Püstolnaised ja muusika

Marje Ingel

Maria Faust tutvustab oma improkvintetti ja selle uut albumit. Taanis elav ja mitut muusikakollektiivi juhtiv eestlannast saksofonist Maria Faust üllitas oktoobri algul uue plaadi ansambliga Pistol Nr 9. Värske kauamängiv „Amager paneb pidu” („Fest på Amager”) on saadaval nii vinüülina kui digitaalselt allalaetavana. Uue albumi sünni puhul vestlesime nii sellel leiduvast muusikast kui ka ansamblist. Maria Faust: Pistol Nr 9 on küpsete naiste bänd. Ansamblisse kuulub kaks Mariat: mina mängin saksofoni ja klarnetit ning Maria Bertel trombooni, Katrine Amsleri ja Qarin Wikströmi peal on peamiselt klahvpillid ja elektroonika ning Michala Østergaard-Nielsen mängib trumme. Oled intervjuudes kurtnud, et muusikamaailm on meestekeskne ja soolise ebavõrdsuse vastu muusikas tuleks midagi ette võtta. Kas Pistol Nr 9 saigi selle mõttega kokku pandud, et naistena midagi meeste maailmas ära teha? Ei. Tegelikult tahtsin, et bändis ei oleks naised, aga esimesena leidsin trummari ja ta oli naine. See, kuidas ta mängis, oli nii erinev, et tundsin – seal on midagi. Iga projekt peab ju ennast õigustama, midagi juurde andma. Järgmisena leidsin trombonist Maria, kelle jõuline stiil erineb samuti teistest väga palju. Ta mängib trombooni mitmehäälselt ja kasutab palju distorted sound’i efektiplokkidega.

Kui ansamblis oli kolm naist, mõtlesin, et neljandaks tuleb leida mees – tasakaalustav jõud. Hakkasin otsima elektroonilisi muusikuid, kuulasin internetist artiste. Üks neist oli oma tite nutu kokku miksinud vaalahäältega. Ta ei esinenud oma nime all ja arvasin, et tegu on mehega. Kontakteerusin – kurat, naine jälle! (Naerab.) Ja viies naine tuli täiesti juhuslikult. Maria oli just sünnitanud, aga bändil oli mitu kontserti tulemas ja meil oli vaja talle asendajat. Siis võtsime veel ühe elektroonikaga tegeleja: Qarin Wikström mängib omnichord’i; see on üks elektrooniline vidin kaheksakümnendatest. Ja Katrine tegi endale ise mikrokitarri – see on viiulist veel palju väiksem – ja saeb seda. Viienda liikme Qarini tulekuga on Pistol väga palju muutunud – ta oli täpselt see puuduv element. Qarin pani meid balanssi, tekkis tunne, et nüüd on kõik paigas, grupp on valmis.

Plaadimaterjali salvestasime tänavu veebruaris, mis oli tegelikult juba kolmas katse sisse mängida. Ma pidin seda lausa läbi suruma, et noh, nüüd! Kuna meil on viis naist, kõik üle kolmekümne, siis on kogu aeg olnud keegi lapseootel – kõikide peale kokku on meil viis last – ja see pidev rasedus on meid mõjutanud, sest see mõjub ikka psüühikale ka. Õnneks makstakse Rootsi esinemistel kõik kinni, nii et lapsehoidja saab kaasa võtta, aga see on ainult Rootsis nii.

Tegelikult on see lahe, näiteks 10. mail oli meil Qarin Wikströmiga kontsert koos kuulsa tšellisti Tristan Honsingeriga. Ja kui Qarin soolot mängis, oli kahenädalane laps tal rinna otsas. No täiesti uskumatu! Alguses mõtled, et kas ta on mingi supernaine või kuidas on üldse võimalik kaht niivõrd erinevat asja korraga teha. Aga ta oli esimese lapsega nii kaua kodus, muusikaelust eemal, et ei saanud enam sellesse maailma sisse, ja otsustas, et ei hüppa mitte kunagi uuesti sellelt rongilt maha. Sest muusikaline karjäär, see rong läks lihtsalt minema. Nüüd on tal kolmeaastane stipendium, mis laseb tal tegelda loominguga, aga samal ajal on ta ju ka ema, nii et lapsed on kogu aeg kaasas.

Seega on naismuusikute teema, mida varemgi oled tõstatanud, endiselt üleval?

Ikka on, kogu aeg. Mulle tegelikult ei meeldi terminid „naismuusik” ja „naissaksofonist”: seda justkui mõõdetaks mingite lahjemate standardite järgi. Justkui ma läheksin olümpiamängudele ja ei saaks meestega koos võistelda, sest olen väiksem ja vähemate võimetega. Muusikas on see ju absurd! Muidugi, naismuusik ja meesmuusik mängivad erinevalt ja jäävadki mängima, sest naine on alati emotsionaalsem, märksa tundlikum ja tunnetab maailma teisiti. Mida rohkem on naismuusikuid, seda huvitavam on ju pilt. Aga naismuusikutena, vastupidiselt arvamusele, ongi Taanis ainult need viis naist püünel, kes Pistolis on. Kes on – jällegi üks nõme termin – tunnustatud või tuntud muusikud, keda kutsutakse mängima, ilma et öeldaks „mul on vaja üht naismuusikut”.

Kas plaadil on teie ühislooming või kirjutad Pistol Nr 9 muusika tervenisti sina?

See on puhas impro. Seal ei ole mitte midagi kirjutatud. Me ei ole proovigi teinud, aga laval toimime väga hästi ja see on kõige olulisem.

Millest te siis lähtute, kui tulete stuudiosse kokku, et hakata muusikat jäädvustama?

Stuudios teeb põhilise ära muusikaline kommunikatsioon. Eestvedajaid ei ole. Võiks isegi nii öelda, et mida vähem me üksteist kuulame, seda parem. Tegelikult satud nagu puslemängu. (Näitab kätega, kuidas mingid hammasrattad üksteisega haakuvad.) Asjad lähevad ise paika – kaoseteema, eks ole. Lõpus on see suur pilt ikkagi täitsa kindel ja kõik, mis alguses tundub nii kaootiline, leiab lõpuks oma koha.

See on siis rohkem taju kui kuulamine?

Ma ei ole üldse mina seal, mul ei ole aimugi, mis asja ma seal stuudios teen. Ma ei mäleta, mida mõtlesin või mis keeles ma mõtlen või … kogu see protsessis viibimine on nagu mingi pall, milles sa keerled. Vaatad ainult, et surma ei saaks, kui üle tänava lähed. Aga muidu oled kogu aeg hoopis mingis teises konditsioonis, isegi stuudiosse minnes või sealt tulles olen ikkagi seal sees, protsess käib edasi. Samamoodi on kontserdiga: see algab palju varem, kui panen oma peas põhilisi asju paika.

Millised on Pistol Nr 9 uue albumi põhiideed?

Kogu plaat on suhteliselt sümbolistlik. Albumi kui terviku kontseptsioon on pidu, mis algab õhtul kell 8 ja lõpeb kell 8 hommikul. See on üles ehitatud ühe elanikkonna kihi … noh, ütleme, rullnokkade peopanemise stiilis. Ma olen seda seltskonda väga pikalt jälginud ja mulle on see subkultuur kuidagi õudselt inspireeriv, õudselt lahe! Mulle meeldib inimesi vaadata. Ega ainult näitlejad otsi endale mingeid tüüpe. Mina otsin ka karaktereid, aga muidugi ei matki neid, vaid annan edasi oma nägemuse neist.

Plaadi pealkiri on „Fest på Amager”, sest Kopenhaagenis on Amageri linnaosa, kus elab white trash, valge rämps – meil, Eestis, on need rullnokad. Rullnokad on Taanis täitsa olemas, neil on lihtsalt rohkem raha. Nad on sellised musklis tüübid, alati dressides, käivad oma koertega ringi, ja tibid on alati sellised krillitud, neid leidub igal pool Euroopas. Trenniskäimine on neile ka nagu mingi skoorimise koht: tibid värvivad juuksed ära, ajavad puhevile, kõigil on kunstrinnad. Papp pole üldse mingi probleem, eks ole. Ja siis küsin: „Kellena sa töötad?” Vastab hääletooni matkides: „Ee … I’m a private dancer”.

Viimane tipp oligi see, kui ma käisin mingis treeningklubis ja seal toimunu tõttu lõpetasin üldse igasugustes treeningklubides käimise. Läksin asju ära panema, tegin oma kapi ukse lahti ja järsku kuulen, et kõrval kapis keegi niuksub! Mingi tibi tuli, juuksepikendused ja pikad ripsmed ja roosa kostüüm, ja siis tegi kapi lahti: „Ossa mu nummikene!” – ja seal sees oli chihuahua!

Kuidas nii võib!

Jah, eks ole! Ja siis ma alati räägin nendega, küsin, mis koera nimi on ja … Kõik see on nii huvitav. Ei saa öelda, et nad on ebaintelligentsed, absoluutselt mitte! Ainult et nende pidepunktid elus on meie omadest täiesti erinevad … Ma muidugi filtreerin seda läbi oma vaatenurga ja see pole päris objektiivne. Aga ma ei naera nende üle. Ma võtan neid täiesti tõsiselt, sest nad ajavad ju oma väga tõsist asja. Inimesed, kes tegelikult teevad palju ausat tööd –, ja nädala lõpus tarbivad narkootikume (naerab)! See on niivõrd välja kujunenud, kuidas nemad pidu peavad …

Plaadi peal on see kõik olemas, sõna otseses mõttes nii pilves olekut kui tibide tantsimist. Seal on õrnu asju ka, kus on mingi väike vesistamise moment, väike romantika ja flirt. Aga on ka kõva andmist, kus Cuba Caramel ja kokaiin mängu tulevad. Mulle meeldivad need kontrastid.

Ma valisingi plaati koostades kõige kontrastsemad, emotsionaalsemad asjad välja ja panin loogilisse järjekorda. Seal on duod, on päris raju industrial’i ja on ka asju, mis kõlavad nagu Jimmy Giuffre – alguses imestad, et see ei saa olla mina, misasja!

Mingil ajal kuulasin seda liiga palju ja see hakkas vastu. Kirjutasin kogu aeg bändile ka, mis ma arvan, ja tagantjärele on naljakas lugeda, kuidas ühel päeval „ma vihkan seda lugu!” ja järgmisel „ma armastan seda lugu!”. Ükskord „see on kuradi jälk”, „me enam ei tee bändi!”, absoluutselt, ja järgmisel päeval „ma armastan teid. Ärge jätke mind!”. (Naerab.) Teised kõik alati irvitavad minu üliemotsionaalsuse üle – kas sa võiksid rahuneda! Ma kõigun ühest äärmusest teise.

Aga praegusel hetkel tundub mulle küll, et see on kõva asi. Me oleme kolm korda lindistanud ja ei ole kunagi rahul olnud. Nüüd viimaks on see nii hea, et … Minu arvates ma ei ole mitte kunagi paremini mänginud kui sellel plaadil. Eks paistab, mida teised arvavad. Aga kui me ise oleme rahul, siis on hästi tehtud. Koos Kiwa kujundusega on sellest albumist saanud täiuslik kunstiteos igas mõttes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht