Pealelend. Tõnu Raadik

Ivo Heinloo

Kõige muu hea sees, mida „Jõulujazz” järgmise kahe nädala jooksul pakub, on üks eriline kontsert, mis toob taas publiku ette armastatud laululooja ja viiuldaja Tõnu Raadiku. Koos heade sõpradega Vene kultuurikeskuses musitseerides esitleb ta homme, 1. detsembril värsket plaati „Tulilind”. Teie „Jõulujazzi” kontserdi eel oleks paslik küsida, milline on olnud teie suhe jazziga eri eluperioodidel? Olete ju ka „Jazzkaarel” korduvalt üles astunud. Tõnu Raadik: 1976. aastal andis Taivo Linna mulle kuulata Stéphane Grappelli plaate, sattusin siis suurde vaimustusse viiulisvingist. Mängisin svingi omaette klassiruumis – Kukerpillides, kuhu Taivo mind kutsus, polnud sellega midagi peale hakata. Mu selleaegses bändis Kratid mängisime folki ja rokki, Kukerpillides bluegrass’i, koolis (olin siis Otsa kooli viimasel kursusel) Bachi fuugasid ... Kõik stiilid läksid pidevalt segi ja see oligi äge! Sealt alates on mulle muusikas meeldinud kõikvõimalikke stiile omavahel segada. Kui kaheksakümnendatel nukuteatris ja noorsooteatris näitlejana töötasin, vajus jazz tagaplaanile, eelkõige teatritöö intensiivsuse pärast. Üheksakümnendatel sain vabakutseliseks heliloojaks ja mängisin jazzi palju ansambliga Reval Sunny Philharmonics. Muusikalised maitsed teisenevad, aga jazz on endiselt mu esinemistes olulisel kohal.

Milline on teie uus plaat „Tulilind” võrdluses eelmistega?

Teistsuguse helikeelega, rahunenum, aga muusikaliselt kirjum: ma pole varem julgenud nii palju erinevaid etnilisi pille ja helisid klassikaliste pillidega kokku segada.

Teie kontserdil „Jõulujazzil” laulavad mitmed tuntud ja ka vähem tuntud Eesti artistid. Kuidas nendega kohtusite?

Anna Darlingut tutvustas mulle Heiti Kender, ütles, et teab üht väga ilusa häälega tüdrukut, viis meid kokku. Anna salvestas minu stuudios oma plaati ja mõtlesin – äkki võiks ta ka mu kontserdil laulda. Ka Heiti teeb kaasa, ta on kirjutanud mulle palju laulusõnu ja laulnud igal mu autoriplaadil mõne loo. Ta laulab nii, nagu ma ise tahaksin laulda – vabalt, ilma liigsete pingeteta.

Veel laulavad kontserdil Kristjan Kasearu ja Kelli Piksar, kes oli üks Musamari koorikooli hõbehäälsetest laululastest, nüüdseks juba noor lauljanna ja õpib Soomes Sibeliuse akadeemias.

Mis tundega kuulate, kui teie laule esitatakse?

Ärevusega. Laulud elavad oma elu, nagu lapsed. Enamasti on hea meel, iga laulja näeb lugudes midagi sellist, mille peale mina pole tulnud.