Pealelend. Valeri Petrov

Tiina Mattisen

28. detsembri õhtul saab Niguliste kirikus esiettekande Valeri Petrovi uudisteos, kantaat „Jumal” vene luuletaja Gavrila Deržavini poeemi „Ülemlaul Jumalale” (1784) tekstile. Teose esitavad solistid Aleksandr Peljovin (bass), Ka Bo Chan (kontra­tenor) ja Maria Šugailo (sopran), ansambel Orthodox Singers, Ene Salumäe (orel) ja Indrek Sammul (lugeja). Dirigeerib autor. Valeri Petrov on hinnatud eeskätt koori­juhina, ansambli Orthodox Singers (1989) asutaja ja kunstilise juhina ning õigeusu vaimuliku muusika festivali „Credo” eestvedajana. Sirp uurib Petrovilt, mis inspireeris uudisteose sünni. VALERI PETROV: Idee kirjutada muusikateos Gavrila Deržavini poeemile „Ülemlaul Jumalale” tuli mul peaaegu viisteist aastat tagasi, kui ühel festivalil Moskvas kuulsin esinemas vene näitlejat Nikolai Burljajevit, kes võiks meil  tuntud olla tänu rollile Andrei Tarkovski filmis „Andrei Rubljov”. Kuulates, kuidas ta loeb Deržavini poeemi „Ülemlaul Jumalale”, puudutasid Deržavini sõnad  mind väga sügavalt. Siiski jäi mõte helitööst toona vaid  mõtteks, kuid 2011. aasta sügisel hakkasin poeemiga tahes-tahtmata kogu aeg „kokku puutuma”. Sain aru, et see on ilmselt märk ülevalt ega suutnud enam teose kirjutamist edasi lükata – niivõrd tugev oli soov  tõlkida „Ülemlaul Jumalale” muusikakeelde, mis on arusaadav üle maailma. Deržavini poeem on kirjutatud Puškini-eelses vene keeles, mida on väga keeruline mõista. Teksti süvenedes tekib tunne, et need sõnad, olgugi inimese sulest tulnud, ei ole maist päritolu, vaid midagi kõrgemalt saadetut. Poeemi sisuks on inimese suhtlemine Jumalaga: ülitähtis teema, igavesed küsimused, milleni iga inimene jõuab varem või hiljem.

Geniaalset teksti üha uuesti lugedes hakkas tekkima muusikaline vorm. Selle aluseks on vanavene znamennõi raspev (’märgilaul’). Arvan, et igasuguse vaimuliku ja kirikumuusika aluseks on gregoriaani koraal katoliku kirikus ja sellega väga sarnane znamennõi raspev õigeusukirikus. Nende helikeel kajastab kõige rohkem kiriku vaimu, palvemeeleolu. Teost seob läbiv sümboolika: kuna Deržavini poeemi igas osas peituvad Isa, Poeg ja Püha Vaim, siis olen kantaadis need sümboolsed rollid andnud solistidele: bass on Isa, alt või antud juhul kontratenor Poeg ja sopran Püha Vaim.

Kantaati kirjutades pidasin väga oluliseks, et Deržavini sügava poeemi sõnad jõuaksid kuulajaini. Kuna znamennõi raspev’i omapära on selles, et sõnad lauldakse lahti pikaks fraasiks, siis kannatab selle tõttu tihti tekst. Nii jõudsingi teost kirjutades mõtteni kasutada kantaadis lugejat, kes süvendab teose liturgilist meeleolu ja tekst muutub palju mõjusamaks, kui seda loeb hea näitleja. Ja kuna Deržavini poeem on tõlgitud paljudesse keeltesse, saab kantaatigi tänu lugejale esitada ükskõik millises neist keeltest. Poeemi on 1968. aastal eesti keelde tõlkinud kirikuteenistuja Eugen Ulk Kanadas. See tekst kõlabki esiettekandel: iga osa eel – kantaadis on nagu Deržavini poeemiski 11 osa – loeb näitleja Indrek Sammul ette vastava tekstilõigu. 

Kutsun oma loomingus alati üles tolerantsusele, kristlike konfessioonide vastastikusele mõistmisele ja koostööle. Kantaadiga tahtsin ühendada kõiki inimesi, mistõttu see ei olegi kitsalt õigeusklik, vaid sobilik kõikidele konfessioonidele. Nii võtsin meelega esituskoosseisu oreli, mis sümboliseerib ühist vaimu, sõltumata konfessioonist või rahvusest.