Regilaul rahvusromantilises soustis

Üllatuslikult kõlas kontserdil enamasti koos regilauluga rahvusromantiline diatooniline mõmin, mis on meile jõudnud teatavasti saksa kooritraditsiooni kaudu.

MARIA MÖLDER

Eesti Rahvusmeeskoori (RAM) kontsert „Regiram“ 27. XI Estonia kontserdisaalis. Eesti Rahvusmeeskoor, Celia Roose (rahvapillid, vokaal), Tuule Kann (kandled, vokaal), Robert Jürjendal (kitarrid, elektroonika), dirigent Mikk Üleoja.

Näed siis, koorimuusika ja regilaul võivad kohtuda ka Tormiseta, oli minu esimene reaktsioon kontserdi „Regiram“ avatakte kuulates. Laval oli hoopis väike ansambel, kuuldavale tulid vaiksed (elektroonilised) instrumentaalhelid. Tõepoolest, kontsert algas paljutõotavalt vaba kulgemisega, mis oleks võinud areneda kuhu tahes: ainult laval olijad, eelkõige pärimusmuusika spetsialistina tuntud Celia Roose, ja kontserdi eelhäälestus suunasid ootama regilaulu.

Esialgu tundus kuuldavas olevat palju eri kihistusi. Koorilauljate olek oli küll veidi puine, ent meeste häälevärvingud tegid asja mingil määral põnevaks. Juba mõne aja pärast, kui esimesed impro­lõigud said läbi, jõudis aga kohale, et kõlapilt jääb kauaks ajaks ühetaoliseks. Muusikud olid asetatud saatefunktsiooni ega säranud, nende potentsiaali oli kasutatud õige vähesel määral. RAMi hästi sile ja klanitud, passiivne hääletoon, millega võiks imetlus­väärseks laulda paljud kooriteosed, ei sobinud samuti regilauluga kokku. Paraku jäi pikaks ajaks (terve kontserdi vältel) selgusetuks, kust on pärit seade, mida rahvusmeeskoor vapralt noodist laulab. Publik ei peaks seda infot kavalehelt otsima nagu nõela heinakuhjast – see peaks olema kohe laulude juures kirjas. Samuti võiks saatetekstis olla kuulajale üheselt selgitatud, mis vahe on regilaulu laulmisel ja regilauluainelise autoriloomingu esitamisel.

Celia Roose (tema hääl kõlas solistina kõige rohkem) häälekasutus mõistagi vastandus teravalt RAMi lakutud toonile. See oli ilmselgelt taotluslik, kuid ei mõjunud päris veenvalt. RAM oli suuremalt jaolt ühtmoodi kõlapildiga – hea, et dünaamikagi pisut muutus. Üllatuslikult kõlas kontserdil enamasti koos regilauluga rahvusromantiline diatooniline mõmin, mis on meile jõudnud teatavasti saksa kooritraditsiooni kaudu: meeskoor moodustas Celia Roose regilaulule tausta või laulis ise regiviisi. Harmoonia oli aga kummaline, pretensioonitu. Selgelt oli tahetud regilauluga teha midagi, mis tavaettekujutusele ei vasta. Pärast Tormise kogemust ja õpetusi ei tundunud see kõik aga sugugi loogiline (arhailine regilaul on ju teatud mõttes lääne muusikatraditsiooni vastand) ega ka intrigeeriv. Tänapäeval tohib muidugi regilauluga teha kõike ja nii seda kontserdielamust tulebki võtta. Tore, et sai ära proovitud!

Kontserdiõhtu eheduse nimel mindi pilliloo „Ahunapalu valss“ ajal tantsima, jalga keerutasid ka Celia Roose ja Mikk Üleoja.

Jaan Krivel

Regilaul ei ole olemuselt igav taust. Sel on mitu nägu, ent päris kindlasti peaks regilaul, mille kõige tähtsam osis on ju tekst, olema ennekõike lugu, peegeldama elu ja aitama sedasama elu edasi viia. Ehkki mõni seade oli põnevam kuulata, oli tervikkava iseloomutu jada ning regilaulu loomus ei tulnud sellel kontserdil päris hästi välja. Regilaulu ulatus on lai, kuid seekord oli (vahest vaikse kõlaga instrumentaalkoosseisu silmas pidades?) liiga palju sihitud rahuliku meeleolumuusika väravasse – ja see ei ole midagi regilaulule omast. Kontserdi pealkiri „Regiram“ pidavat osutama muu hulgas regilaulu rammule, aga seda sai tunda vähe. RAM oli just end (vähemalt pooles ulatuses) kokku võtnud ja vaata et naeratades suutnud maha saada natuke erksama looga „Torupillitrallid“, kui Celia Roose kuulutas äärmiselt paljulubavalt välja järgmise loo „Meie maa mehed“. See olevat väekas lugu ja iseäranis eriliseks tegevat selle koorile ühes proovis selgunud asjaolu, et üks koori lauljatest (Ülo Krigul seenior) on selle pärijaid, s.t on seda lapsepõlveski kuulnud. Vägi! Tähendab, tuleb veel pisut mürglit. Ilmselge eksitus: tuli hoopis veel kahtlase harmooniaga soigumist, mis viis viimsegi väe peitu.

„Ilma parandamine“ oli kava tähele­panuväärseim lugu, kuni seda laulsid Tuule Kann ja Celia Roose kahekesi, nii et helistik mitmeid kordi sujuvalt muutus, nagu seto leelos tavaks. Kui mehed selle üle võtsid, sai sellest lihtsalt võimas meestelaul, millel puudub see õige seto ujuva helikõrgusega laulu maik. Sõnadega „Tule tuttu“ algas üks huvitavamaid lõike, mis ilmus ei tea kust ja ei tea miks, aga kõlas kõigi lavalolijate koostöös hästi, sest kõik panustasid (eriti nüüd oli tahtmine teada, kelle loominguna oli sündinud see seade). Kui muidu oli lauludel enamasti rahvusromantiline koori­taust, siis loos „Äio-ää“ oli meloodia taustale ettevaatlikult laotud Tormise loomingut meenutavaid klastreid.

Kontserdiõhtu ehedust püüti saavutada sellega, et paar meest (ka dirigent Mikk Üleoja) läks pilliloo „Ahunapalu valss“ ajal tantsima. Sellega pälviti õhtu esimene aplaus, ehkki „eeskavas“ paistis veel üks lugu. Estonia kontserdisaali kohta oli see tõesti õdus hetk. Kõige ehedam regilaul kõlas siiski lisaloona: umbes nelja (vist spontaanse) värsi laulmisel käisid meestel suud viltu ja näod olid peas punased, Celia Roose ja Tuule Kann olid mõistagi sõiduvees.

See kontsert oli üle hulga aja esimene uue ja tõeliselt huviäratava kavaga RAMi etteaste kodumaal. Kodupublikule on RAM sel sügisel olnud justkui kadunud poeg: sügisel anti kontserte välislavadel, muu hulgas Jaapanis. Eesti Kontsert oli raatsinud „Regirami“ isegi pisut turundada, mistõttu ei saa ma kuidagi peita väikest pettumust.

Eneselegi ootamatult on tulnud mul seekord võtta regilaulu au kaitsva konservatiivi positsioon. Regilaulu kontsertmuusikana esitamine on suhteliselt (aga kõik on suhteline) uus nähtus ja kui see kunagine elav traditsioon juba suurele lavale vedada, siis võiks selle taga olla mingi mõte, kaval aga süvitsi läbi mõeldud sisu ja vorm. Seekord ei paistnud seda olevat. Mõnele ehk sobis, kuid minule jäi kontsert pealispindseks ja põhjendamatuks. Kui tegu on kellegi regilauluainelise originaalloominguga, siis soovitangi edaspidi välja kuulutada autorikontserdi – ärme siis pulli „regilaulu“ märksõna reklaamina kasutades.

Kes siis seadis need n-ö ambient’likud kõlad? Pärast kontserti hästi hoolikalt sissejuhatavat teksti lugedes sain selle siiski teada. Instrumentaalseadete taga olid Robert Jürjendal ja Tuule Kann, ent need jäid lihtsalt märkamatuks ega tekitanud nii väga küsimusi. Asjaarmastajalikud kooriseaded (väidetavasti oli püütud tabada traditsioonilise regilaulu kõlapilti) on loonud Celia Roose – seejuures jäi mulje, et kooriarranžeeringud paistsid solisti ehk sageli ka Rooset ennast pigem segavat kui toetavat. Mõtisklesin seadete autori küsimuse üle terve kontserdi vältel, sest tulemus häiris ja oli lihtsakoeline, suurele kontserdilavale sobimatu, arenguta – justkui tupiktee.

Regilaul ei olnud sel kontserdil iseseisvalt piisavalt väärtustatud, aga ei sündinud ka päriselt uut ja mõtestatud loomingut. Kavale mõtte andmine ei peaks piirduma poliitilise alatooniga avalduse tegemises (loo „Ristitud mets“ sissejuhatus) – regilaul ise ongi see mõte, mida vajadusel edasi arendada. Seekord jäi regilaul hulpima kuhugi veidrasse vahelainetusse. Sageli patsutame pärast seda sorti katsetusi tegijatele õlale: tore, et astusite oma tavapärasest ringist välja ja eksperimenteerisite. Aga miks jäite poolele teele? Miks ei viitsinud välja mõelda, kuhu edasi liigute?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht