seda lihtsalt ei olnud. Ainus põhjus oli teha SA vormis laenurahaga korda need teatrimajad ja see õnnestus. Mida ei saa öelda neljanda, 2007. a SAks muudetud Ugala kohta: majanduskriis tuli peale ja teatri renoveerimine jäi toppama. Eelmisel aastal nelja riigiteatri üleminekust SAks ei tasu otsida ühtegi praktilist mõtet. Tegemist on ilmselgelt poliitilise otsuse ja kultuuriministri sooviga korrastada kogu valdkond ühetüübilisteks asutusteks.

Sihtasutuseks muutunud etendusasutused lähtuvad oma töös eelkõige sihtasutuste seadusest ja riigivaraseadusest. Nende juhtorganiks on kuni viieaastase volitusega nõukogu, mille nimetab moodustaja ehk kultuuriminister. Tähelepanuväärne erinevus Boorsma kirjeldatud küünraprintsiibil töötavast eraõiguslikust mudelist on see, et valdkonna katus- või partnerorganisatsioonide osalust sihtasutuse nõukogus SA põhikiri ette ei näe. Seega puudub ministril kohustus nimetada nõukogu liikmeid asjatundjate hulgast ja selle probleemi üle on vähemasti filmi ja teatri esindajad möödunud talvel ka meedias kultuuriministeeriumiga tuliselt vaielnud.

Praegustes teatrite nõukogudes on ex officiorahandusministeeriumi ja kultuuriministeeriumi esindaja. Arvestagem, et seaduse kohaselt vastutab nõukogu liige isiklikult oma kohustuste täitmise või täitmata jätmise ja SA hea käekäigu eest. Paraku on minister nõukogusse nimetanud liikmeid erinevatelt positsioonidelt: on neid, mille liige on KMi mittepoliitiline juht ja eelarve puhul kaalukaima sõnaõigusega kantsler, aga on neidki, kus liikmeks asekantsler või teatrinõunik. Riigiasutuste puhul olid nad kõik kohustatud oma ametikoha tõttu tegelema või ennetama võimalike probleeme allasutustes. SA puhul aga on selge, et nii juriidiliselt kui ka sisuliselt pöörab nõukogu liige enim tähelepanu asutusele, mille nõukokku ta kuulub. Ja eks seda annab kõige paremini teha ikka ministeeriumi eelarvetega. Seega võib väita, et eri tasandite ministeeriumiteenistujate nimetamisega SAde nõukogusse ei kohelda neid sihtasutusi võrdselt.

Nõukogu nimetab SA-le juhataja. Siinjuures on oluline märkida, et SA puhul on teatrid otsustanud ministeeriumi vaikival nõusolekul mööda minna etendusasutuse seaduse nõudest, mille järgi korraldatakse asutuse juhi vaba ametikoha täitmiseks avalik konkurss. Avalikud konkursid on alati kaasa toonud laiema otsustajate ringi ning selle kaudu ka diskussiooni juhikandidaadi isiku ja tema visiooni ümber. Seda SAde puhul enam ei eksisteeri – juhi valik on viidud asutuse siseasjaks.

Olles värskelt ja väga põgusalt tutvunud loodava SA Eesti Kontserdi põhikirja projektiga, saab käigult tuvastada ühe olulise muutuse võrreldes seni kehtiva riigietendusasutuse Eesti Kontsert põhimäärusega: loodava sihtasutuse tekkest alates pole Eestis enam Eesti Rahvusmeeskoori.