Pinnavirvendus ja põhjalained

Toomas Velmet

ERSO ja VLADIMIR MIŠTŠUK (klaver, Venemaa) NIKOLAI ALEKSEJEVI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 9. II, kavas Beethoven ja Prokofjev.  

Pealkiri on teadagi laenatud jutukirjanikult Herman Sergolt ning aktuaalsemalt liiklusteemaline variant võinuks olla ka “Pinnatuisk ja lumevaalud”. Mõte jääb peaaegu samaks ning peas hakkas see keerlema viimase ERSO kontserdi (9. II) ajal ja järel.

Soliidne kava, mis koosnes Prokofjevi populaarseimast Klaverikontserdist nr 3 C-duur op. 26, mille solist oli Vladimir Mištšuk, ja veel populaarsemast Beethoveni sümfooniate Sümfooniast nr 5 c-moll op. 67, dirigendipuldis orkestri peadirigent Nikolai Aleksejev. Vladimir Mištšuk esitas 11. II 2004 ERSOga Olari Eltsi juhatusel Tšaikovski b-moll kontserdi, mille puhul kirjutasin: “Interpreet välistas sellised vene interpretatsioonikooli põhitõed nagu fraasi kulgemine ja vormi kujundamine staatika vältimise läbi ning keskendus teksti kõlalisele prepareerimisele” ja veel: “…ei saa öelda, et esitus oleks perfektne olnud.” Huvitava interpreedi isikupära on ju see, mis köidab kuulama ning seda kinnitab veel üks tsitaat iseendalt: “Monumentaalne teos oli jälgitav kui põnevusromaan”.

Seekordne Mištšuk oli teistest tuultest viidud ning suhe Prokofjeviga hoopis pinnavirvenduslikum. Kõik kulges ja voolas ning vorm (ka variatsioonides) hoiti kompaktsena, kuid Prokofjevi karakterite põnevust andis otsida – kontsert haihtus kui pinnavirvendus. Eelmise esitusega võrreldes pidas paika vaid konstateering esituse perfektsusest. Mištšuk on ilmselgelt see interpreedinatuur, kellega ansamblimäng on igal elujuhtumil ettearvamatu – harjuta või ära harjuta. Ning veel, Mištšuki pianismi ja esitaja tugevad küljed avalduvad lüürikas ja lühivormides, selle tõestuseks eelmisel korral lisapalaks esitatud Tšaikovski “Oktoober” ja seekord Prokofjevi pala tsüklist “Romeo ja Julia”, kümme pala klaverile op. 75. Võib-olla oleks hoopis põnevam kuulata pianisti soolokava, kus puuduvad segavad asjaolud orkestri näol, aga need võimalused meil ja veel suures saalis ning kvaliteetsel instrumendil puuduvad. Eks tule siis leppida pinnavirvenduste ehk lisapaladega.

Kui pinnavirvendused ainult pritsivad, siis põhjalained juba kõigutavad paati. Beethoveni V sümfoonia on see teos, mis viimased 198 aastat “koputab” iga inimese hingele, kes kordki kuulnud nime Beethoven koos sõnaga “sümfoonia” ning neid ikka leidub üsna massiliselt nii heas kui iroonilises mõttes. ERSO hea traditsioon on kavas ära märkida mõnede teoste puhul teada olevad esitused. Seekord oli fikseeritud 23 Viienda sümfoonia ettekannet, alates aastast 1941 (Olav Roots) kuni viimaseni aastal 2000 (Arvo Volmer).

Selles ajavahemikus on tihedus erinev ja suurem osa (13) esitusi langeb vahemikku 1960ndad-70ndad. Meenub, et siis tõepoolest mängiti Beethovenit palju, vist oli korduvalt kavas isegi tsükleid Beethoveni sümfoonilisest loomingust. V sümfoonia kavvavõtmine on igal juhul väljakutse kõigile, s.t orkestrile, dirigendile ja kindlasti ka publikule. Viimane ei oota ainult šablooni äratundmise rõõmu, vaid pigem “arheoloogilist” leiurõõmu. Või kui seda ei juhtu, siis vähemalt põnevust kaevamisprotsessist.

Seekordne esitus ei pakkunud ei esimest, teist ega kolmandat rahuldust. Soovunelmana jäi hinge palve, et kui juba “koputate”, siis palun kõik korraga. Artisti elu on karm, aga see-eest absoluutselt ebaõiglane – seda teab igaüks, kes laval leiba teeninud. Publikut ei huvita organisatsioonilist laadi põhjalained ega pinnavirvendused, vaid kontserdielamus.

Kui ausaks jääda, siis tuleb tunnistada, et umbes kolm rahuldust õnnestus kõigele vaatamata kokku lugeda. Esiteks Nils Rõõmussaar (I oboe), teiseks metsasarved, kelle võitlus “saatusega” lõppes võidukalt, ja kolmandaks publiku hulk, mis sundis selja tugevalt vastu saali tagumist seina toetama.