Raul Vaigla soovitab „Jazzkaarelt” otsida ka vähem tuntud nimesid

Marje Ingel

Kahekümne kolmas „Jazzkaar” peetakse 20. – 29. aprillini Tallinnas ja veel viieteistkümnes Eesti linnas. Festivali kodu on sel korral mere ääres – spetsiaalselt „Jazzkaarele” püstitatud unikaalses Merepaviljonis reisisadamas. Festivali peaesinejad on Jan Garbarek Group feat. Trilok Gurtu (Norra-India), Lizz Wright (USA ) ja Brand New Heavies (Suurbritannia). Avakontserdil esineb afropopi vokaalansambel Zap Mama, kellest „Jazzkaar” on unistanud juba mitu aastat. „Jazzkaare” eel tegime basskitarrist Raul Vaiglaga juttu tema ansamblist Aces of Basses, mis esineb Merepaviljonis kolmapäeval, 25. aprillil kell 18. Esimene samanimeline koosseis astus „Jazzkaare” lavale tegelikult juba kümme aastat tagasi. Sünnipäevapeoks siiski otsest põhjust pole, sest projektansambel pole vahepeal kohtunud ja eelmisest koosseisust on uude kaasa tulnud vaid Mihkel Mälgand lisaks Vaiglale endale. Algses koosseisus olid veel Taavo Remmel ja Henno Kelp, nüüd mängib kontrabassi Peedu Kass ja Mai Jõgi on basskitarril. Mis tingis koosseisu vahetuse ja miks on bändis just need muusikud? Raul Vaigla: Kui laval on korraga neli bassimängijat, siis see ju tähendab, et kuskil mingi bänd jääb samal ajal ilma bassita. Kõik bassimängijad on nii hõivatud, et raske on neid korraga kokku saada. Eelmisel korral mängis kontrabassi Taavo Remmel ja tegelikult kutsusin teda ka seekord, aga Taavo oli end juba mujale lubanud ega saa osaleda. Ka Henno Kelp on fantastiline bassimängija ja ma loodan, et ta ei ole mu peale pahane, et langetasin seekord valiku Mai kasuks. Mai on minu õpilane, ta tudeerib nüüd Stockholmi kuninglikus muusikakõrgkoolis ja käis just siin „Tudengijazzil” oma ansambliga, millele ta ise lugusid kirjutab. Aga ma tahaksin teda eesti rahvale veel rohkem tutvustada. Ansambli Aces of Basses repertuaar on vähemalt osalt minu kirjutatud, aga vihjasin bändikaaslastele, et oodatud on ka teiste ideed. Me pole õigupoolest veel praegu, s.o nädal enne „Jazzkaare” algust, kokku saanud ega proovi teinud. Seega ma ei julge sada protsenti öelda, mis juhtuma hakkab. Püüan panna kõik need neli basspilli koos kõlama nii, et nad ei tunduks liiga ühetaolised, kuigi ulatuselt on need pillid ikka üsna samas registris. Häälestuse muutmisega saab seda ulatust siiski veidi venitada ja kui kasutada efekte, siis saab seda veel kõrgemaks teha. Kokku saavad siis kontrabass, mis annab põhjafaktuuri, ja akordikat mängivad suurema keelte arvuga bassid: Mihkel Mälgand mängib kuuekeelset ja Mai Jõgi neljakeelset basskitarri, ma ise proovin hakkama saada kahe erineva basskitarriga. Ja eks efekte kasutame oma soovi kohaselt kõik. Mina olengi just kõlaefektide fänn: selliste puhul tundub bassi mängides, nagu see ei olekski bass. Siis on kõigil pillidel veidi erinevad tämbrid, mis loob niisuguse tämbraalse mulje, nagu seal oleks muud instrumendid ka. Selline helidega mängimine on tore asi.

Mul on väga hea meel, et praegu on tulnud kokku väga võimas koosseis, mitte ainult bassimängijate, vaid ka heliloojate poolest. Peedu Kass on samuti väga võimekas noor helilooja, Eesti muusika päevadeks kirjutas lausa teose sümfooniaorkestrile. Nii et sellisest koosseisust võiks ju midagi väga uhket tulla.

Ja kuna mina olen paadunud vana kooli hard rock’i fänn, siis mul on soov proovida ühendada jazziklassikat ja rokki, viia kaks lugu ühte. Vaatame, kuidas see välja tuleb, näiteks kokku panna Hendrix ja Miles või Led Zeppelin ja Miles, kuidagi segada neid omavahel, nii et esitataks kaht lugu samal ajal. Ma juba ootan lavalolemist – see on alati hea tunne, kui laval tekib selline vastastikune energia.

Mulle ei meenu, et oleksin kunagi kuulnud, et teie kontrabassi mängite. Kas vahel ikka mängite?

Ei, ei mängi. Selle kontrabassiga oli nii, et kui ma õppisin Otsa koolis, siis seal olid küll mingid kontrabassid ja ma mängisin ka natuke, aga need olid – halb sõna ütelda küll, aga – sellised rondid, ütleme, et kui neil mängisin, tapsid need mu käe täiesti ära. Hakkasin siis kuidagi pelgama ja mul jäigi kontrabass kõrvale. Seejärel leidsin oma lemmiku fretless-bassi ja hakkasin seda mängima. Sel moel viisin kaks asja kokku, et võtsin küll elektriinstrumendi, aga teisest küljest on see ilma krihvideta nagu kontrabass, seega – mõlema segu.

Teie bassiässadel on au soojendada Christian McBride’i. Kui saaksite valida ükskõik kelle bassimängijatest, keda oma kontserdiga sisse juhatada, siis kes see võiks olla?

Väga raske küsimus. Kui me kunagi esimese Aces of Basses projektiga „Jazzkaarel” esinesime, siis mängisime küll mitmes saalis, aga sisuliselt soojendasime Richard Bonat, oli selline ettevalmistav kontsert. Neid oleks nii palju, keda nimetada, kõik minu suured lemmikud. Jaco Pastorius on nüüd kahjuks muidugi taevases orkestris juba ammu, aga näiteks Stanley Clarke ja … Nii raske on alati neid nimesid ritta seada, sest tundub, et keegi jääks nagu välja, mõtled, et oi, aga see ju mulle ka nii väga meeldib ja see teine ka … Tegelikult on praegu suurepäraseid muusikuid ja instrumentaliste ja bassimängijaid nii palju, et siin oleks isegi raske kedagi alahinnata, ei tahaks nagu.

Iga esinemine on tore, kas sa siis soojendad kedagi või lihtsalt mängid eraldi kontserdi, eriti sellises koosseisus nagu see Aces of Basses. Võimalusi ju väga palju pole, niisiis on tore neid kasutada.

Kui nüüd „Jazzkaarest” natuke kaugemale tulevikku vaadata, siis suvel peate esimest ümmargusemat sünnipäeva. Kas sellega seoses on ka mingeid pidustusi ette näha?

Ühelt poolt mulle nii väga ei meeldi, et kõik muudkui korraldavad juubelikontserte, teiselt poolt võiks ju mingi joone alla tõmmata. Kogu selle laval olemise aja jooksul on ikkagi nii toredaid ja suurepäraseid koosseise olnud, millega on saadud mängida, nii et miks mitte. Tegelikult mul on plaan mingi väike kontsert ikkagi korraldada. Alustasin Radari eksliikmetest, uurisin, et kas nad on olemas ja … see oleks ka Radari kokkutulek üle ma ei tea kui mitme aasta. Teoreetiline nõusolek on mul neilt olemas, seega võin selle justkui välja käia. Ja eks neid ansambleid ole mitu olnud.

Kas juubelipidustustele kutsute Aces of Basses ka jälle kampa?

Seda ma ei tea veel, vaatan, kuidas kujuneb. Erinevaid koosseise peaks ikka olema. Mõni aasta tagasi oli bändikaaslasel Ultima Thulest Riho Sibulal väga uhke neljatunnine kontsert Patarei vangla hoovis. Ma neljatunnist ei julge lubada, aga luban kaks ja pool.

Kui rääkida uuesti „Jazzkaarest”, võib-olla oskate festivalikavast midagi soovitada, mida kuulama minna, peale teie enda kontserdi?

Olen küll mõelnud, et võiks neid Euroopa bände minna vaatama. Kindlasti Jan Garbarek, kes on siin varemgi käinud ja kellel iga kord on olnud head kontserdid. Ja kes sellist head chillmuusikat tahab kuulata, siis sobib Brand New Heavies.

Kindlasti tasub meeles pidada, et ei saa välja minna ainult tuntud nimede peale. Suurte staaride kõrval tasub välja otsida ja leida ka teisi, kes võib-olla ei ole nii tuntud. See on just festivalide hea külg, et kui sul endal vähegi jaksu on käia ja kuulata, siis võid leida kuskilt väiksemast klubist just mingid tundmatud tüübid, kes võivad olla muusikutena väga kõrgel tasemel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht