Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline

Tiiu Levald

 „Vocalissimo”: Annely Peebo ja Hartmut Hudezeck (klaver) 7. IV Estonia kontserdisaalis Mõeldes Annely Peebo Lied’i-kontserdile, tärkas meeltesse see tervendav taim, mida rahvasuu nii mõnusalt kirjeldanud. Lauljanna näo ja kujuga assotsieeruvad Leonardo „Mona Lisa” ja Giorgione „Puhkav Venus”, temast hoovab küpse viljavälja positiivset energiat, kaunis ja  hästi koolitatud ühtlane hääl kõige selle teenistuses. Siiruviirulisus tekkis erinevatest kvaliteedikihtidest.

Kava koosnes lauljanna sõnul tema lemmikutest ja sisaldas Lied’i-repertuaari sisukamaid ivasid, tunnistades interpreedi soovi vaadata süvenenult endasse ja võtta keerukaid ülesandeid. Siin olid Schuberti laululoomingu helgeimad leheküljed – „Frühlingsglaube”, „Ganymed”, „Rastlose Liebe” ning siiraima palanguga „Lied der Mignon” ja „Gretchen  am Spinnrade“ –, kõik meeleolud kanti kuulajani hea stiilitunde ja dramaturgiaga. Imponeeris „Ganymed’i” tempovalik ja muidugi kõikjal sõna väärtustamine.

Pianist Hartmut Hudezeck oli filigraanse fraasikäsitlusega, kuid Lied’i-kontserdiks mitte just kõige sobilikumas Estonia kontsertsaalis jäi kõlaintensiivsust tagumistesse ridadesse mõnelgi hetkel väheks. Mahleri „Poisi võlusarve” viiest laulust võlusid  eriti „Rheinlegendchen“ ja „Wo die schönen Trompeten blasen” oma erksa jutustava moega. Väga heakõlaline ja dramaturgilise arendusega oli „Das irdische Leben”, kuid siiski ootasin nälgiva lapse maise elu traagilise lõpu toomist kuulajani enama kõla ja emotsiooniga, et klaveri ppp õudust tekitav värv mõjule pääseks. Kuna lauluvalik oli väga kõnekas, siis eeldanuks ka „Wo die schönen Trompeten blasen” loo lõpus pahaendelist sõjasarve imiteeriva  minoorse toonika kordamise valusamat rõhutamist. Samas kandus „Urlicht” kuulajani süvenenult ja veenvalt. (Siinjuures tänan K.-A. Sumerat Mahleri laulude atmosfääri tabavate tõlgete eest.)

Wagneri „Wesendonck Lieder” sisaldab endas väga mitmeplaanilist maailma: esiteks Mathilde Wesendoncki ja Wagneri suurt vastastikust kiindumust, mis põrkas vastu konventsionaalsete reeglite kivikõva müüri, ja siit  impulsi saanud kaks imelist teemaringi ooperisse „Tristan ja Isolde”. On ju Wagner nimetanud kolmandat ja viiendat laulu „harjutusteks” sellele ooperile. Seega on loo kohal on ühine atmosfäär ja kõlavärvide müsteerium, mis seab esitajaile intrigeeriva ülesande. Kuigi kõlaliselt oli tsükkel lauldud väga kauni ühtlase tooniga ja tekstiloogikat jälgides, tasub andekal lauljal jätkata otsinguid kõigi meeleolude täiuslikumaks viimistluseks.  Näiteks oodanuks laulus „Stehe still!” klaverilt enamat wagnerlikku orkestraalsust ja teemade selgust, sest siin on autoril ka soov: „täielikult ennast kaotades” – emotsionaalne gradatsioon järjest kasvab, kuni hääbub ppsse. Ja juba esimeses laulus „Ingel” tundus, et laulja on veidi väsinud ega suuda täita autori soovi: „väga rahulikult liikudes”.

Dvořáki „Mustlasmeloodiad” on loodud böömi päritolu Viini tenorile Gustav Walterile,  kes tegi ka tsükli saksakeelse tõlke, mida antud õhtul kuulsimegi. Kahju, et laulja siin nooti tarvitas – see võtab ju vabaduse, ja just seda oleks sellest muusikast enim oodanud. Tsükkel on küllalt kapriisne ja igale loole pole kuigi kerge leida iva, kuigi klaveripartii pakub inspiratsiooni. Ei arva, et peaks otsima midagi pseudomustlaslikku, kuid särtsu oleks küll rohkem soovinud. Usun, et kui lood ükskord peast tulevad, leitakse ka mustlasteema – vabadus ja  pusta avarus! Maailmalavadele välja jõudnud Annely Peebole on meilgi kujunenud tema glamuurse talendi austajate ring. Soovin, et nende seas kasvaks kaasaminek andeka interpreedi sügavuste otsingutega. Lauljanna küll soovitas nii kontserdi algul kui enne vaheaega süveneda kava lugemisse, kuid ilmselt oleks pidanud kavva lisama märkuse, et tsüklilist teost ei katkestata aplausiga – näiteks Wagneri esitamisel  see lihtsalt häirib, ja mitte ainult interpreeti vaid ka kuulajat. Ülestõusmispühadega kaasnes võimalus kuulata meeletul hulgal väärtmuusikat.

Nii oli 11. aprillil hingekosutav kuulata Mahleri 2. sümfooniat Estonia orkestri ja koori ning solistide Heli Veskuse ja Monika-Evelin Liivi esituses, dirigent oli Arvo Volmer. Ei kuulu minu kompetentsi kogu seda helide ja ideede konglomeraati analüüsida, kuid ei saa tähelepanuta jätta, et ettekande tipphetkeks kujunesid sümfoonia IV ja V osa, kus parimas kvaliteedis kõlasid orkestrile lisandunud koor ja solistid. Liiv on mulle tuttav juba Soome Rahvusooperi Richard Straussi „Naine ilma varjuta” etenduselt – tema mahlane ja tihe hääl oli vääriline kõlama selle teatri ja etenduse kontekstis. Antudki ettekandes säras tema hääl saali täitva kandvusega ning noore inimese veel väheseid suurvormis osalemise kogemusi arvestades  vägagi paljutõotavalt. Tahaks loota, et tema töö Londoni Ooperis (esialgu kõrvalosades) ja Cherubino roll Mozarti „Figaro pulmas” Soome ROs toovad ta peagi ka Estonia lavale!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht