Rõõm ja lihtsameelne loomingulisus

Heili Vaus-Tamm

Taani vokaalansambel mõjus teatraalselt ja kompleksivabalt. Vokaalansambel ARS NOVA COPENHAGEN (Taani) PAUL HILLIERI dirigeerimisel 4. III Mustpeade majas, kavas Gibbons, Einfelde, Pärt, Augustinas, Nørgård, Vasks, Gudmundsen-Holmgreen.

Paul Hillieri kava Taani vokaalansambliga Ars Nova Copenagen oli üllatav alternatiiv tema Eesti Filharmoonia Kammerkoori tsüklile ?Baltic Voices?. Ka taanlaste kava koosnes (ühe erandiga) Läänemere maade tänaste heliloojate loomingust: Einfelde, Pärt, Augustinas, Nørgård, Vasks, Gudmundsen-Holmgreen. Ja kuigi dirigent oli sama, erines käekiri diametraalselt.

Vastandina ?Baltic Voices?e? lohutamatult kurbadele kavadele, mis näitasid meie regiooni heliloojaid sügavuti mineva tunnetusega melanhoolsete natuuridena, mõjus seekordne kava ootamatult rõõmsameelselt. Tundub, et Hillier on väga stiilipuhas kunstnik: Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses lausa lõikas perfektselt esitatud kurbus, Ars Nova kompleksivaba esitus aga sobis pea ainuvõimalikuna just sellises meeleolus lauludega.

Mõjus ka kahe vokaalkollektiivi erinev statuut: EFK on koor ja Ars Nova nimetab end vokaalansambliks. Nimetust ei määra siin aga lauljate arv. Vokaalansamblid (eesotsas oma teerajaja The King?s Singersiga) on pea alati vokaalhumoristid. Samas on muusikalise huumori väljalaulmine EFK kui koori kõige tähelepandamatum külg. Kuigi märkimisväärset sammu selles suunas vähemalt koori ansamblite tasandil on võimaldanud Nargen Opera lühiooperid, eriti viimane, s. o ?Elu kuu peal?.

Sel kontserdil täitis Ars Nova nii koori kui ansambli rolli. Meeleolu määravaks ja õhtu vormi lõi aga tänavahäälte matkimine kontserdi avaloos ?Londoni hüüded? XVII sajandi alguse Inglismaalt ning lõpulaulus ?Kolm lava? XXI sajandi Kopenhaagenist. Heliloojad vastavalt Gibbons ja Gudmundsen-Holmgreen. Hästi huvitav leid, kuigi kava oli väheke balansist väljas seetõttu, et pärast ühtainust inglise teost suunduti terveks ülejäänud õhtuks meie areaali. Siin oli justkui kahe kava kandvad ideed kokku pandud.

Vokaalansamblite esinemisega kaasneb teatud teatraalsus, nii ka nüüd: ?Londoni hüüdeid? alustati publiku vahel turumüüjatena hõiskeldades ja atraktiivsemate kontserdikülastajate poole isiklikult pöördudes. Lisapalas jalutas ansambel ridamisi Hillierist mööda ja saalist välja, vokaalselt ikka sama hästi koos püsides kui dirigendi käe all. Lõpulaul oli ka eriliselt satiiriline lugu, kus ironiseeriti saksakeelse areaali põhiväärtuste üle. Kaunis ja siivas vararomantismi stiilis meloodia kandis sõnu ?Der Herr ist verrückt? (?Jumal on meelest ära?), erilise irvitava intonatsiooniga lauldi aarialaste püha mõistet Vaterland (isamaa). Sakslastel on küll piisavalt maailmasõdade-järgset enesekriitilist kunsti, lausa oma põhiväärtuste üle irvitamisega (eriti tõsinaljatlevas vormis) pole aga kokku puutunud. Sellegi teose autor oli taanlane Per Nørgård.

Kahe läti, ühe eesti, leedu ja taani helilooja humoorikast, meditatiivsest või omapäraselt mitmekihilisest muusikast oli kunstiliselt mõjuvaim Peteris Vasksi ?Czeslaw Miloszi kolm poeemi?. Vasksi helikeeles on heakõlalisus ühendatud tugeva emotsionaalse dramaturgiaga. Arendus on tihe. Muusikalise materjali rohkus pole koormavalt suur, aga ei lase ka tähelepanul hajuda, vaid toidab pidevalt millegi uuega. Keskaegsed intonatsioonid, hällitav või kaasahaarav meloodia, tihe meloodiline areng esimeses osas ?Aken?. Karjed ja susinad-sosinad, meeletuseni paisuv dünaamika ning katkemine, värelevad klastrid, klastrite pikalt üles või alla liuglevad glissando?d teises osas ?Nii väike?. Hääle üleminek vileks (!) kolmandas osas ?Kohtumine?. Kõik see välisel loetelul eklektilisena tunduv on Vasksi sulatusahjus valatud uskumatult kompaktseks, kuid ikkagi ääretult ekspressiivseks skulptuuriks.

Ja esitatud vaba sundimatusega. Isegi mitteakadeemiliselt erinevaks nivelleerimata ansamblihäälte, mitte just filigraansel inglise keele häälduse (saksa oma oli parem), sõnalõppude ja alguste veidi karvase ?täpsusega?, see-eest aga rõõmu ja lihtsameelse loomingulisusega.