Rahvuskultuur vajab rahvussegakoori

Vardo Rumessen

 

Kui küsida, millest jäi Eesti muusikakultuur ilma, kui Eesti Raadio koor lõpetas oma tegevuse, siis tuleks kõigepealt vastata, et Eesti Raadio koor ei peatanud ise oma tegevust, vaid koori tegevuse lõpetas toonane ERi juhtkond. See oli väga kahetsusväärne otsus, kuid nüüdseks on Eesti majanduskasv olnud piisavalt hea, et oleks viimane aeg see küsimus päevakorda võtta. Eesti Raadio Segakoori kunstilise taseme kujundamisega olid tegelenud mitmed Eesti väljapaistvad koorijuhid nagu Jüri Variste, Ants Üleoja jt. Koor esitas regulaarselt vokaalsümfoonilisi suurvorme ja eesti kooriloomingut. Pidevalt salvestati eesti kooriloomingut Eesti Raadiole. Nüüd seda kõike enam ei tehta, millest on väga kahju.

Pärast koori likvideerimist läksid lauljad laiali, paljud siirdusid teisele tööle. Koori järjepidevus on katkenud ja uut pealekasvu pole tulnud. Praegu on palju raskem hakata seda koori taas looma, sest puudub vajalik kaader. Tuleks alustada väiksemast koorist ja seda järk-järgult suurendada. See nõuab tõelist oma ala fanaatikut, kellel pole mitte ainult vastavad professionaalsed võimed, vaid see eeldab ka piisavat autoriteeti ja organisatsioonilist suutlikkust.

 

 

Suurteosed nõuavad suurt professionaalset koori

 

Suurekoosseisuline professionaalne segakoor ehk nn oratooriumikoor on vajalik eelkõige vokaalsümfooniliste suurvormide ettekandeks. Maailma muusikaliteratuur on väga rikas suurejooneliste teoste poolest, mille esitamine nõuab suurt koosseisu, suurt kunstimeisterlikkust ja kõrget vokaalset taset. Seda pole võimalik saavutada juhuslike koosseisudega, vaid pideva, aastatepikkuse tööga. Oleks normaalne, et meie muusikahooaja kavas oleks ca 7-8 vokaalsümfoonilist suurvormi sellistelt maailma muusikaklassikutelt nagu Bach, Händel, Beethoven, Mozart, Brahms jpt, samuti eesti heliloojate suurteosed (Tobiase “Joonase lähetamine”, Artur Kapi “Hiiob”, Kreegi Reekviem). Suurteosed ongi seepärast suured, et need kujutavad endast suuri kunstisaavutusi, väljendavad suuri ideid ja nõuavad suurt pühendumust, suuri võimeid ja ka suuri vahendeid.

Lisaks sellele peaks selline kontsertkoor pidevalt esitama ka eesti heliloojate a cappella kooriteoseid, mis on praeguseks jäänud suures osas pea tundmatuks. Nende esitamine nõuab suurekoosseisulist segakoori, kuna kammerkoori esituses ei pääse need piisavalt mõjule. Sellised kooriteosed nagu Tobiase motetid või Mart Saare suured “koorisümfooniad” peaksid seisma kontserdikavades aukohal. Tavalistele isetegevuskooridele käivad need üle jõu. Seetõttu on suurem osa eesti kooriloomingu klassikast (Tobias, Saar, A. Kapp, Kreek, Tubin jt) jäänud esitamata ja keegi ei tea, millist kunstilist väärtust need endast kujutavad. Kui ei ole suurt võimekat koori, siis ei looda ka uut ajakohast kooriloomingut.

Eesti kooriloomingu pärand on väga rikkalik ja selle kõrvaleheitmine on kuritegu kogu meie rahvuskultuuri vastu. Eesti rahvuskultuur on üks tervik ning riigi kohus peaks olema selle eest hoolitsemine ja selle propageerimine. Tegelikult puudub meil ülevaade, ja mitte ainult meie kooriloomingust, vaid kogu meie muusika ajaloolisest pärandist. Meie muusikaajalugu on läbi uurimata ja võib öelda, et meil puudub oma muusikaajalugu, nagu see on olemas teistel kultuurrahvastel. Kus on Eesti koorimuusika ajalugu? Kus on Eesti kooriloomingu antoloogia? Kahjuks ei osata ega taheta meil vääriliselt hinnata oma kultuuriloolist muusikapärandit ja sellest tingituna pole meil piisaval määral väärtustatud ka eesti koorikultuuri ja selle saavutusi. See on rahvuskultuurilise hääbumise märk.

 

 

Pole kutselist segakoori – kas küsimus on rahas või tahtmises?

 

Sellise koori loomise vajadusest on räägitud juba paljude aastate jooksul, kuid sõnadest tegudeni pole jõutud. Arvan, et kogu asi seisab vajaliku arusaamise puudumises. Olen rääkinud paljude koorijuhtidega, kes kõik on nagu ühest suust kinnitanud, et niisugune koor on vajalik. Kuid ma saan väga hästi aru, et sellise ideega väljatulemine nõuab suurt läbilöögivõimet, et seda selgitada kultuuriministeeriumile ja parajasti ametis olevale ministrile, kes ei pruugi muusikaküsimustes olla piisavalt kompetentne. Mõelgem, milliste raskustega õnnestus Tõnu Kaljustel 1980. aastal luua Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Arvan, et praeguses turumajanduslikus ühiskonnas on see veelgi raskem.

Ja miks peaks mõni muusik üldse sellega riskima, et tõstatada kultuuriministeeriumis selliseid küsimusi, mille puhul on ette näha, et selleks puudub vajalik huvi ja arusaamine? Muidugi sõltub see paljuski kultuuriministrist. Kui meil oleks selline kultuuriminister nagu Laine Jänes, siis olen peaaegu kindel, et selline otsus ka tehtaks ja kuulutataks välja konkurss dirigendi kohale. Eestis on olemas palju väga häid koorijuhte ja minu arust ei peaks sellist “tööjõudu” väljastpoolt sisse tooma, sest neil puudub arusaamine eesti rahvuskultuurist ja huvi selle vastu.

 

 

Rahvussegakoori loomine on kultuuripoliitiline küsimus

 

Omaette küsimus on, kas sellisel kooril oleks ka piisavalt rakendust? Kuna sisuliselt on tegemist rahvussegakooriga, siis ei peaks see tegutsema tingimata raadio alluvuses, kuigi mitmel pool Euroopas see nii on. Väga hästi võiks koor kuuluda rahvusorkestri juurde või olla riikliku kontserdiagentuuri “hingekirjas”. Sellise kollektiivi puhul ei saa küsida, kas neil on tegevust. Siis võiks sedasama küsida ka ERSO-lt või rahvusooperilt Estonia.

Kui Eesti tahab olla kõrge koorikultuuriga maa, siis peaks sellises riigis tegutsema ka kõrgetasemeline kontsertkoor (70 – 90 lauljaga oratooriumikoor). Mingi osa sellest peaks kindlasti olema palgaline, osa ka lepinguline. Selline koor on igale kultuurriigile esmajärgulise tähtsusega nagu rahvusooper või rahvusorkester. Teised kooriliigid võivad olla, kuid see peab olema. Näiteks Lätis on olemas kaks väga head professionaalset koori: riiklik segakoor ja raadio (kammer)koor. Muidugi on tore kuulda oma lõunanaabrite kõrget taset, kuid nende pidev Eestisse kutsumine läheb küllaltki kulukaks. Keegi ju ei mõtle (õnneks veel!) selle peale, et milleks meile oma ooperiteater, et võiksime ju käia kuulamas-vaatamas Helsingis või Riias.

Ent kelle ülesanne see peaks olema, et keegi hakkaks seda probleemi lahendama? Kas see pole mitte muusikute endi passiivsuse tulemus? Arvan, et see on eelkõige kultuuripoliitiline küsimus, mille lahendamine peaks kuuluma kultuuriministeeriumi ülesannete hulka. Kahtlen, kas keegi muusikutest julgeb endale võtta sellist lootusetuna näivat ülesannet, kuna tõenäoliselt hakatakse seda inimest siis süüdistama selles, et ta “ajab oma isiklikku asja”. Siis soovitatakse tal pöörduda kultuurkapitali poole ja teha vastavad taotlused mõnele komisjonile jne, kuni kõik sumbub.

Selline suhtumine on põhjustanud palju meelehärmi ja pettumust, kui selgub, et olulise tähtsusega rahvuskultuurilisi ettevõtmisi meil ei toetata, vaid pigem püütakse takistada. Kujukaks näiteks on selle aasta kevadel aset leidnud Tubina festivali lõpetamine kultuuriminister Palmaru poolt, kes esitas ajakirjandusele valeandmeid ja muutis üheainsa otsusega olematuks kogu mitmeaastase ettevalmistöö, eirates varasemaid ministeeriumiga saavutatud kokkuleppeid. Kuidas saab sellisel juhul rääkida muusikute passiivsusest? Pigem annab see tunnisust vale tooli peal istuvatest poliitikutest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht