Popkultuurgi on rahvuskultuuri osa
Õnnestunud Tallinna muusikanädal tõstatas hulga olulisi kultuuripoliitilisi küsimusi. Valle-Sten Maiste: Tahan alustada tänuavaldusega Helen Sildnale, kes on toime tulnud millegi murrangulisega. Lõppenud nädalavahetusel aset leidnud Tallinn Music Week’i tähendus on suurem kui arvukates vestlusringides räägitu, kuigi ka seminarid olid olulistel teemadel ning erakordselt hästi valitud esinejatega. Tänini oleme me iseseisvas Eestis popi kui valdkonna hooletusse jätnud. On arvatud: see on sfäär, mida vaba turg reguleerib ise. Kahjuks nii see siiski ei ole. Asi pole selles, et meil puudub väliskaubandusdefitsiiti tasakaalustav popmuusikaeksport nagu Rootsis või et meil pole eestlust üleilmselt tutvustavaid brände nagu Islandil Björk või Sigur Rós. Kas viimaseid saab Eestis tekkidagi?
Stagnalõpus olid levimuusikal tugevad tugistruktuurid Tartu muusikapäevade nimelise kõrgkunstilise eksperimentaalse taimelava ja filharmoonia hingekirjas bändide näol (kellest suur osa küll nimetatud asutusele ise liidu turult raha sisse tõi). Igal aastal hinnati festivalidel ja avalikes ankeetides kõrgprofessionaalselt instrumentaalset meisterlikkust, suutlikkust teha kunstiliselt kõrgtasemel terviklikku lava-show’d jne. Viimased 20 aastat on instrumentaalset meisterlikkust hindavale popmuusikule Eestis aga väga vähe väljundit olnud. Isegi Riho Sibula sugune suurkuju ei leia puhta kunstiga endale Eestis järjepidevalt publikut. Mis sa sest pillimänguomapärast arendad, kui sul järjekordse tiiumiiuviiukese eurolaulu saatel niikuinii soleerida (rääkimata improviseerimisest) ei lasta.
Siiras tunnustus eeskätt Ekspressi Areenile, kus on olnud aastakümneid mitmekülgne, sügavuti minev ja väga otsinguline popitoimetus Nestori, Kaalepi ja kaasautorite näol. Kuid nende ja mõnede teiste ajakirjanike entusiasmist ei aita. Ei pea ju korralikku popgruppi ülal, et kord elus Areeni kaanelugu saada ja paari aasta tagant plaadiarvustuse nupus heal juhul asjatundlikku vastukaja leida. Tallinna muusikanädala võib-olla suurim tähtsus on selles, et kõrgkunstilise jumega bändidele on antud mingigi väljund. Ma tõesti üllatusin festivalil, nähes Juuksuri baari laval 20-30-pealise publiku seas, et meil on kõigele vaatamata kusagil põranda all kolm noort punti, kes on otsustanud jätkata püüdlusi, mida aastakümnete eest esindasid In Spe, Kaseke, Synopsis jt, ning et bändi Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida näol on meil tegemist pundiga, millel paistab olevat sädet ja soovi olla vähemasti sama massiivne kui Pink Floyd, aga mängida isegi huvitavamalt kui traditsiooniline Floyd (loomulikult kaugeltki mitte imagoloogiliselt sama mõjuvalt). Vaba turg laseb neil puntidel, kui pillimehed tudengieast väljas, kardetavasti absoluutselt tundmatuna lihtsalt laiali minna. Tõesti hea ümberkäimine rahvusliku rikkusega. Igasugu popikonkursse ja noortebändide üritusi on ju olnud, kuid sageli on seal bände siiski üritatud mugavasse müügiformaati suunata. Helen Sildnat tuleb tunnustada, et ta lisaks suurepärase popi maaletoomisele on vaevaks võtnud teha ürituse, mis annab noortele muusikutele nende eripära nivelleerimata hoopis vastupidi seda innustava väljundi. Siin peaks olema ka väga selge sõnum riigile: kõnealusele üritusele tuleb tugi alla panna.
Jan Kaus: Mäletan oma bänditegemise ajast, et kuidagi nüri tundus kord kahe kuu tagant Von Krahlis mängida – muid kohti ju eriti polnud ega pakutud. Tekkis probleeme motivatsiooniga. Tallinn Music Week pakub teatud haaret, mastaapi, tava-live’ist suurejoonelisemat vormi, pisut rohkem sätendust, higi ja erutust, mida ongi just kogu alternatiivsema ja sedakaudu loomingulisema, otsivama ja leidvama levimuusika scene’i elushoidmiseks ja elavdamiseks vaja. Muidugi on Eestis juba muidki tugevaid sellelaadseid ettevõtmisi, kas või „Rabarock”, mille puhul tasub vaid loota, et see kasvab oma kasvamist ning haarab lõpuks juba esinema bände, keda on suures kirjas näha Roskilde või Readingi plakatitel.
Aga üks just omamaisele keskenduv suurem, regulaarne, organiseeritud, kõikide vastava ala oluliste tegijate kokkutoomise teadmisele rajatud ettevõtmine kulub nimetatu kõrvale igati ära. Kuna sina tänasid Helen Sildnat, siis mina tõstan omakorda, pisut kontekstiväliselt esile teise tubli naise Heidy Purga, kelle püüet muuta ja murda Eurovisioni lauluvõistluse formaati pean mina igatahes õnnestunuks (õnneks puudub Sirbis võimalus lasta kommenteerida seda väidet virtuaalsetel koonduslaagrivalvuritel). Kuigi meie kodumaa vernileivakud hakkasid kooris jaurama, meeldis mulle just see, et rõhk polnud mitte eurovisioonil kui suhteliselt kitsal ja täiesti ülehinnatud ettevõtmisel – meenutagem eelmise aasta hüsteeriat, kus püüti jätta muljet, et Kreisiraadio kõrbemine kõrvetas ka Eesti kuuereväärile Euroopa-suuruse paikamatu augu, mille serval mina ja mu kolleegid küll seisnud pole –, vaid lihtsalt heade eesti laulude leidmisel. Hea eesti laul on aga hea Eesti looming nagu ükskõik millise muu loomingulise praktika tulem: maal, raamat, lavastus, film, maja jne. Teiseks muutis Purga käik kogu ettevõtmise mitmekesisemaks: kõrvuti eksisteeris nii eurovisioonimuusika kui ka alternatiivsem lähenemissuund (mitmed „Eesti laulul” silma jäänud muusikud särasid ka Tallinna muusikanädalal). Vastandid töötasid üksteise kõrval hästi ning selline praktika annab laiema avalikkuse ette tulemiseks lootust kõikidele popheliloojatele.
V.-S. M.: Tõsi on, et kodumaist väärt muusikat pakkuvaid esinemispaiku tuleks toetada. Rockcafe programm ongi juba kahjuks hõredam kui hooaeg tagasi. „Rabarocki” miinuseks on kõige hea kõrval aga olnud argus tundmatute noorte kodumaiste bändide lavale laskmisel – teema, mille tarvis Tallinn Music Week loodi. Selle fookuses oli ülekaalukalt eesti popibrändi loomise ja ekspordi mure. Selle taustal rõhutati ent olulisemat ja mainitu eelduseks olevat mõtet – head kultuuri ei peaks vormi ja valdkonna järgi liigitama, nii et sümfooniline teos ja draama vajavad tuge, pop aga organiseerub ja toidab ennast ise. Popi najal kujuneb väga suur osa noore inimese mõtlemisest ja maailmapildist. Vaid loll riik jätab selle täiesti ühepoolselt edevate Nikide kujundada. Olukorras, kus head instrumentalistid ja sügavad tekstid on täiesti tunnustuseta, vaid nende hindajate noorusliku idealismi hoolde jäetud, toetab meie riik oma mõjuvõimsate institutsioonidega tegelikult rutiini ja vaimuvaesust. Tunnustan samuti tänavust „Eesti laulu” konkurssi huvitavate saatejuhtide, hea taustakava ja isegi valdavalt normaalsete põhilaulude eest. Kuid üldjoontes on ETV aastakümneid toetanud „Kaks takti ette” ja Eurovisiooni lauluvõistluse tüüpi konkursside näol hingetut ja sisutühja vokaalset võimekust, ning koolitatud instrumentalistidki on pidanud end nimetatud formaadi järgi seadma. Sellele lisanduvad saated, kus näidatakse Terminaatorit, Smilersit, Singer-Vingerit ja Kukerpille. Nimetatud on ju iga jumala nädalavahetus populaarsemates ööklubides masside ees. Milleks seda kreemi ja tordivahtu veel riigitele kaudu mugandunud vaatajani tuua. Kui maailmapilt on aastakümnetetagune, näidatagu siis vähemalt Roald Jürlau „Friday’s Deal’i”, mille viimasel plaadil on huvitavaid otsinguid ja jumalik lõpulaul. Samas pole Viljandi kultuuriakadeemiaga seotud üha parematest olgu folk-, jazz- või folkjazzrokkpaabelartistidest ükski avalikõigusliku tele tähelepanu pälvinud, kui aastakümnetetagune vendade Johansonide nimeline nähtus ja vanad saated traditsioonilist simmanit pakkuvatest VLÜst ja Untsakatest välja arvata. Kogu huvitav eksperimenteerimine rütmide ja saundidega, mida Röövel Ööbiku tuules kakskümmend aastat on arendanud eesti indie-ringkonnad, on jäänud totaalselt nurgataguseks ja vaid entusiasmist püsivateks episoodideks. Kõik see on samuti osa rahvuslikust rikkusest, mille jõudmine vähegi keldrist välja mõjutaks ehk ka rahvuslikku genofondi. Meil peab ETV muusikatoimetus aga vajalikuks Smilersi seljas ratsutada ja poliitikud seovad enda linnavalitsuse päevade jm ürituste näol otse Mait Maltise tüüpi artistidega, kes raudse eesriide langemisega on vabanenud ka igasugusest tümaka seadistamise ja veidigi arupäraste sõnadega ehtimise vaevast, mis Nõukogude Liidu artistidele ometi veel peale sunnitud oli.
J. K.: Eks stereotüübid on tehtud kõvemast materjalist kui teemandid. Popmuusika puhul on üldistus kerge tekkima – ettekujutus, et selle puhul jääb loominguliste impulsside ning kasumiteenimise vastandpinges peamiselt peale viimane, võib ju reeglina paika pidada, kuid Eestis näen mina ikkagi väga suurt loomingulist potentsiaali siinse levimuusika n-ö sõltumatus tiivas. Eks nimetatud „sõltumatus” sõltub osaliselt ka Eesti väiksest turust, kus hiigelkasumite puudumine omapärasema helikeelega bändide või artistide väljalasete puhul ei sea ka mingeid majanduslikke argumente nende artistide kukile. Nokitsetakse omal riisikol ja vabal tahtel, lähtudes puhtalt loomingulistest impulssidest. Plaadifirmad on väikesed ja meenutavad omakirjastusi. Pole mingeid kaheksajalgseid plaadifirmasid, kes tahaksid „vormida” Kagot või Andres Lõod või Pia Frausi või Eliiti. Nende – ja paljude teiste – näol on mu jaoks tegemist samavõrra omamaise loominguga kui ükskõik milline meie kaasaegse kirjaniku raamat, kaasaegse kunstniku näitus või kaasaegse lavastaja lavastus. Ma ei taha eriti kritiseerida kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali – mul pole õieti seda õigustki, sest ma ei tea selle sihtkapitali sisemist dünaamikat. Kuid on jäänud mulje, et nende muusikavalik on kaunis konservatiivne. Oskan selle valguses vaid öelda, et Röövel Ööbik või Ans. Andur on väärt sama palju riiklikku tunnustust kui ükskõik milline klassikalisema muusikasuuna täht või tähtkuju. Seda muusikat on muidugi raske võrrelda, kuid ma pean Röövel Ööbiku plaati „Supersymmetry” või Ans. Anduri „Topeltvikerkaart” igati tugevateks heliteosteks. Neil on omapärane helikeel ja tugev emotsionaalne laeng, mille pakutavat elamuslikkust ei hinda ma vähem kui ükskõik kui hea teatritüki või luulekogu oma. Minu arust on näiteks Sten Sheripov suurepärane muusik – julge, eelarvamusteta, eksperimenteeriv, hea meloodiatajuga. Ehk oleks siiski õige aeg hakata arutama, kas helikunsti sihtkapital võiks hakata omalt poolt tunnustama ka siinset pop- ja rokkmuusikat, mille eesmärk pole selgelt kasumi teenimine, vaid ikkagi loomingulisus? Näiteks üks väike aastapreemia teiste hulgas, et tunnustada mõnd levimuusika teost / levimuusiku panust?
Jumala eest – näiteks Jaan Pehk, Vaiko Eplik, Raul Saaremets või veel kümmekond ja rohkemgi nime vääriksid igati kulka või ministeeriumi tähelepanu puhtalt seni tehtu tunnustamiseks. Ma olen mõelnud nende eelarvamuste teemadel ja üks põhjusi omamaise popmuusika vastu tõrgete tekkimisel võib peituda keeles. Eestlasi iseloomustab üldiselt väga tugev oma keele tunne. See on igati tore. Tõesti, olen nõus nende väidetega, mille kohaselt ühendabki eestlasi eelkõige eesti keel. Kuid tõsiasi, et popis ja rokis kasutatakse inglise keelt, pole mu meelest mõjuv argument. Tänapäevases pop- ja rokkmuusikas tundub inglise keel samasuguse lingua franca’na kui ladina keel meditsiinis või loodusteadustes – või keskaegses vaimumaailmas. Samas teevad paljud eesti bändid eestikeelset muusikat, nagu Eliit või Ans. Andur. Ning mitmed hea luuletajuga mehed on tuntud pigem lauljatena – seesama Pehk või Chalice. Nende inimeste näol on olemas võimas kunstiline potentsiaal, mida loominguliste inimeste toetamiseks rajatud kulka (kultuuriministeeriumist ei julge nagu rääkidagi) ei pruugiks enam sellisel määral kahe silma vahel hoida.
V.-S. M.: Sellest, kuidas popkultuur vajab vähemasti hariduse ja tugistruktuuride näol toestamist, kõneleb hästi Viljandi kultuuriakadeemia näide. Mina olin kärsitu ja nurisesin juba kümme aastat tagasi, miks peaaegu ei sünni Viljandi jazz-, kiriku-, rahva- ja levimuusikaosakonna ning suurepäraste Viljandi festivalide koostoimel huvitavaid kodumaiseid artiste. Kuid loomulikult on toime avaldumiseks vaja aega. Praegu kui nimetatud sünergia on Viljandi vaimsuse ja sügavutiminemise atmosfääris saanud keeda viieteistkümne aasta ringis, tuleb tunnistada, et Viljandi okstelt on noppida ohtralt jahmatavalt häid vilju. Kuna olin nimetatud valdkonnaga suuresti varem tuttav, siis ma Tallinn Music Week’il NO99 teatri kontserte ei külastanud. Kuid eeldatavasti moodustasid just seal esinenud folkjazz-jnesulamid festivali jumekaima ja tugevaima osa, kui suuri komplekte võrrelda. Pärast suvist folki kirjutasin Mari Kalkuni, Ro:toro ja Kulno Malvaga seotud projektide headusest ning Zetode hüppest.
Kuid kindlasti on nende kõrval väga huvitav punt Gjangsta ning mulle hullult sümpaatne Paabel, mille ilusa rahvamuusika ja jazz- või progeroki elementide sulam on muljetavaldav ja kaasahaarav. Kahjuks ei tea, mida pakkus festivalil Tiit Kikas, kelle paari aasta tagune „String Theory” plaat oli vägagi mõjus. Seminaridelt jäi kõrva, kuidas Põhjamaadel on popi toetamisega vähemasti kakskümmend aastat (Rootsis aga kindlasti ka tunduvalt kauem) järjepidevalt tegeletud. Ning Põhjamaade muusika arengust on tänases kontekstis ka põhjust tunnustavalt rääkida. Kiites Tallinn Music Week’i paljusid artiste väga (Stella lava-show pani lausa mõnust oigama ja kiljuma), ei ole ma ometi eriti kindel, et meil praegu siin Eestis popmuusikas midagi otse sellist on, millest ilmajäämist maailm peaks kahetsema või mida ka parima õnne ja turunduse korral jätkusuutlikult eksportida õnnestuks. Või kui, siis tõesti omas nišis juba aastaid kavakindlalt arendatud ja tugevaid folk+ artiste. Küllap tuleb meilgi eksporti ja brändideni jõudmiseks oma kakskümmend aastat arendustegevust ära teha. Kuid vähemasti on Tallinn Music Week’i näol millegi väga vajaliku ja olulisega algust tehtud.