Presidendipopp Venemaal

Omaette žanriks sai presidendipopp Venemaal 2014. aastal. Pärast Krimmi annekteerimist tõusis Venemaal kõrvuti läänevastasusega taevasse nii venemaalaste arvamus iseendast, oma presidendist kui ka riigist.

AIMAR VENTSEL

Kümmekond aastat tagasi leidsin Moskva plaadipoest allahinnatud CDde kastist tüdrukuteansambli Pojuštšije Vmeste (Koos Lauldes) plaadi, millel oli lugu „Takogo kak Putin“ ehk „Sellist nagu Putin“.1 Tavaline vene suure lava diskopoplaul, mitte millegi poolest silma­paistev ning nagu näitas CD koht allahinnatud plaatide seas, siis ei aidanud neid isegi laul Putinist. Laul ise on see-eest parajalt sürrealistlik. Selles väidavad lauljannad, et nad sooviksid endale sellist poiss-sõpra nagu on president Vladimir Putin ehk siis meest, kes ei joo, peksa ega alanda. Laul algab tõdemusega, et mu kutt on sattunud järje­kordsesse jamasse, eile nägin televiisoris Putinit ja ma tahaksin sellist, kes oleks konkreetne ja täis jõudu.

Kui asetada lugu konteksti, siis Venemaa oli sel ajal alkoholi tarbimises üks maailma liidreid ning venemaalased jõid palju – igal pool ja igal ajal. Putini populaarsus oli aga selline keskmine: tema üle rohkem naerdi kui armastati palavalt. Putin muidugi püüdis endale luua kõva mehe imagot. Ta lasi välja džuudoõpiku, kus demonstreerib võtteid, ja paistis juba tol ajal silma mitmekülgse meheliku tegevusega, näiteks ilmusid välja fotod temast kala püüdmas ja palja ülakehaga hobuse seljas ratsutamas. Seda kõike tegi ta riigis, kus enamik elanikke on kalapüügihullud ja suur osa veedab oma nädalalõppe metsas kolades. Midagi tegi ta õigesti, sest teatud demograafiliste protsessidega too disko­lugu resoneerib küll.

Presidendipoppi on Venemaal nähtavasti tehtud palju ja enamik sellest on vajunud aegade hämarusse. Kindlasti on Venemaal sadu restoranibände või barde (ürgvene žanr ju!), kel on vähemalt üks laul Vladimir Putinist. Teatud lood on pälvinud ka laiemat tähelepanu. Mõni neist lugudest on ääretult obskuurne, mõne on teinud tuntud artist ja mõni – harva erandiga – on ka hea. Omaette žanriks sai aga presidendipopp vene popmuusikas 2014. aastal. Pärast Krimmi annekteerimist tõusis Venemaal kõrvuti läänevastasusega taevasse nii venemaalaste arvamus iseendast, oma presidendist kui ka riigist. Putin hakkas suure osa – minu meelest aga enamiku – Venemaa elanike jaoks kehastama Venemaad ennast, Venemaad kui müütiliselt võimast riiki, mida kõik teised üritavad hävitada või kahjustada, kuna on tema peale kadedad. Sestap pole ka ime, kui presidendipopi kesksed teemad on ka riigitelevisioonis korratavad postulaadid Venemaa põlvilt tõusmisest, riigi päästmisest vaenlaste käest ja nendele vaenlastele koha kättenäitamisest.

Esimene selleteemaline superhitt oli räpiduo A.M.G. ingliskeelne hiphopilugu „Go Hard Like Vladimir Putin“.2 Kaks mustanahalist endist Volgogradi ülikooli välistudengit – Zimbabwest pärit Kudzayi Victor Matinyarare ehk K. King ja Benson Angawa Aginga ehk Beni Maniaci Kenyast – otsustasid Venemaal hoopis muusikukarjääri teha ning see lugu viis nad mõneks ajaks Venemaa muusikaolümpose tippu ja jutusaadete peakülalisteks. Asi on seda huvitavam, et Venemaa elanikkond ei paista just silma tolerantsusega teise nahavärviga inimeste suhtes ja rassistlikke rünnakuid tehakse seal järjepidevalt. Kõigest hoolimata said lugu ja selle esitajad ülikuulsaks, eriti pärast seda, kui riigimeedia hakkas levitama väidet, et too lugu on hitt ka USA hiphopiklubides. Viimast ma kinnitada ega ümber lükata ei saa, ent lugu pani presidendipopile aluse: seal toonitatakse Putini jõudu, kindlameelsust ja võimet kõik vaenlased laiaks litsuda. Vene meedial oli muidugi ka teine põhjus pöörata tähelepanu aafriklaste edule USAs. 2014. aastast on Vene eliidile tähtis rõhutada, et neil on läänemaailmas liitlasi ja sümpatiseerijaid, ühesõnaga, me ei ole üksi. Selleks kõlbavad isegi kinnitamata väited Putini edust rääkiva räpiloo menust.

Venemaa presidendipopile pani aluse räpiduo A.M.G. ingliskeelne hiphopilugu „Go Hard Like Vladimir Putin“, kus toonitatakse Putini jõudu, kindlameelsust ja võimet kõik vaenlased laiaks litsuda.

Videokaader

Venemaa presidendipopi kroonijuveel on muidugi Saša Tšesti ja Timati 2015. aasta lugu „Lutšii drug“ ehk „Parim sõber“.3 See algab fraasiga „minu parim sõber on president Putin“ ja edasi läheb samas vaimus. Lugu on muidugi tagumikku pugemine ja nii on seda mõistnud ka Venemaa hiphopiskeene. Asi pole ainult selles, et hiphopparid peavad ennast Venemaal siiski valdavalt alternatiivmuusikuteks. Ka underground’is võib leida presidendi vaimustunud pooldajaid. Asi on selles, et Timati keeras asja üle võlli. Parim koht videos on see, kus Moskva kallimas klubis Soho Room astub DJ pulti, tõmbab pähe Putini näoga maski ja vajutab CD-mängija nupule. Putin on videos kogu aeg nähtaval. Nii grafitina kui ka maskidena, mille on pähe pannud vigursõiduratturid. Lugu demonstreerib räpparite ülimat andumust oma riigi juhile ja see kõik läheb päris korralikuks kitšiks. Teisalt, samamoodi nagu lugu „Parim sõber“ lükkas Timatist eemale hiphopiseltskonna, sedavõrd teenis see punkte tavainimeste seas. Erinevalt Eestist on Venemaal hiphopi kommertslik külg ääretult populaarne, seda mängitakse suvalistes raadiojaamades pidevalt, artistid esinevad koos pop­artistidega jne. Seepärast pole ka ime, et „Parim sõber“ tegi Timatist rahva lemmiku. Näiteks mulle näitas seda lugu nutitelefonist õigeusu vaimulik. Video suur pluss on tema moodsus: visuaalselt rõhutakse selles paradoksaalselt Venemaal ülipopulaarsele USA popkultuurile, kus on tähtsad BMX-rattad, rulatamine, grafiti, moodsad brändirõivad, breiktants. Seda kõike kombineeritakse Punase väljaku ja parima kodumaise autotööstuse toodangu Ladaga, ehkki olen kindel, et Timati Ladaga ei sõida, pigem ikka mersuga. Video on parim näide ühest Venemaa paradoksaalsest küljest: kasvav lääne- ja Euroopa-vaenulikkus ei peegeldu olmes. iPhone on ikka kõige prestiižsem telefon, Mercedes populaarseim auto ja kallid USA või Saksamaa brändirõivad on endast lugupidavatele inimestele kohustuslikud. Videot soovitan tõesti vaadata. Näiteks kohad, kus näidatakse skuutritel mööda Moskva jõge sõitvaid räppareid Putini maski kandmas: nad ülistavad Venemaa ja Moskva võrdsust, aga ka kallite ja mitte igaühele kättesaadavate lääne toodete tarbimist.

Kohati lähevad presidendipopi ülistuslaulud nii absurdseks, et tuletavad meelde Stalini-aegseid estraadihümne suurele juhile. Parim näide on riigiduuma saadiku Anna Kuvõtško lugu „Onu Vova, me oleme sinuga“.4 Lugu on salvestatud sõjakooli lastega ja osa sellest Volgogradis märgilise Suure Isamaasõja monumendi Mamai kurgaani jalamil. See lugu erineb teistest selle poolest, et toob peale presidendi ülistamise sisse ka geopoliitika. Laulutekstis väidetakse, et „euroliidus pole arvamusvabadust ja Lähis-Idas keeb“ ning tuuakse illustratsiooniks kaadrid demonstratsioonide laialiajamisest veekahurite abil mingis nimetus Euroopa linnas. Kes on Venemaal toimuvaga kursis, saab video semiootikast aru. Suure võidu kultus (võit fašismi üle Teises maailmasõjas) kogub Venemaal progresseeruvalt tuure ja on muutunud ajalooliseks fetišismiks. Sinna juurde on poogitud veel narratiiv sellest, kuidas Venemaa on vaenlastega ümber piiratud, aga nii nagu Kolmanda Riigi tankiarmee, nii võidetakse vaenlane ka seekord. Videost tuleb välja see totaalne ajupesu, mida tehakse Venemaal laste seas. Pole kahtlust, et lapsed, kellega duumasaadik Kuvõtško laulab, usuvadki seda kõike. Neile sisendatakse seda toidu alla ja toidu peale, eriti sõjakoolis. Laulu refrään kõlab: „Kui ülemjuhataja kutsub võitlusele, siis, onu Vova, me oleme sinuga.“ See on otsene viide sellele, et Venemaa on sõjas kurjade vaenlastega.

Kui juba minna äärmusse, siis hullemat kitši kui täiesti tundmatu Dušanbe laulja Tolibdžon Kurbanhanovi lugu „VVP“ annab otsida.5 VVP on nii Putini nime lühend koos venepärase ees- ja isanimega, aga ka SKT. Tadžikk laulab tüüpilise Kesk-Aasia aktsendiga loo sellest, kuidas VVP päästis Venemaa ja tõstis ta põlvilt. Lugu kogus Youtube’is kiiresti kümneid tuhandeid like’e, ent hulgaliselt ka negatiivseid kommentaare. Meloodia on tüüpiline tadžiki restorani­popp ja kõik see kokku annab sellise koogelmoogeli, et ühe raksuga ma seda lugu kuulata ei saanud.

Putini kultus muusikas on tootnud juba sadu absurdseid, idiootlikke ja naiivseid laule. Need lood on tõsised, suisa tõsiusklikud. Loodan, et keegi kogub need kokku ja korraldab ühe vägeva Putini-disko.

1 https://www.youtube.com/watch?v=fcHwjNq_k_c

2 https://www.youtube.com/watch?v=yDIlQ3_lsKE

3 https://www.youtube.com/watch?v=jp9pfvneKf4

4 https://www.youtube.com/watch?v=3ZZJJ1k8xAE

5 https://www.youtube.com/watch?v=aopN-8eK4KI

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht