Riho Sibul 26. VI 1958 – 20. XI 2022

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Enam kui nelja aastakümne jooksul kogetud ühistest elamustest on peaaegu võimatu paari lausega kujundada mingit ülevaatlikku mustrit. Alates In Spes kõlanud kitarrisoolodest kõikvõimalike spontaansete improvisatsioonideni, rohkem ja vähem ootamatutes olukordades – see on olnud meie muusikaline ühisosa, mis omakorda on vaid murdosa Riho muusikalisest pärandist. Aga see on hämmastavalt mitmekülgne, sügav ja imepärane. Mul on olnud õnn seda teekonda lähedalt jälgida ja sellele kaasa elada. Olen sügavalt tänulik selle erakordse mõtte­kaasluse eest, mis meid ühendas. Aasta-aastalt kõnelesime ikka rohkem väärtustest, mis ei puudutanud ainult muusikalisi maastikke, vaid palju enamat. Leppimatus tühisuse ja silmakirjalikkusega, läbinägelikkus, teravus, iroonia – ja sealsamas leebus, lojaalsus, soe huumor, poeetiline kirglikkus. „Ah, sõnad, sõnad, sõnad,” näen praegu Riho kulmu kergitamas … Kuidas ma küll soovin, et see oleks päriselt …, aga meie Riho läks seekord lõplikult. Valgusküllast kulgemist igavestele kõlaväljadele, armas sõber!

Erkki-Sven Tüür

Riho oli muusik, kellelt olen vahest kõige enam õppinud laval partneriks olemist. Rihol oli eriline oskus panna oma kaaslast või lavapartnerit väga peenelt ja märkamatult tema enda valitud lainele. Aastaid tagasi, kui alustasime tihedamat koostööd duona, tekitas see minus mõningast sisemist protesti, aga õnneks õppisin. Sellesarnaseid kogemusi on olnud ka muusikaväliseid – selle eest olen Rihole maailma lõpuni tänulik. See on olnud üks pikk ja ilus teekond muusikas, teineteise suvekodudes pikki õhtuid ja öid veetes, tihtipeale ka lihtsalt vaikides. Alles nüüd mõistan, kui väga ma seda kõike igatsen.

Kohtusime ju alles mõned päevad enne Sinu lahkumist Arvo Pärdi keskuse laval. Mõlemale esimest korda selles paigas, viimast korda ühisel teekonnal. Head teed Sulle tähtede taha, hää sõber.

Ain Agan

Meenuvad meie esimene ja viimane kohtumine. Esimene oli Georg Otsa nimelise muusikakooli ühiselamus 1979. aastal. Riho sattus minu tuppa, kus parajasti pilli harjutasin ja lint­makilt muusikat kuulasin. Riho hakkas kohe huvi tundma ja jäime mõneks ajaks juttu vestma, à la mis bänd jne. Mul on väga hästi meeles, et mängisid Billy Cobham ja kitarril Charles Icarus Johnson.

Viimane kord kohtusime tema juures, nädal tagasi. Kuulasime kitarrist Robin Troweri plaati. Rääkisime oma lemmikutest, kes kõik juba kõvasti üle 70. See omakorda innustas meid, et tore oleks ikka veel midagi ühiselt teha.

Selle aja vahele jääb koosmängimine alates 1985. aastast Jaak Joala juures ja seejärel juba Ultima Thule. Mäletan, et kui Riho tuli Jaagu juurde ja jäime prooviajal jämmima, leidsime teineteist muusikaliselt kohe. Tema kitarrisaund ja lähenemine muusikale olid väga inspireerivad ja muljetavaldavad. Meil oli ka väga palju ühiseid lemmikuid. Enamiku VSP Projekti plaadi­lugusid tegime samuti Venemaal hotelli­toas jämmides.

Viimane Ultima Thule mäng toimus septembris Tääksis ja see oli erakordselt tore. Tundsime ennast hästi, Riho oli heas vormis, publik oli suurepärane. Jaanuari alguses oli plaanis minna uut materjali salvestama …

Raul Vaigla

Meil oli taas üks salvestus pooleli, nagu vahel ette tuli, ja seegi kord oli tegemist sooloplaadiga. Kavatsesin helistada, lükkasin seda üha edasi, sest vaatasin, et tal nüüd lõpuks ometi jälle mängud, hoog sees ja mul on veel aega kõlapilti ja paigutusi viimistleda. Ei tahtnud hoogu segada. Plaadi algus, lõpp ja kohati keskpaik on vormistatud … Vaja arutada … Kohe-kohe helistan … No olgu, homme helistan … Ei, parem ülehomme, siis endal ka rohkem aega … Ja siis – pauh! Tegin interneti lahti ja Riho, kellele kohe-kohe pidin helistama, on leviulatusest lõplikult väljas.

Raske taluda. Ma tean juba ette, et nüüd hakkan kõnet ootama mina. Täna oli sellest juba märke. Ega lõpetamata album ei ole ainus teema. Ilm on lai ja meie jutud ei lõpe …

Arvo Urb

Mis sa oskad öelda, kui päriselt veel ei usu, et see on tõsi? Vaatad laua peale, kus temale reserveeritud kohvitass on nagu ootel, kus tema käsitööpoest toodud meened, või siis vaatad raamatu­riiulile, kus tema kingitud Fernando Pessoa „Levottomuuden kirja“. Miks just see raamat? Kas ta teadis, et Pessoal sama sünnipäev kui minul? Võis küll teada, ta oli ju kohal sel ainsal sünni­päeval, mida ma kunagi pidanud.

Me tutvusime, kui intervjueerisin teda oma raamatu jaoks. Samal õhtul suri Juice Leskinen. Järgmine päev Riho helistas ja nuttis. Sellest saati teadsin, missuguse mehega tegu. Austasin – nagu võib-olla peaaegu terve Eesti – mitte ainult tema muusikat, vaid ka tema iseloomu. Ta ei öelnud kellegi kohta halvasti. Kui vestluses sattusime kirjaniku või laulja juurde, kes temale muljet ei avaldanud, vahetasime teemat.

Tal oli olnud tervisemuresid. Nagu vanad mehed ikka, vahetasime ka nendel teemadel arvamusi. Mitte kuigi põhjalikult, sest ilma peal on nii palju huvitavamaid asju. Ja viimasel ajal võis aimata, et ta oli oma sära tagasi saamas.

Meil oli kavas koos kõndima hakata. Tema tervise heaks ning ka selleks, et ta saaks aru, milline on tema kodusaar – peale Kärdla ja Kõpu kandi ta nii väga kursis ei olnud. Ühe korra jõudsime nii kaugele, et saime saapad jalga ja käisime Kõrgessaares kuldkingasid vaatamas. Ta küll peatus tihti kuusevõrseid sööma, unustamata tänada puud iga pala eest.

Ta sobis Hiiumaale hästi. Täpselt nagu see saar, avas ta ennast tasapisi.

Tahaksite teada, mida ta ütles, milliseid surematuid tarkusi ta jagas? Ta oli võib-olla kuulanud mingit vana plaati, mis teda kõnetas. Ta oli võib-olla lugenud head raamatut või olin seda teinud mina. Oli võib-olla vaadanud mingit tarka juttu Youtube’ist. Nädal tagasi saatis ta mulle lingi loole „Uncommon knowledge“ teemal, kas Darwin ikka seletab ära evolutsiooni suured ja äkilised muutused.

Nii et vestlusteemad olid universaalsed. Riho Sibul oli väga haritud inimene. Mind ajas natuke kadedaks, et tal oli mälu täiesti töökorras. Ta mäletas kas või inimeste sünniaastaid, ka selliste, keda mina ei mäletanud üldse, kuigi peaks.

Riho oli kindlasti meie kodus oma­inimene. Minu meelest tundsime teine­teist kui just mitte hingepõhjani, siiski väga-väga hästi. Meil ei olnud tabuteemasid, aga liiga intiimsed küsimused lihtsalt ei tulnud jutuks – võib-olla peab südames üks väike tuba olema ka ainult enese jaoks.

Harri Rinne

Hea Riho. Proovisin Sulle helistada veel eelmise nädala teisipäeval, et küsida, kuidas Sul läheb. Nagu Sina seda vahel tegid. Mitte tihti, aga siiski aeg-ajalt. Meie pisut tihedam suhtlus algas kümme­kond aastat tagasi, kui Hiiumaa hakkas meid rohkem ühendama. Saare vaikuses on suhtlus küll hõredam, aga mõnikord ka tihedam.

Täna meenus mulle episood, kui olin Sind palunud oma Tallinna ja Tartu kontserdile paari lugu mängima. Sa olid kõhklemata nõus. Kuigi esimesel õhtul ei saanudki tulla, sest olid ära unustanud, et Sul on täpselt samal ajal teine kontsert. Järgmisel õhtupoolikul sõitsime koos Tartusse ja Sa küsisid, mis lugu me siis õieti mängime. Sest proovi ei olnud me jõudnud teha. Kuulasid siis neid lugusid autos kaks korda ja küsisid, kuidas me seal liigume – sa ei olnud neid kordagi enne mänginud … Püüdsin selgitada. Ja kontserdil mängisid just niisama tundlikult, nagu Sa seda alati olid teinud.

Täna meenus ka päev, kui mängisin Kassari kabelis südaöisel soolokontserdil. Mu ehmatuseks tulid Sa seda kuulama. Istusid esimeses reas, valged püksid jalas, jalg üle põlve ja vaatasid seda mängu oma uuriva pilguga. Ja mina tundsin, kuidas kõik mu lood olid seetõttu pisut kiiremad, kui oleksid pidanud olema. See, et Sa teist kitarrimängijat kuulama tulid, oli pisut ülendav ja samal ajal tekitas ka kõhedust. Aga Sa olid heatahtlik ja ütlesid: „Hea toon.“ Kaks sõna. Tean, et Sinu suust tähendas selline avaldus üsnagi palju.

Tänan Sind sõpruse ja ühiste hetkede eest.

Märten Kross

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht