Pilguheit eeskujuliku esitusnoodikogu tööle

WDR on olnud juba tükk aega üks Saksamaa suuremaid uudisteoste tellijaid ja see kajastub ka noodikogus. Ütlematagi on selge, et koopiatega seal kogus ei opereerita.

LIISI LAANEMETS

Sel aastal oli mul võimalus töötada seitse kuud Saksamaa ühes paremas esitusnoodikogus, see on Kölnis asuv Westdeutscher Rundfunki (WDRi) ehk Lääne-Saksa ringhäälingu noodikogus. Kogesin seal midagi, millest kodumaised esitusnoodikogud ja muusikud võivad veel nähtavasti pikka aega vaid unistada. Võimalikuks sai see mitmesuguste asjaolude kokkulangemise tõttu ja tänu sealse noodikogu juhatajale Jutta Lambrechtile. Esitusnoodikoguks nimetan muusikakollektiivi tarbeks töötavat noodikogu, mis eristub tavalisest õppe-, teadustöö või muu eesmärgiga laenu­kogust. Kuigi kõigil kooridel-ansamblitel-orkestritel tekib ajapikku noodikogu, saab nende ametikohad Maarjamaal üles lugeda kahe käe sõrmedel. Kuna meil on esitusnoodikogusid vähe ja mõnikord napib nii ressursse kui ka teadmisi, kipub nende renomee olema pigem kehv ning vilunud silmale paistab tööpõld olevat pigem söötis. Tegelikult ei saagi aga kõrvutada noodikogusid, kus töötajate arv pole võrreldav.

Nii ERSO kui ka rahvusooperi noodikogu kuulub rahvusvahelisse erialaorganisatsiooni MOLA (Major Orchestra Librarians’ Association ehk Suurte Orkestri­raamatukogude Töötajate Ühendus), nii et ise aktiivne olles võib end kõigega kursis hoida. Minagi läksin siit kolmeaastase ERSOs töötamise pagasiga, mis polegi oma kõikehõlmavuses (üks noodikoguhoidja tegeleb kõigega) ja tiheduses (igal nädalal uue kavaga kontsert) kõige kehvem. Siinkohal heidan põgusa pilgu eeskujuliku esitusnoodikogu töösse, mille poole tasub meilgi pürgida.

WDR on üks üheksast Saksamaa avaõiguslikust ringhäälingust ja katab peaasjalikult Nordrhein-Westfaleni liidumaa. Noodikogu kuulub organisatsioonis dokumentatsiooni ja arhiivide osakonna alla, kuhu on koondatud heli-, pildi- ja videomaterjali säilitamise-kasutamisega seotud allüksused. See on WDRis veidi erandlik üksus, kuna toetab tele- ja raadioprogrammi tootmist ainult kaudselt ja teenindab nelja kunstilist kollektiivi: WDRi sümfooniaorkestrit, raadioorkestrit, raadiokoori ja big­bändi. Esimene on klassikaline suur sümfooniaorkester ning teine sümfooniaorkestri koosseisul põhinev meelelahutusorkester, nagu meil oli Eesti Raadio estraadiorkester. Samuti tagatakse noodid WDRi programmi üritustele, näiteks igal kevadel peetavatele Witteneri uue kammermuusika päevadele ning ülekannetele-salvestustele.

Mis teeb WDRi noodikogu töö Eesti omast tõhusamaks ja paremaks? Aus vastus on, et seal on piisavalt tööjõudu ja majandusressurssi, kuigi ka sealsetes oludes on mõlema vähesus pidevalt päevakorral. Noodimaterjal on suuresti oma kogus, see on kvaliteetne ja hästi ette valmistud. Püüan oma Kölni töö­kogemuse kokku võtta WDRi noodikogule iseloomuliku kolme punkti alla, milles ollakse meil praktiseeritavast kaugel ees.

Kui Eestis toetavad esitusnoodi­kogud vaid kontserttegevust, siis WDRi kogu on muusika laenukogudega võrdne: seal hangitakse süstemaatiliselt uusi väljaandeid ja repertuaari ning ollakse aktiivne ka muusikaraamatukogude ühendustes. WDRi noodikogu eelarves on ette nähtud vahendid uute teoste ja/või väljaannete soetamiseks ning see on Kölnis tuntud oma laiahaardelise kogu poolest, olemata siiski avalik laenukogu. WDRi noodikogus on päris palju sõjajärgset meelelahutusmuusika repertuaari ja neid seadeid peetakse nüüd väga väärtuslikuks. Oluline on märkida 1951. aastal alguse saanud sarja „Musik der Zeit“ ehk „Aja muusika“, kus on läbi aegade tehtud väga tuntud heliloojate teoste esiettekandeid, mistõttu on noodikogus ka näiteks Karlheinz Stockhauseni, Luigi Nono, Iannis Xenakise, Bernd Alois Zimmermanni, Krzysztof Penderecki jt autograafe. WDR on olnud juba tükk aega üks Saksamaa suuremaid uudisteoste tellijaid ja see kajastub ka noodikogus. Ütlematagi on selge, et koopiatega seal kogus ei opereerita.

Miks on WDRi noodikogu töö tõhusam ja parem kui meil? Piisavalt on tööjõudu ja majandusressursi, kuigi sealgi on mõlema vähesus pidevalt päevakorral, ning noodimaterjal on suuresti oma kogus, kvaliteetne ja hästi ette valmistud.

WDR

WDRi suur eelis on hea andmebaas. Ülevaade olemasolevatest nootidest lihtsustab igapäevast tegevust. Kuna esitusnoodikogu erineb ots­tarbelt laenu­kogust, siis on ka nõudmised andmebaasile väheke teised. Kui kodumaised muusikalaenukogud kasutavad ühisandmebaasi Ester, siis igal esituskogul on oma süsteem. Paljud maailma orkestrid-koorid kasutavad oma töös administreerimisprogrammi Opas, kus peale igapäevaelu planeerimise saab luua noodikogu andmebaasi. Seda kasutatakse osaliselt näiteks ERSO noodikogu puhul. Rahvusooper on loomas oma e-kataloogi, mida on vaja kasutajasõbralikkuse nimel veel väheke kõpitseda. Mõned koorid-orkestrid pruugivad Exceli tabelit, mõni lihtsalt kaustikut ning mõne puhul levib ülevaade kogust suulise folkloorina. WDRi noodikogus kasutatakse Saksa avaõiguslike ringhäälingute liidu (ARD) ühisandmebaasi Pianoforte, mis on loodud spetsiaalselt esitusnoodikogu vajadusi silmas pidades. Pianoforte pani mul juba esimesel tööpäeval silma särama, sest tööd on teha palju mugavam, kui kõik andmed on olemas ja ühes kohas. Nii oma kogu nootide kui ka kontsertideks vajalike rendinootide kohta tehakse kirje, mis sisaldab põhjaliku info teose (helilooja, pealkiri, katalooginumber, versioon, esiettekanne jms) ja selle nootide kohta (mitu eksemplari mida on, kuidas need on kogusse jõudnud jne), aga ka selle kohta, millise menetluse on noodid WDRis läbi teinud (tellimise ja tagasisaatmise aeg, märkused strihhide kohta jne). Kirjas on ka kõik proovid ja kontserdid, mis on mängitud kirjeldatud nootidega. Seega saab noodikogu andmebaasist välja otsida täpse info selle kohta, milliseid noote millistel kontsertidel on kasutatud (see on eriti oluline rendinootide puhul, et näiteks järgmisel korral samu noote küsida). Pianoforte võeti kasutusele 2012. aastal. Sinna integreeriti küll enne seda käibel olnud e-kataloog, ent senimaani pole kogu WDRi keldrikorrusel asuv noodihoidla elektrooniliselt kirjeldatud.

Kõige rohkem eristab seda kodumaistest esitusnoodikogudest aga töötajate arv ning tööjaotus. Minu Kölnis oleku ajal töötas noodikogus 14 inimest, kellele lisaks tegutses igal nädalal neli tunnitasulist kaastöötajat ja mõned harvemini vajalikud märkuste-strihhide ümberkirjutajad. Iga kollektiivi nootide eest vastutab üks isik, kelle ülesanne on tellida noote ja täpsustada küsimus kollektiivi korraldustoimkonnaga. Muide, noodikogu töö algab seal hetkest, kui kollektiivi management on õigeaegselt edastanud kavad, tihti ka koosseisud ja soovitud kirjastused-noodid. Kuna mina tegelesin kõige muu hulgas ka sümfooniaorkestri projektidega, siis keskendun edasises sümfooniaorkestrile. Sümfooniaorkestri mahukad projektid olid hooaja jooksul jaotatud kolme kaastöölise vahel. Kui noodid olid kohal (rendinoodid kirjastustelt ning oma kogu noodid keldrikorruse hoidlast), siis tuli need kõigepealt Pianofortes kataloogida. Edasises noodimenetluses peeti silmas orkestrante ning ülekannete tehnilist personali. Harjutuskoopiad jagatakse orkestrantidele küsimise peale failidena: illegaalne tegevus on see nii siin kui ka seal, aga eks noodikirjastused tea seda vaikimisi. Seetõttu skaneeriti kõigepealt kõik noodid. Muusikatoimetajatele-toonmeistritele tuli teha ülekannete-salvestuste tarbeks partituurikoopiad. Kui sümfooniaorkester mängib tavaliselt kirjastuste välja antud nootidest, siis bigbändi seaded on enamasti uued ning need tuleb printida-köita. Peale selle varustati noodid dirigendi märkuste, dünaamika, strihhide ja muu selletaolisega. Sellise n-ö käsitööga tegeles WDRi noodikogus noodilektor, kelle käest käisid läbi kõik WDRi kollektiivide kasutuses noodid ning kes jagas tööülesanded peaasjalikult tunnitasulistele kaastöötajatele. Omaette teaduse moodustasid ka kasutatavad paberiformaadid, paksused, värvitoonid ja köitmisviisid. Kulude kalkuleerimisel tundus olevat esmatähtis noodi kvaliteet ja sobivus muusikutele ning alles seejärel muud parameetrid. Kui kõik see on tehtud, saavad orkestrandid umbes kuu aega enne prooviperioodi algust allkirja vastu (paber)noodi laenutada. Kaks nädalat enne projekti algust rändavad need kollektiivi abipersonali kaasabil kollektiivi valdusse (WDRi sümfooniaorkestri puhul transporditi noodid orkestri kodusaali Kölni Filharmooniasse). Pärast kontserti tagastatakse noodid noodikokku, kust suunatakse need siis edasi hoidlasse või kirjastustesse.

Sellise tööjaotuse tõttu saavad muusikud ja dirigent kasutada prooviaega ratsionaalselt, s.o musitseerimiseks, ega pea tegelema selliste kõrvaliste asjadega nagu dünaamika või strihhide märkimine. Suure kaastööliste aparaadi ja käsuliini korraliku toimimise eeldus on pädevad kaastöölised (Saksamaal ei ole esitusnoodikogu tudengite ja pensionieelikute pärusmaa, nagu see Eestis mõnikord olema kipub) ning pikalt ette teada hooajaplaanid ja -kavad, mistõttu saab noodikogus toimetada üsna stressivabalt.

Kuna Eesti esitusnoodikogude olud on väheke teistsugused – Balti- ja Põhjamaadele omaselt peab meil üks inimene kõigega hakkama saama –, siis ei saa siin kõiki saadud teadmisi ja kogemusi kasutada, ent mõni jalgratas jääb nüüd leiutamata ning mõnd ideed on võimalik ka siinsetes oludes rakendada. Esitusnoodikogunduse toimimise skaala mõlemad otsad on mul nüüd nähtud, jääb vaid üle leida kesktee.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht