Rahulik sünnipäevapidu

Rõhk oli ikka 101aastase džässi, mitte 15aastase meeletusi armastava teismelise Eesti Jazzliidu sünnipäeval.

MARIA MÖLDER

Kontsertlavastus „Eesti jazzi sünnipäevapidu“ 5. XI Nuku teatris. Muusikajuht Tanel Ruben, lavastaja Taavi Tõnisson, dramaturg Kristiina Jalasto, kunstnik Rosita Raud, koreograaf ja kaaslavastaja Olga Privis, helikujundaja Mait Visnapuu, valguskujundaja Priidu Adlas, videokujundaja Ave Palm. Näitlejad Mart Müürisepp, Laura Nõlvak, Getter Meresmaa, Karl Sakrits. Laval u 100 džässmuusikut. Eesti Jazzliidu ja Nuku teatri koostööprojekt.

Eks iga kõrges eas juubilar taha oma sünnipäeval näha laulmas ja tantsimas ikka kõige andekamaid lapselapselapsi. Džässi sünnipäeva programmivalikus oli ka näha, et lavale oli tahetud tuua hulk kevadisi džässiauhindade nominente, kes arusaadavalt täidavadki suuresti praegused džässikavad. Sealjuures oli tahetud näidata noori muusikuid, kuid võimaluse esineda said ka juba legendi staatuses vanema põlvkonna tegijad.

Lavastuse kontseptsioon sai kähku selgeks: esitati Eesti džässi lugu alates 1918. aastast. Hõlmatud olid nii elavad ja entusiastlikud džässi algusaastad Eesti vabariigi ajal kui ka kõikvõimalikud okupatsioonid ja džässmuusika surumine nõukogudelikuks estraadiks. Esimeses etüüdis meisterdasid näitlejad paberist nuku, kes näitlejate toel aeg-ajalt laval tegutses. Okupatsiooniaegse olukorra sümbolina tuli nukk muidugi lõhkuda ja džässi taassünni märgiks uus terve nukk lavale tuua. Kannatustele rõhumine oli muidugi ootuspärane – oleme ju eestlased!

Mõned küsimused jäid küll õhku. Saan küll aru, et visuaaliga jutustati omaette paralleelset lugu, aga milleks olid tarvilikud vanad välismaised filmikaadrid. Miks pidid paljud muusikud jääma kardina taha? Algul pelgasin lausa, et võib-olla jäävadki muusikud taustale ja näitlejad koos nukuga võtavad päriselt koha sisse neist eespool. Tegijatel oleks justkui olnud hirm, et muusikud ei täida järsku lava ära, on nagu maalt pärit sugulaste rollis – äkki ütlevad veel midagi piinlikku või ei oska laval istuda ega astuda. Õnneks tõmbasid näitlejad varsti kardinapaani eest. Muusikaliselt hoidis lavastustervikut koos vabaimprovisatsioon, mida tarvitati Free Tallinn Trio (Jaak Sooääre, Anne-Liis Polli ja Anto Peti) salvestistena näitlejate etendatud etüüdide taustal.

Ootasin, et mõni muusikaline etteaste tooks üllatuse, aga tükk aega oli kõik üsna ootuspärane ja rahulik. Loominguga ei üllatanud õieti keegi peale Kristjan Randalu, kes esitas meeleolult pisut agressiivsema loo pealkirjaga „Lumi“, kui olen harjunud temalt kuulma. Üllatamiseks aga sel mehel ikka annab üle omaenese varju hüpata: ta on pigem tavapäraselt hea, aga ka köitev artist, kes tõmbab oma maailma esimese hetkega kaasa. Sofia Rubina ja tema ülesastumise särtsakus ei olnud samuti üllatus: kuidagi turvaline on, kui tead, et Eestis tegutsevatest muusikutest suudab keegi söed pannil kuumaks ajada ka siis, kui publik on kõige sügavamasse letargiasse langenud. Paljudest lauljatest jäi kõrva ka Susanna Alexandra Veldi, kes esitas vokaalpopurriis lõigu Raimond Valgre loost „See, keda armastasin“ – sügava ja veenva häälega, liigsete ilustusteta.

Umbes poole kontserdi ajal jõudsin mõelda, milleks õieti korraldati selline suurejooneline kontsert. Kas seda tehti tõesti selleks, et inimesed saaksid suurema osa õhtust kuulata igavat ja aeglast meeleolumuusikat? Miks nii vähe vunki? Võib-olla enamik džässipublikust soovibki kuulda kauneid džässi­standardeid ja unistavaid soolosid. Neil tõenäoliselt ei tikkunud tukk peale, aga minul küll. Kui džäss on juba toodud suurele lavale, siis loodan kuulda midagi erilisemat – midagi sellist, kus on rohkem seikluslusti ja ootamatuid pöördeid. Pole sugugi vaja, et vahepeal jääks vabalt aega baarist uue joogi tellimiseks ja ammu kohatud sõbraga lobisemiseks. See on üks teine formaat, mis on džässmuusikutele muidugi hästi teada.

Siis tuli aga lavale koosseis Tanel Ruben & Victoria, kusjuures tujutõstmine oli ajastatud nii hästi, et tagantjärele tundub, nagu oleks Ruben pika madalseisuga oma loomingule pinnase ette valmistanud. Publik ärkas ellu, sest muusika ise oli elus: mõtestatud soolod komponeeritud materjalil, sealjuures väga huvitaval harmoonial. Ühtlasi oli see nostalgiline elamus, sest juhtumisi püsis selle Rubeni koosseisu esimene, 2003. aastal ilmunud album „Sentimental Call“ mu playlist’is aastaid. Eesti džässis olid 2000ndad üldse huvitav ja otsinguline stiiliristandite aeg – mitte et praegu ei oleks.

Kui JT Conceptioni loo ajal näitlejad lavale tantsima tormasid, siis meenus: õige küll, pidi ju olema siiski džässi sünnipäevapidu … Seni oli muusika olnud küll enamasti kaunis melanhoolne. Sel hetkel pilt selgines: ju siis on rõhku pandud ikka 101aastase džässi, mitte 15aastase meeletusi armastava teismelise Eesti Jazzliidu sünnipäevale. Või siis on tegemist kergelt depressiivse teismelisega – teismelistele meeldibki tihtipeale kuulata melanhoolset muusikat. Eksperimentaalne džäss avastatakse sageli hiljem.

Kõige elavam ja ootamatum etteaste oli koosluse Jan Kaus and The Free Musketeers esiettekanne „Reaktsioon“. Kuna olen juhtunud Mingo Rajandi, Ekke Västriku ja Ahto Abneri kontrabassikeskset improetteastet sel aastal nägema mitu korda, siis olen üsna kindel, et mingis mõttes oli see esiettekanne, kuid teataval määral ka varasema edasiarendus. Muide, seekord oli see kõige kontsentreeritum ja kahtlemata ka kõige lõbusam. Kuivõrd Jan Kaus tegi oma lava­karismaga suurele osale džässmuusikutele pika puuga ära, siis võib talle praegu vabalt soovitada rokkari­karjäärile kesken­dudagi.

On põnev, et umbkaudu saja üles astunud muusiku seas oli neid, kes käisid laval rohkem kui korra, mõni rohkemgi kui kaks korda: Ain Agan (kitarr), Janno Trump (basskitarr), Joel-Rasmus Remmel (klahvpillid), Heikko Remmel (kontrabass), Ahto Abner (löökpillid), Taavo Remmel (basskitarr), Allan Järve (trompet), Jason Hunter (trompet), Johannes Kiik (tromboonid), Ramuel Tafenau (löökpillid), Kadri Voorand (vokaal), Mihkel Mälgand (kitarr, basskitarr), Siim Aimla (saksofon) ja Karl-Juhan Laanesaar (löökpillid). Paljusid, kellele ma ise Eesti džässmuusikas väga kaasa elan, pole ehk selles nimekirjas – vahest polnud nad seekord lavalgi –, kuid tuleb tunnistada, et selles reas on ometi hea hulk džässis tegusaid, praegu peaaegu asendamatuid muusikuid. Mõned neist korraldavad ise üritusi, mõned on muusikuna nii mitmekülgsed, et nende najal püsib koos väga eriilmelise stiiliga koosseise. Ma ei kavatse panna võrdusmärki lavalkäimise arvu ja muusikalise väärtuse vahele, kuid paljude nende muusikutega olid tõesti seotud ka kõnekamad etteasted. Isegi kui mõne numbri üldmulje ei pakkunudki seekord eriti pinget, siis oli enamiku siin nimetatute tegevusele ikka põhjust keskenduda – paeluv elamus oli kindlustatud.

Selline galakontsert on isegi tänamatum kui TMW moodi esitluskontserdi formaat, kus mulje loomiseks on kasutada pool või kolmveerand tundi. Seekord tuli ennast maksma panna loo või paariga, kusjuures paljud muusikud ei olnud ilmselt seda asjaolu endale teadvustanud. Nii ei läinud mõni esinemine eriti käima ja etteaste ei jäänudki millegagi meelde. Kogu õhtu lavastuslik tempo oli sätitud parajaks, mitte liiga kiireks, kuid muusika ise jäi sellest kohati maha. Kogu kontserdi muusikavalik ei moodustanud ka tervikut. Nii- ja naasugustest hetkedest olid mõned küll ehedama emotsiooniga kui teised, s.t rolli suudeti kiiremini sisse elada (oldi ju ikkagi teatrilaval).

Muusika võimet meeleolu mõjutada ja juhtida oli sel kontserdil ilmselgelt alahinnatud. Vahest polnudki vaja meeleolusid nii palju rõhutada lavastuse, visuaali või millegi muu abil, kuna muusika oleks ise piisavalt rõõmu ja naudingut pakkunud. Igatahes ei olnud kontsert ja eriti selle lõpp nõnda pidulik, rõõmus ega ka sünnipäevaõnnest joobunud, nagu püüti sisendada laval õhku paisatud kulla-karraga. Õnneks tean, et Eesti džässis on palju rohkem huvitavat, kui kontserdil nähtavaks sai.