Piirid seavad inimesed endale ise

Tanel Ruben: „Minu kohus on olla lihtsalt kursis, kuidas üht või teist liiki muusikat esitatakse või mida sellelt oodatakse.“

MARIA MÖLDER

Share this...
Share on Facebook
Facebook

Trummar ja džässmuusika õppejõud Tanel Ruben tähistab esimest juubelit EMTA suures saalis 26. jaanuaril kontserdiga. Vestlesime internetis, sest nädala algupoolel tutvustas ta Šveitsis klubikontsertidega trio Morgenthaler-Röllin-Ruben sügisel välja antud albumit. Aprillis saab seda kava kuulda Eestiski.

Juubelikontserdil esined kvintetiga, kus laulab Kadri Voorand ja klaverit mängib Kristjan Randalu. Miks just need muusikud?

Mul on nendega harva võimalus mängida, aga alati on tore kokku saada. Ja mul on hunnik lugusid, mida tahan nendega mängida. Muusikud arenevad, me kõik liigume omas suunas edasi, aga on muusikuid, kellega saab väga pikalt koostööd teha. Võib ka mõelda, et teeks suure galakontserdi, kutsuks esinema palju inimesi, aga see oleks läinud mulle korraldajana liiga keeruliseks. Jäin ühe kollektiivi peale. Eelmist sünnipäeva pidasin klubis Philly Joe’s, mängisin Jaak Sooääre ja Raul Vaiglaga. Minu arust on lahe mõte sünnipäeva õhtul välja tulla ja bändiga mängida – kodus istuda ja sülti süüa on igav.

Milliseid omadusi kaasmuusikutelt ootad?

Džässmuusikas on autori välja mõeldud osa umbes 60%: meloodiad, harmooniad ja vormid. Soolod on ju kohapeal leiutatud. Nüüd ongi küsimus, millised soleerijad rohkem korda lähevad, liigutavad või käima tõmbavad. Mulle on „käimatõmbamine“ muusikas üldse tähtis märksõna. Kui muusika tõmbab käima või kaasmuusikud tõmbavad minu käima, siis on laval olla fantastiliselt hea ja tulemus võib olla palju parem, kui oleksin seda osanud ette kujutada või ise kokku mängida. Tänapäeval saab ju ka arvutis kõik partiid ise sisse mängida, aga see ei ole kunagi võrreldav sellega, kui anda see ülesanne täita kaasmuusikutele, kes panevad oma osa sinna juurde.

Mida on vaja, et isiksusena ja muusikuna areneda ja teha huvitavat muusikat?

Eks see ole isikuomadustes kinni. Küsimus on ka see, kui palju peab üldse arenema. Mõned kuulsad muusikud jäävadki kuhugi stiili kinni ja avalikkus ei ootagi neilt enamat. Näiteks Sting – keegi ei tahagi temalt uusi asju kuulda. Või Arvo Pärt: ta on oma helikeele välja arendanud, inimesed tahavad seda kuulata. Nad ei tahakski temalt kuulda väga uusi ega revolutsioonilisi asju. Inimesed ei ole ka sugugi igasuguste suurte muudatuste altid – see on juba teine, pigem turunduslik probleem. Kõik muusikud ei saa kannapööret teha, see võib senised kuulajad ära peletada.

Paljud džässmuusikud jäävadki mingi helipildi või koosseisude peale väga pikalt paigale ja ei tahagi kuhugi kaugemale minna. On muidugi inimesi, kes muudavad pidevalt ja väga paljut. Džässis on üks huvitav asi: vahetatakse muusikalisi partnerid ja sellega muutub kogu muusikapilt. Isegi kui nad mängivad samu lugusid, siis kõlab muusika ikkagi natuke erinevalt või on sel mingi­sugune teine kuju. Ei pea kirjutama täiesti uut muusikat: võib kasutada sama muusikat, aga eri inimesi – tulemus on alati omamoodi ja uus.

Kui muusika tõmbab käima või kaasmuusikud tõmbavad minu käima, siis on laval olla fantastiliselt hea ja tulemus võib olla palju parem, kui oleksin seda osanud ette kujutada või ise kokku mängida, arvab Tanel Ruben.

Erakogu

Kas ka sinu muusikaga on nii, et vahetad kollektiivi ja juba ongi teistsugune muusika?

Teoreetiliselt küll, aga tegelikult teen seda väga vähe. Olen enamasti hoidnud ühe koosseisu ühe kindla repertuaari peal, ma ei ole neid seganud niiviisi. Vahel olen mõnda lugu solgutanud ühest bändist teise ja siis see tõesti kõlabki teistmoodi. Nii palju lugusid mul ka ei ole, et saaksin igale poole ainult originaalse kava panna, aga mõne üksiku looga on võimalik käia koosseisust koosseisu, kui lugu vähegi konteksti kannatab. See oleneb kas või sellest, kas on instrumentaalkoosseis või on koosseisus vokalist – see on nagu öö ja päev. Niipea kui on vokalist, siis on kohe vaja ka teksti, siis on kohe järgmine küsimus, kes teksti teeb. Võib ka tekstist mööda minna ja teha vokaliisi.

Teed väga erinevas stiilis muusikat eri kollektiividega. Kuidas ennast õigele lainele viid?

Pigem viib muusika mu õigele lainele. Minu kohus on olla lihtsalt kursis, kuidas üht või teist liiki muusikat esitatakse või mida sellelt oodatakse. Igas muusika­stiilis või -žanris on omad klišeed, normid või traditsioonid, mida peaks kuigivõrd teadma ja järgima – vastasel juhul jääd muusikaliselt võõrkehaks. Näiteks, kui mängin Andres Mustoneniga väga keerulist klassikalist muusikat, mille on kirjutanud Bach või mõni teine helilooja, siis seda muusikat me väga palju ei lõhu – mängime seda nii, nagu see on kirja pandud. Ka Tšaikovski kavas Jaak Sooääre ja Aleksei Krugloviga jääme väga originaalipõhiseks: minu kui löökpillimängija kohus on seal lihtsalt muusikat illustreerida, paremini välja tuua ja laval mängiva koosseisuga ühendada. See on huvitav, sest keegi ei tea, kuidas seda löökpillimängijana teha, aga ma saan väga hästi aru, kui teen midagi valesti – reaktsioon tuleb kaasmuusikutelt või publikult kohe. Originaalmuusikas, džässis on mõnes mõttes lihtsam. Lauri Saatpalu lugusid mängides lähtun ikkagi rokk- ja popmuusika traditsioonist.

Kas on ka muusikat, mille puhul ükski traditsioon ei kehti ja kõik on lubatud?

See peab olema täiesti vaba improvisatsiooniline muusika. Kui olen laval Anto Peti või Anne-Liis Polliga, kes on meeletu klassikalise muusika kogemusega vabaimprovisaatorid, siis olen nagu suur kõrv, üritan aru saada, mida nad seal teevad ja ennast sinna vahele puksida – enamasti illustratiivselt, aga võin ka olla eestvedaja. Alati ei antagi selleks nii palju võimalust, sest minu eest tehakse juba see töö ära. Vabaimprovisatsioonis ei ole klišeesid. Vaja on pigem meeletult head reaktsiooni ja fantaasiarikkust. Ja seda ei tohi kindlasti mängima minna otse prooviruumist, kus oled harjutanud mingisuguseid kaanoneid, kindlaid harjutusi või rütme. Kui pean mängima vabaimprovisatsiooni, siis ma hea meelega päeva või paar üldse ei harjuta ega katsu trummegi, et olla lihtsalt puhas leht ja suur kõrv.

Milline on su üldine suhtumine stiilide segunemisse?

Stiilid on kogu aeg omavahel segunenud. Mingid stiilid segunevad ja sealt võib tulla täitsa uus stiil. Kindlasti ei ole selles midagi traagilist. Ma ei usu, et kunstis ja muusikas on mingeid piire, küll on inimesed oma ajastus ja mõtlemises kinni. Ükskõik, kas jälgida moekunsti või lugeda raamatuid – inimesed sõltuvad oma ajast. On asju, mida lihtsalt ei kujuta ette. Inimesed ise seavad endale piirid. Samamoodi teed endale aiamaa: lepid ju iseendaga kokku, kui palju tuleb kurki-tomatit-kartulit, ei hakka ju lõputult neid igale poole toppima. Sama on ka muusikas ja kunstis – ise fikseerime piirid.

Kui rääkida piiridest, siis kas on mõni muusikastiil, mida keeldud mängimast?

Ei, pigem on küsimus, kas ma oskan mängida või ei oska, kas ma saan pihta või ei saa pihta. Siin ei ole esteetilist pirtsutamist, asi on pigem pädevuses. Mõni muusika võib-olla nii keeruline õppida ja keeruline teostada, samal ajal on teada, kui raske on seda müüa ja kontserdiks seada – siis võib-olla eos juba ei hakka tegemagi niisugust asja. Mõnda asja ei tee ma võib-olla just sellepärast.

On see ehk ka natuke pragmaatiline küsimus ja asi on oma aja jaotamises?

Arvan küll, jah. Kunagi mulle pakuti üht projekti, millest kõik löökpillimängijad olid keeldunud, kuna see oli nii keeruline. Ma nägin seda nooti ja mõtlesin ka, et pean kaks kuud iga päev harjutama, võib-olla siis mängin juba maha. Võtsin selle vastu, harjutasin kaks kuud keldris, aga tegelikult ei tulnud päris maha: proovis läks kõik väga hästi, aga kontserdil tuli selline närv sisse, et ei tulnud nii hästi. Pärast seda olen mõelnud, kas ma pean ette võtma nii keerulisi asju – kas mul on vaja alati vastu tulla ja tulekahjusid kustutada?

Milline on praegu Eestis džäss­muusiku igapäevaelu?

Meil on õnneks riik loonud sellise tugivõrgustiku nagu kultuurkapital ja kultuuriministeerium, mis toetavad muusikat ja kultuuri. Riik toetab džässi väga toredasti, uskumatult hästi. Meie olukorda ei saa võrrelda Läti, Leedu, Saksamaa ega Venemaa omaga, meil on see täiesti unikaalne: meie riigis saadakse aru, et kultuuri peab Eestis toetama. Tänu sellele on meil klubid, klubi­kontserdid ja üldse džässikontserdid üle Eesti. Tänu „Jazzkaarele“ ja mõnele organisatsioonile on kohti, kus džässmuusikat esitada, ja on tekkinud ka hulk publikut, kellel on harjumus seda muusikat kuulata. Ses mõttes on pilt viimase kahekümne aastaga Eestis väga palju muutunud. Uusi kohti ja korraldajaid on juurde tekkinud. Samuti on meil muusikaharidus igasugusel tasemel juba enam-vähem: kesk- ja kõrgharidus on väga hea, lastemuusikakooli tase džässi vallas on veel vaeslapse olukorras, seal pole asjad veel süstemaatiliselt korras. Tänu muusikaharidusele ja üleüldisele kultuuriruumi heale olukorrale on tulnud peale väga suur hulk noori tegijaid, kes kujundavad džässi uut nägu. See on väga huvitavate ja andekate džässmuusikute täiesti uus generatsioon.

Nüüdseks on Eestis antud umbes viisteist aastat džässialast kõrgharidust. Kas kujutad selleta veel üldse Eesti džässielu ette?

Ei kujuta. Kui oled harjunud, et kraanist tuleb soe vesi, ja see ükspäev ära võetakse, siis saad aru, et küll oli ikka tore. On asju, millega harjub ära. Kvaliteetne haridus on see, millest ei tahaks kohe kindlasti loobuda.

Aga ometi on meil ikka paks kiht ka neid džässmuusikuid, kellel ei ole kõrgharidust. Milline on praegu nende muusikute roll?

Nemad on pigem vanemast põlvkonnast, kes ei saanud seda omal ajal, kuna ühiskond oli teine ja inimeste majanduslikud võimalused olid teistsugused, aga nad on elu jooksul kõik ise õppinud ja mõned õpivad siiamaani. Ma ei näe selles probleemi. Haridus on ikkagi toetav ja soodustav nähtus, mis arendab isiksust. Ma olen ka noortele öelnud, et džässmuusikaharidus kõrgkoolis on nagu oaas keset kõrbet, seal käib elu – ümberringi on karm, reaalne argipäev, vaevalt leiad tänaval teise džässmuusiku lihtsalt üles. Ja vaevalt et saad väga lihtsalt kuskil proove teha või informatsioonini jõuda. Koolis on sarnase mõtlemisega inimesed, igasugused tunnid-loengud, raamatukogu, töötoad ja meistrikursused – see kõik loob noorele muusikule väga tugeva toetava olukorra. Kindlasti on see mitu korda parem kui lihtsalt üksi Youtube’i kaudu õppida ja vaeva näha.

Mida üldse soovitada noorele muusikuhakatisele, kes pürgib professionaaliks, aga ei ole veel sel teel?

Professionaalsus on väga vaieldav ja suhteline mõiste. Pillimäng on minu meelest võrreldav spordiga: kogu aeg peab natuke treenima, muidu tulemust ei ole. Vahe spordiga on selles, et sportlane lõpetab aktiivse tegevuse hiljemalt 35–45aastaselt. Muusikas ei saa seda teha, sest kui tahad olla laval, siis harjutad täpselt nii kaua, kui mängid. Kui tahad olla 80aastaselt laval, siis pead ka 80aastaselt harjutama. See on minu meelest kõige raskem moment psühholoogiliselt. Kuidas leida motivatsiooni ja harjutada ka vanemas eas? Mina saan praegu 50 ja iseenesest ei ole see mingisugune vanus, aga teine küsimus on, mis tiivustab veel lavale minema ja millegi kallal töötama. Mina olen selle lahendanud niimoodi, et kirjutangi endale muusikat, teen endale projekte, millega kohe hakkama ei saa, mis tunduvad mulle keerulised – siis tuleb endaga tööd teha. See hoiab mind nii-öelda ree peal, kõrgemad eesmärgid viivad edasi.

Oled kaua õppejõud olnud. Mis on kõige tähtsam asi, mida sa oma õpilastele kordad?

Sõltub õpilasest, aga motivatsiooniteema olen aeg-ajalt ikka sisse toonud. 20aastaselt ei ole kunagi küsimus motivatsioonis: siis on motivatsiooni rohkem kui oskusi ja võimalusi. Olen seda rääkinud edaspidise pärast: kui tahta edasi liikuda ja muusikapilti alles jääda, siis puututakse sellega varem või hiljem kokku. Soovitan olla avatud igasugustele muusika- ja kultuurinähtustele. Elu on väga lai ja rikkalik. Elame ju praegu Youtube’i- ja internetimaailmas – kuulamisvalik on väga suur. Me ei ela nii kaua, et kõike seda kuulata – ja ei olegi vaja kõike kuulata. Võib ju teha mingi valiku väga tähtsatest esinejatest ja muusika­stiilidest, mida tasub kuulata ja tähele panna, millest õppust võtta, mida oma loomingus või interpretatsioonis võib-olla kasutada. On muusikat, millest saan väga hästi aru, ja on asju, millest ma ei saagi aru. Olen mõelnud, kas ma peangi igale poole tungima, kõike kopeerima ja omandama. Mõne stiili puhul tahangi jääda tavakuulajaks. On muusikat, millest mõtlen nagu muusikateadlane või muusik ja suudan analüüsida, aga on asju, mis on natuke üle pea, ja see on tore.

Miks jäid just trummide juurde? Oled ju õppinud ka teisi instrumente.

See on müstiline asi. Ega ma täpselt tea. Mul on ilmselt õnnestunud trummide taga kõige paremini ennast väljendada – nüüd ja praegu, momendil laval, eks. Loomulikult mängin ka klaverit ja teen klaverile lugusid, ja kontrabassi olen õppinud, aga mul ei ole nagu huvi neid pille iga päev kasutada. Jah, on mingi põhjus, miks olen jäänud trummide peale, ja mulle väga-väga meeldib trumme mängida. Jaa, mulle väga meeldib džäss ja improvisatsiooniline muusika või klassikalise muusika crossover, kus on vaja natuke rohkem nuputada ja olla leidik. Lihtsalt rütmi mängida kogu aeg ja pikalt ei viitsiks, kuigi vahel on seda teha ka väga tore. Harjutan siiamaani igasuguseid rütme ja trummimustreid, vaat et iga päev.

Milline on sinu arusaama kohaselt ansamblis trummari roll ja kui palju see stiiliti muutub?

Groove’i või rütmimuusika puhul on trummar nagu raamistaja, aga kui on vaja olla pildimaalija – näiteks improvisatsioonilises muusikas ei saa piirduda ühe rütmi esitamisega, vaid on vaja pidevalt leiutada uusi mustreid –, siis võtab trummar umbes samasuguse kuju nagu pianist, kontrabassimängija või saksofonist. Sõltub muusikastiilist, kui palju trummaril on seda funktsiooni, et muusikas midagi muuta. See pole ühene, kuigi inimestele võib jääda mulje, et trummari ülesanne on lihtne – olla tagaplaanil ja olla raamistaja. Kui vaadata „Eesti laulu“, siis seal ei ole trummaril eriti sõnaõigust: tema koht ongi seal taga, hoiab tavalugu peal. See on meie aja häda, et inimesteni ei jõua info, et on ka muid muusikastiile ja neidsamu instrumente, mida kõik teavad, on võimalik mängida väga erinevalt. Meediat on justkui palju, aga ülekaalus on teatud sorti muusikaga kultuur. See ei ole etteheide kellelegi, lihtsalt niimoodi on praegu.

Kellelt oled õppinud?

Neid on palju. Olen väga palju kuulanud fusion-džässi eri ajastust, traditsioonilist džässi. Seda, mida praegu kuuleb väga palju festivalidel, hästi rütmilist ja ülivirtuoosset muusikat … Olen igalt poolt midagi õppinud ja õpin kogu aeg.

Mida sa oled õppinud endast näiteks põlvkond noorematelt, kas või oma õpilastelt?

Nooremaid on tõesti kõvasti peale tulnud ja tuleb siiamaani. Paljud neist on käinud muusikakoolis – Otsa koolis või Elleri koolis –, on fantastiline, et need koolid on olemas. Ma ei kujuta ette, et nad oleksid muidu sellisel tasemel, nagu nad praegu on. Otsa kool, Elleri kool, igasugused töötoad, internet ja sõbrad – kõik see kokku annabki tulemuse, et nad tulevad muusikakõrgkooli ehk EMTAsse ja juba mängivad väga hästi. EMTAst edasi võivad nad minna ükstapuha kuhu maailma otsa: nad võetakse enamasti igal pool vastu, nad on saanud edaspidiseks hea ettevalmistuse. Sõltub neist endist, kas nad viitsivad selle tee ette võtta või mitte. Noored on ka pragmaatilisemad ja teavad, et kui minna Eestist ära, siis võetakse koht ju ära. Tagasi tulles peab jälle võitlema, et oma kohta tagasi saada. Küsimus on alati ka turuplatsis – paraku oleme kõik turul.

Olen noortelt väga palju õppinud. Vaatan, millega nad mängivad ja mida kuulavad. Nad saadavad mulle linke, saan kogu aeg uut informatsiooni. Nemad teavad ju rohkem oma põlvkonnast, mina tean neid vähem. Ja vastupidi, mina saan jagada infot, mis jääb minu aega. Lihtsalt, iga päev kirjutatakse uusi lugusid, mõeldakse välja uusi stiile ja uusi instrumente. See kiht pakseneb, seda ei ole lihtne hõlmata. Õpetajaamet on tore, sest näeb kogu aeg uusi inimesi peale tulemas ja uut informatsiooni koos nendega. On ainult see küsimus, kui palju ma viitsin, jõuan ja tahan seda ise läbi töötada ja sellega edasi minna. Igal juhul on noored mind väga palju mõjutanud.

Oled olnud kaua Eesti Jazzliidu juhtimise juures. Millised on selle suuremad saavutused? Kuhu tuleks sinu meelest praegu edasi liikuda või millised mured kiiresti lahendada?

Jazzliidus olin tõesti pikalt. Programmi tegin kümme aastat, juhtisin liitu ka viis aastat. Praegu on liidu turundus väga hea. Turundus on viimasel viiel aastal liikunud aina edasi ja see kõik on õige, sest meie maailm on läinud väga kommertsi peale, mitte just pahas mõttes. Peab oskama väga hästi oma asja müüa ja minu meelest saadakse sellega juba väga hästi hakkama. Kui mina seda organisatsiooni vedasin, siis tegime rohkem kontserte, hoidsime reklaami arvelt raha kokku ja jätsime rohkem muusikutele, praegu on võib-olla natuke teistpidi. Igal ajal on omad juhid, mul ei ole ühtegi etteheidet. Praegu on nii. Aga kui saaks ikkagi meediasse rohkem džässmuusika-impromuusika osa – võib-olla see tooks rohkem kuulajaid. Võib-olla eksin, aga mulle tundub, et seda võiks rohkem olla. Mõned inimesed ütlevad, et see muusika ei peagi olema telekas, umbes nii, et teatrietendusi ei peaks telekas näitama – need jäävat seal kuidagi kahvatuks. Ma päris niimoodi ei arva. Arvan, et infot peaks levitama ja seda võiks rohkem olla.

Milline on sinu praegune elurütm?

Jätkuvalt on mul kontserte ja jätkuvalt ma õpetan. Organisatsiooni haldamise tööd ma enam ei tee, hoian sellest eemale just sellepärast, et tegeleda rohkem oma muusika ja iseendaga. Muusikuna olen heas vormis ja mul on motivatsiooni areneda. Tegin ka uue sooloprojekti: kirjutasin kümme lugu ja nüüd kirjutan kogu aeg juurde. Mängin koos arvutiga, teen soolosid, mõnes loos pean ka natuke lauluviisi üles võtma, nii et panen ennast proovile. See on minu meelest põnev ja lõbus ja lahe. Jah, olen igal juhul muusikuna ja trummarina edasi arenenud, olen selles täiesti kindel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht