Richard Strauss ja prantsuse modernistid kontserdilaval

Aare Tool

Richard Straussi soololaulud ja „Enoch Arden”: Heli Veskus (sopran), Raivo Trass (lugeja) ja Peep Lassmann (klaver) 15. II. „Prantsuse modernistide tähtteosed”: Tihhon Lukjanenko (viiul, Venemaa), Andres Kaljuste (vioola), Levi-Danel Mägila (tšello), Leonora Palu (flööt), Meelis Vind (klarnet), Aarne Ots (trompet), Vigo Uusmäe (metsasarv), Vambola Krigul (löökpillid), Age Juurikas (klaver), Tammo Sumera(live-elektroonika) ja dirigent Andrus Kallastu 18. II Estonia kontserdisaalis.

Richard Straussi pärandi vastu on siin juba mõnda aega tuntud üha suurenevat huvi, õnneks osutus helilooja 150. sünniaastapäev tõhusaks liikumapanevaks jõuks ja ajendas Eesti Kontserti algatama sarja „Nõnda kõneles Zarathustra”. Sümfooniliste teoste kõrval on selles esindatud muudki Straussi loomingu võtmevaldkonnad, nagu kinnitas 15. veebruaril Estonia kontserdisaalis ette kantud kava, mille esimese poole sisustas valik soololaule op. 10, 27 ja 39 ning teise poole melodraama „Enoch Arden”.
Lied’i žanrile on iseloomulik muusikalise väljenduse ja sõnalise teksti vastastikku täiendav seos. Arvatavasti on vähe neid, kes suudaksid tuua selle sideme Straussi lauludes esile samavõrd haaravalt nagu sopran Heli Veskus ja pianist Peep Lassmann hiljutisel kontserdil. Veskuse sõnatunnetus ja sellest ajendatud fraseerimine toetus Lassmanni kaalutletud pianismi kindlale vundamendile. Mitu laulu päädis peenelt alla joonitud puändiga, näiteks „Mitte midagi” („Nichts”) või „Vabastatud” („Befreit”). Viimases oli dünaamiline gradatsioon eriti imetlus­väärselt ühendatud üha intensiivsemaks muutuvate mõtterõhkudega iga salmi lõpusõnadel „Oo õnn!”.
„Enoch Arden” on Victoria ajastu poeta laureatus’e Alfred Tennysoni jutustav poeem, mis tollase kirjanduse tüüpilisele väljenduslaadile omaselt pidavat põhinema „tõestisündinud lool”. Küllap oli omaaegse populaarsuse põhjuseks lihtne ja üldinimlikult liigutav süžee, ehkki Straussile võis samavõrd ahvatlev olla helimaalinguks erakordselt soodne mere, tormi ja laevahuku temaatika. Melodraama tähendab teatavasti kõneteksti esitamist muusikaga samal ajal või selle vahel. See ülesanne võib Estonia mõõtmetega saalis näida keeruline, seda enam, et kõnehääl on ka kõige vaoshoitumale klaverikõlale mõneti ebavõrdne partner. Mikrofonist hoidumine oli tagantjärele vaadates siiski ainuõige valik. Hea kõlatasakaalu saavutamisele aitas kindlasti kaasa see, et erinevalt kontserdi esimesest poolest oli melodraamas esinejate päralt saali põrand, kuhu selleks puhuks oli asetatud akustiline sirm. Saateta lõikudes, mis sisustavad lõviosa tunnipikkusest teosest, voolas jutustus näitleja Raivo Trassi esituses omasoodu, retooriliste tõusude ja mõõnadega, ning aeg-ajalt elavnev klaveripartii haakus sujuvalt. Poeemi eestikeelse tõlke kavalehel anonüümseks jäänud autor väärib eraldi tunnustust.

Kavas „Prantsuse modernistide tähtteosed” tulid 18. veebruaril Andrus Kallastu juhatusel ettekandele Gérard Grisey „Ajakeeris” („Vortex temporum”, 1994–1996), Michaël Levinase „Kontsert klaveri-ruumile” nr 2 (1980) ning Toivo Tulevi uus teos „Now Comes Good Sailing” („Aeg heisata nüüd puri”). Teadupärast ei kasutata sõna modernism sugugi igasuguse uuema muusika puhul, vaid pigem ainult siis, kui selle kasuks räägivad mitmesugused muudki tunnusjooned. Laiemas tähenduses on modernismi allhoovusest kantud ka 1980. aastatel Prantsusmaal esile kerkinud nn spektraalmuusika, ehkki kitsamalt tõmbasid paljud selle suuna esindajad (modernistlikule mõtteviisile igiomaselt) enda ja eelnenud „modernismi” vahele eraldusjoone. Peagi öeldi muide lahti ka määratlusest musique spectrale.
Asjaolu, et „Ajakeeris” on kontserdisaalis üsnagi harv külaline, saab vähemalt osalt kirjutada mängutehnilise ja rütmilise keerukuse arvele. Pillikäsitluselt esialgu veidi Messiaeni meenutava ja ka temaga vähemalt võrdväärselt nõudliku klaveripartii esitas muljetavaldavalt Age Juurikas. Võib vaid rõõmustada, et jätkub nüüdismuusikas karastunud kodumaiseid interpreete, kes ei kaota ligi kolmveerand tundi kestvas ülikomplitseeritud muusikalises keerises pead.
Esiettekanne on hetk, mil loomingus kätketud tähendusväli lõikub publiku ootuste ja arusaamade horisondiga, kusjuures iga kuulaja puhul loomulikult isemoodi. Mõned muusikapalad avavad end võrdlemisi hõlpsasti, teised seevastu peidavad endas seoseid, mille avastamine nõuab konteksti tundmist ja korduvat tähelepanelikku kuulamist. Toivo Tulevi teose mõjujõud tuleneb just seoste ja tõlgendusvõimaluste rikkusest. Nagu iga pala, on ka seda võimalik tajuda mitmel tasandil. Esimesel tasandil püüavad tähelepanu puhtmuusikalised väljendusvahendid. Pillikoosseis, kus on kõrvuti (bass)flööt, (bass)klarnet, trompet (flüügelhorn), löökpillid, klaver, positiivorel, viiul, vioola ja tšello, annab juba eos suurepärased võimalused kõlasfääride kujundlikkuseni küündivaks kõrvutamiseks. Neile, kes märkavad koraaliviisi orelipartiis või näiteks vihjet Tōru Takemitsu loomingule, avaneb teine, intertekstuaalne tasand, mille mõistmiseks või oletamiseks annab juhtnööri pealkiri. „Now comes good sailing” ehk ligikaudu „aeg heisata nüüd puri” oli viimaseid fraase, mille jõudis lausuda XIX sajandi üks omapärasemaid kirjanikke ja mõtlejaid Henry David Thoreau, kes veetis oma rahuküllasemad aastad Massachusettsis Waldeni järve kaldal ja jäädvustas kogetu ka eesti lugejale tuttavas raamatus „Walden ehk Elu metsas”. Järelikult võib selles peegelduda mälupilt läbielatud retkedest, kuid miks mitte ka aimdus peagi ees seisvast viimsest teekonnast looduse rüppe. Ehk ei ole kuulajal liiast teada sedagi, et pealkirjas tsiteeritule järgneb tegelikult veel kaks sõna. Seega on Tulevi teoses minevikust kangastunud motiivid koondunud mitmemõtteliseks olevikuhetkeks, millest aga ühtlasi saab soovi korral välja lugeda mõningaid võimalusi edaspidiseks loominguks. Kuidas need võimalused realiseeruvad, seda on igatahes põhjust oodata suure huviga.