Raimo Kangro muusikast läbi aegade

Evi Arujärv

Helilooja Raimo Kangro oleks 21. septembril saanud 60aastaseks. Samal päeval kõlas Estonia kontserdisaalis tema muusika – peamiselt kaheklaveri- ja ansamblilood, mida mängisid pianistid Raffi Haradžanjan ja Reinis Zariņš, löökpilliansambel PaukenfEst ning flötist Mihkel Peäske ja klarnetist Toomas Vavilov. Kangro autoristiil on kordumatu ja mõned selle elemendid mõjuvad märgilisena. Domineeriv tämbrivärv: klaveri hääl – heli, mille  teravuse astmed varieeruvad kergest puudutusest terava, läbistava löögini. Rütmipulss, milles korrapäraga konkureerib selle visa rikkumine – sünkoobid ja vahelduv taktimõõt.

Ja veel üks tähendusrikas element, mis alatasa tühistab ja rikub rütmipulssi: kiired, end meetrumi monotoonsusest lahti rebivad gammad – otsekui paisu tagant vallanduvad helikaskaadid faktuuri ülakihtides või kogu kõlaruumi vallutanud olekus. Selle järgi tunneb  tema muusika mõne hetkega ära. Aeg muudab paratamatult kultuurilise lähimineviku tähendust. Uute stiilitrendide taustal kõlab praegu pisut teistmoodi ka Kangro muusika – seda nii metafüüsilises ehk tähenduslikus kui ka reaalses, esituslikus mõttes.

Tundub, et heliloomingus prevaleeriv meditatiivsus on viimastel kümnenditel mõjutanud kogu rütmikeskse muusika esitamist: see on läinud õrnemaks, detailsemaks,  paindlikumaks ja tundlikumaks. Kangro instrumentaalteoste vanemas esitustraditsioonis on valitsenud dionüüsiline, kõlavärvide eredust ja rütmide stiihiat rõhutav lähenemine. Kärpides pisut seda tavaks saanud jõudu ja hoogu (ja kohati mitte enam nii positiivses tähenduses ka muusika sidusust), oli mälestuskontserdi esitustes tunda püüdu õrnuse ja detailsuse poole, mängu kõla erinevate raskusastmete ja rütmifaktuuri peensustega.  Kergete lendutõusude ja graatsiliste meeleolupöörangutega jäi meelde Kangro üks kaunimaid kammerteoseid „Display V. Ingli portree” flöödile, klarnetile ja kahele klaverile (1993).

Õhulisust ja mõtlikke tsesuure oli ka kaheklaveriteose „Variatsioonid läti rahvalaulule” ostinato’des. Autorile nii omast siirust ja pretensioonitust õhkus sooloflöödile kirjutatud tsüklist „Kolm eesti rahvaviisi” (1992) pärit rahvaviisitöötlusest Mihkel Peäske kaunilt vormitud meloodiajoonega ja vabalt hingavas esituses. Mängulusti ja huumorit pakkusid eesti klaverimuusika kuldrepertuaari kuuluv ja vana muusika stiiliregistritel mängiv Sonaat kahele klaverile (1981) ja „Display’de” sarja esimene, „Steve Reichi portree” (1991), kus portreteeritavale vihjavad eksootilistes kõlavärvides löökpillipartii ja pentatoonika elemendid. Klaverisüidi (1968) seade löökpilliansamblile (Vambola Krigul) jättis pisut  ootamatu mulje: rütmifaktuur on küll Kangro muusika domineeriv ja karakteerne element, aga koos kõlapildi muutumisega jäi teos justkui oma võluväest ilma. Ehk seetõttu, et just klaverihelile omane mahlakus ja läbistav jõud on Kangro stiili isikupärane tunnus, mida helisevate löökpillide haprad hääbumised ei suuda edasi anda …

Aga Raimo Kangro loomingus on veel üks valdkond, mida ei saa jätta meenutamata,  kuigi tema mälestuskontserdil kõlas seekord vaid instrumentaalmuusika. Improvisatsioonilist, spontaanset väljendusviisi ja „ebavokaalset” kõlakäsitlust silmas pidades võib teda julgesti instrumentalistiks nimetada, ometi pani ta elu jooksul kirja tosina lavateost, mille hulka kuulub lastemuusikalide kõrval ka näiteks selline süvapsühholoogiline ooper nagu Aleksei Tolstoi jutustusel „Siug” põhinev „Ohver” – muude aspektide kõrval lugu  sotsiaalsest hüljatusest ja ahistusest. Või Karl August Hermanni laulumängul „Uku ja Vanemuine” põhinev ja koduvillast eestlust tögav „Uku ja Ecu” (1997). Või helilooja viimane lavateos „Süda” (1999), ühiskonna ja globaalprobleemide lopsakas paroodia.

Kangro lavateostes liigub ja kõneleb Dionysose jüngrite kõrval karikatuurseid tüüpe, kelle identiteeti ummistavad mingi „suure paradigma” loosungid: „nõukogude inimene”, „euroinimene”, „maavillane  rahvuspatrioot”. Helilooja pilk nendele tegelastele ei ole küll kunagi väga karm, kuid seoses lavateostega võiks temast ikkagi kõneleda kui sotsiaalsete maskide uurijast. Mõeldes nendele värvikatele kujudele, mõeldes ka ajale, mil Kangro helikeel sündis ja küpses, tundub tema teostes pulbitsev rütm kandvat mingit iseenesest suuremat tähendust. Ehk tähistab see puhas, tähenduseta, üksnes elujõust kõnelev pulss püüet vabaneda ühiskondlike maskide ahistusest? Professionaalses, n-ö õpetatud kultuuris sünnivad tähendused suhtestumisest. Tähendusi tekitab stiilide suhtestumine ajas, aga neid peidab ka selline huvitav nähtus nagu autoristiili või ajajärgu dominantne „energeetika”. Kangro muusikat valitsev rütm on tugev ja võimukas element. Ere ja jõuline kõlapilt ning korrapära (rütmipulss!) ja samavõrra rõhutatud, kohati isegi provokatiivsed katkestuse  ja „korratuse” hetked – see kooslus paneb tema loomingus mängima ületamise ja läbistamise energeetika.

Eesti nüüdismuusikat iseloomustab meditatiivsus, mehaanika asemel valitseb orgaanika, lapidaarsete löökhelimassiivide asemel on juba tükk aega aukohal juuspeened ja aeglased süüvimised hetke ja helisse. Nagu Kangro rütmides, nii peitub ka nendes süüvimistes läbistamiskirg, kuid see ei ole füüsiline, vaid metafüüsilist laadi: püüd  vaadata olemise fassaadi taha, saada ühendus sellega, mille nimeks võib olla alateadvus või jumal. Vaid esmapilgul erinevad need maailmad kardinaalselt. Suures plaanis on kõik seotud. Ehk sündis aegluseigatsus eesti muusikas just rütmimasina tiksumisest. Ja veel üldisemalt: tegelikult ju vallandub neis mõlemas seesama igatsus mingit liiki tervik(likkus)e järele. Erinevad vaid lood, mida muusika juurde räägitakse.