Prantsuse muusika ja kirjanduse seoseid otsimas

Maret Tomson

Muusikalis-kirjanduslik põiming „Kuu ja augud”: TÜ Viljandi kultuuriakadeemia muusikaosakonna üliõpilased, akadeemia segakoori ansambel, Tartu ülikooli prantsuse keele ja kirjanduse eriala üliõpilased, Viljandi muusikakooli õpilased, varajase muusika ansambel Fa Schola ja Viljandi Guitar Trio. Muusikaline juht Marge Loik ja lavastaja Tanel Lepsoo. 27. IV Viljandi muusikakoolis ja 28. IV Tartu ajaloomuuseumis. Ligi 50 esinejat köitis jäägitult kaht saalitäit publikut, kuigi prantsuse keele oskajaid oli selge vähemus. Tunniajaline programm kulges peatusteta: sujuvalt mindi ühelt loolt või kirjanduslikult katkendilt teisele üle, toodi kuulajate ette inimtunnetest vaheldusrikas pilt. Naer ja grotesk vaheldusid surma süngusega, armastuseihalus kurva nostalgiaga, keerulised linnarütmid lihtsate rahvalike meloodiatega. Kõlasid Prantsusmaale iseloomulikud heliteosed: armastuseteemalised šansoonid, igatsev trubaduurilaul, Claude Debussy impressionistlikult hõrk „Kuuvalgus” ja „Syrinx”, Maurice Raveli lapsemeelne pavaan tsüklist „Haneema muinasjutud”, Gabriel Fauré ja Francis Poulenci hurmavad soololaulud, meloodia filmist „Amélie” jm. Kõlaline vaheldusrikkus saavutati eriilmeliste ja leidlike seadetega, kus oli kasutatud rikkalikku instrumentaariumi: kannel, harf, klaver, viiul, klarnetid (ka bassklarnet), kontrabass, kellad, akordion, flööt, vaskpuhkpillid, löökpillid. Olulisel kohal oli improvisatsioon: vahetevahel saatsid kirjanduslikke tekste publiku hulgas istuvate koorilauljate hõiked ja jalgade sahinad, improviseerisid ka pillimängijad, kes lisasid noodist õpitud lugudele oma mõtteid ja kommentaare.

Avalauluna kõlanud Riccardo Cocciante tuntud šansoon „Katedraalide aeg” (soleeris Jüri Liiva) oli üks kava ideed kokku võttev laul, mis seostus kirjanduse ja ehituskunsti seostest kõneleva katkendiga Victor Hugo raamatust „Jumalaema kirik Pariisis”. Kava keskosa moodustas keskaegne muusika VKA segakoori ansambli (dirigent Jana Perens) ja Fa Schola (juht Raho Langsepp) esituses.

Lõpuks viidi kuulajad laste maailma: lavale tulid lõbusalt keksivad muusikakooli õpilased, kes Maarika Reimandi juhendusel laulsid rahvaliku karjaselaulukese. Sellega haakus köitev muinasjutt – kes prantsuse keelt ei osanud, kuulas keele musikaalset kõla. Lõpuloos, milleks oli Philippe Chateli šansoon muusikalist „D’Emilie Jolie et du Grand Oiseau” laulis algul koos Jüri Liivaga neljanda klassi õpilane Katrina Merily Reimand, kelle vahetas välja suurem neiu Sandra Kahu. Selline lahendus mõjus elu ja armastuse järjepidevuse sümbolina.

Omanäolise kontserdikava lõpus esitasin õhtu autoritele mõne küsimuse.

Ülikooli prantsuse kirjanduse lektor Tanel Lepsoo, mille alusel valisite kontserdil esitatud kirjanduslikud katkendid?

„Lähteidee oli vertikaalsuse põhimõttel: ühed isikud, kes on üleval, ja teised, kes on all. Sellest ka sümbolistlikud teemad, mida muusika toetas: Kuu, Merkuur, Saturn, lind, lendamine ja vastandpoolsused – mees, kes elas augus (Albert Camus). Siia lisandus upsakuse ja uhkuse idee ehk inimesed, kes kipuvad liigselt nina püsti ajama. Aga lisaks eneseupitamisele kisuvad inimhinge taeva poole ka üllamad tunded nagu uudishimu, lootus ja muidugi armastus, mis teatavasti annab tiivad.”

Millised seosed on prantsuse keelel ja muusikal?

„Prantsuse kultuuris, kus valitseb tugev teatritraditsioon, on oluline kujundlikkus, aga kujundikeel mängib musikaalsusele. Kui eesti teater on lookeskne, siis prantsuse teatris on oluline kujund ja teksti kõlavus ehk musikaalsus.”

Kas kava loomise üks eesmärke oli soov prantsuse keelt Eestis rohkem väärtustada?

„Inglise keele liigne valitsemine ei tee head meie mõtlemisele, mis muutub paratamatult ühekülgsemaks – keel ja mõtlemine on ju tihedalt seotud. Kahju on ka sellest, et saksa keel on jäänud tagaplaanile, oleme ju ajalooliselt saksa kultuuriga tihedalt seotud.”

Marge Loik, kust tuli idee ühendada prantsuse muusika ja kirjandus?

„Huvi prantsuse keele ja kultuuri vastu süstis minusse mu esimene prantsuse keele õpetaja Ülo Siirak juba paarkümmend aastat tagasi. Olen osa võtnud ka Tanel Lepsoo korraldatud prantsuse keele suvelaagritest, kus tutvusin mitmete selle ala inimestega, kellega suhtlen tänaseni. Mind on aga alati huvitanud ka muusika teatraalse esitamise mõte. See on alguse saanud Viljandi Linnakapelli päevilt, mil lavastasime Neeme Punderiga mitmeid kontserdikavasid. Kogemusi on andnud ka üks teatritöö Ugalas (lavastuse „Nähtamatu varandus” muusikalise kujundamise eest sai Marge Loik 2010. aastal eesti teatripreemia – M. T.). Ühtlasi tiivustas mind mõte luua Viljandi ja Tartu kõrgkoolide vahel tihedamad sidemed.”