Sajandis kord?

Matti Reimann

BERLIINI FILHARMOONIKUD SIR SIMON RATTLE’i dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 4. V, kavas Brahmsi, Weberni, Stravinski ja Beethoveni teosed. Ei tea otsest põhjust, miks Berliini Filharmoonikud eelmisel pühapäeval Tallinnasse sattusid. Estonia kontserdisaal ei ole suur, saalis istuda oli täielik luksus. Kõik laval toimuv jõudis publikuni viimase detailini, kaasa arvatud visuaalne külg, mille jälgimist Igor Stravinski pidas muusika puhul sama oluliseks kui kuulamist.

Eesti publikule oli selle kontserdi toimumine peaaegu et hädavajalik. Olles siin nagu ära uppunud sellesse, et iga asi, mis seina löödud, on kunst või iga noot, mis paberile sattunud, on igal juhul muusika, lisaks veel kõik maailmatasemel. Ja nüüd saame äkki kogeda sellist korrastatud mõtlemist. See, mida kuulda sai, annab kindlust, et teadmised ja maitse on endiselt olulised.

1882. aastast, mil orkester asutati, on selle kallal töötanud maailma parimad dirigendid, esimesena Ludwig von Brenner ja edasi Hans von Bülow, Arthur Nikisch, Wilhelm Furtwängler, Sergiu Celibidache, Herbert von Karajan, Claudio Abbado. See orkester valib endale dirigente ja 2002. aastast on peadirigent Simon Rattle.

Dirigent Sir Simon Rattle tundub olevat helge isiksus. See ei pruugi dirigendi keerulise ja palju nõudva ameti puhul alati nii olla. Muidugi valdab ta seda salapärast kunsti oma soove orkestrile üle kanda nii, et see kõike näinud ja kogenud, parimate põhjendatud nõudmistega harjunud kollektiiv neid täita soovib. Tema tegevus orkestri ees vastab muusika iseloomule, olgu siis tegemist millise heliloojaga tahes.

Kontsert algas Johannes Brahmsi „Traagilise avamänguga” op. 81. Muusika mõjus pigem oma tõsiduse, vaoshoitusega, mis saavutati kõla forsseerimata, esitusele ilma liigset „traagilist õhku” sisse puhumata.

Nähtavasti ei ole vähem traagiline teos Anton Weberni „Kuus pala orkestrile” op. 6. Webern on üks kõige napisõnalisematest heliloojatest. Kogu orkester selle teose vältel koos ei mängi. Ei söanda neid pillilt pillile kanduvaid hämaraid repliike meloodiateks või soolodeks nimetadagi, niivõrd ühtne tervik moodustus. Seesugust atmosfääri, mis saalis valitses, ei leia ühelgi plaadil.

Seejärel siirduti Igor Stravinski kõlaesteetikasse – „Sümfoonia kolmes osas”, kus muusika mitmeplaanilisus reljeefselt esile toodi. Selles teoses peibutab küllalt ulatuslik klaveripartii teost muutuma mingiks mini-klaverikontserdiks. Seda välditi täielikult ja klaverit käsitleti kui üht orkestriinstrumenti. Erk, sädelevate rütmidega pingestatud esitus oli nagu tagajärjeks sellele, et orkester tahab ja soovib mängida parimal võimalikul moel. Igaüks oli keerulises rütmikas nagu kontsertmeister, ometi hingas kogu kollektiiv ühes rütmis ja tegelik kontsertmeister meie tavapärases mõttes võis end küll kindlalt tunda, hoides kontakti teiste pillirühmade kontsertmeistritega.

Kontserdi teises pooles esitatud Ludwig van Beethoveni VII sümfoonia A-duur op. 92 särav ettekanne sundis jälle mõtlema asjaolule, et orkestri kõlas ei esinenud vähimatki agressiivsuse märki. Suurima tähelepanuga järgiti partituuris kirja pandud helilooja nõudeid. Esimeses osas tuleb pärast sissejuhatust mängida vivace tempos, mitte aeglasemalt. Teises, võrratu sugestiivsusega osas nõuab Beethoven allegretto’t. See osa ei tohiks olla liiga aeglane, nagu seda aeg-ajalt kahjuks kuulda võib. Presto on märge kolmanda osa liikumiseks ja viimase, neljanda osa tempo on ainult allegro – allegro con brio (tulega). Just sellise põlemisena kostus see muusika saali.

Selle orkestri liikmete tegevus muusikamaastikul väljendub õige mitmeti. Piisab vaid mõnest näitest, nagu võrratu flöödisolisti Emmanuel Pahud’ esinemised või Mozarti kontsertide plaadistused. Tšellist Richard Duven ja kontrabassist Peter Riegelbauer esitavad Schuberti „Forellide kvintetti” koos Alfred Brendeli, Thomas Zehetmairi ja Tabea Zimmermanniga. Edasi selle orkestri kvartetid, kvintetid, ühesõnaga kõige erinevamad kooslused lisaks põhitööle. See kõik moodustabki kokku taseme ja tagajärje, mida me korraks Estonias kuulsime.

Muide, Berliini Filharmoonikutel on ka varasemast mõningane side Eestiga – aastal 1899 esinesid nad Tartus, 1937 Tallinnas. Sajandis kord?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht