Pealelend – Elo Liiv, TMW linnaruumi programmi kuraator
Tallinn Music Weeki raames toimus Kanuti aias Eesti kunstiakadeemia tudengite valgusinstallatsioonide näitus „Pimedus on valgus“. Kuidas see sündis ja mis sõnumitega teosed loodi?
Sel aastal oli väike juubel ka EKA valgusinstallatsiooni valikainel. Täitus 10 aastat, millest kaks viimast aastat on meil olnud hea koostöö TMWga. Aine ühendab erinevate erialade tudengeid ühise eesmärgi nimel: teha eksperimentaalne valguskunstirünnak Tallinna vanalinnas ja analüüsida avaliku ruumi tehnilist ja/või looduslikku valgustust ning pimedust. Kuna olen loomult praktik, siis pean eriti oluliseks just kursuse praktilist osa, mille käigus tudengid ehitavad valmis installatsioonid ja vormistavad selle väliruumi näituseks. Praktikum on oluline, et viia oma mõtted lõpuni ja proovida, kas need ka avalikus ruumis töötavad. Enamikule tudengitest on juba ainuüksi materjalis mõtlemine raske ja kuna lisandub veel valgus ning välitingimused, siis asjad, mis ideena tunduvad head, ei pruugi mõjuda üldse nii nagu alguses ette on kujutatud.
Tudenginäituse puhul tuleb silmas pidada, et tegemist pole sarnase taustaga kunstnikega. Kõik alles katsetavad ja läbi kogemuse kujuneb välja see, mida küpsetelt kunstnikelt ja arhitektidelt ootame. Seepärast olen lasknud neil oma isiklike ideedega tegeleda ja suhestuda TMWga ühiselt valitud kohaga. Alles lõpuks tekkis näitust koondav kontseptsioon. Enamik töid valmib grupitööna ja eriti hea meel on, kui arhitektid teevad koostööd kujutava kunstiga, sest edaspidises elus vajavad mõlemad teineteist, et luua heal tasemel inimkeskseid sise- ja väliskeskkondi. Olen alati seda meelt, et kõige põnevamad ja ka kunstnikke endid arendavamad teosed sünnivad valdkondade koosöös – just piirialadel luuakse ühiskonna jaoks uusi väärtusi.
Kuidas saab installatsioonidega avalikku ruumi muuta?
Oleneb, kas tegemist on ajutiste või pikemaajaliste installatsioonidega. Viimasel on lisaks üllatusele tavapärases ruumikogemuses ka korduva äratundmise moment. Kui installatsiooni märgatakse erinevatel aastaaegadel ja valgustingimustes, siis iga hetk annab eri varjundi.
Enamik Eesti linnade avalikust ruumist on suhteliselt kõle ja isikupäratu, sõjad, nõukogude aeg ja ehitusbuum on jätnud oma jälje. Tegemist oleks nagu poest ostetud plastmasskarbiga, kus korduvad sarnased pingid, teedevõrgustik, valgustid, siledad ja ilmetud fassaadid. Eesti pole rikas maa ja raske on avalikku ruumi eriliseks disainida. Kui on rikkust, siis on ka võimalust liikuda nüansside ja kunsti suunas. Isegi kui arhitektid ja kunstnikud kavandavad, siis ehituse käigus muudetakse lõpuks kõik ikkagi hinna tõttu ühetaolisteks, sest erilahendus osutub liiga kalliks.
Suurem osa Tallinna linnaruumist ongi justkui plastmasskarp, kõik on hästi praktiline ja lihtne, võimalikult kvaliteetne ettenähtud napi eelarve piires. Hea, et niigi on. Meil on vähemalt puhas, võrreldes paljude teiste maadega. Installatsioonid on sellistes tingimustes justkui selle lakoonilisuse murdjad, lisakihtide ja väärtuste loojad. Kunsti peaks avalikus ruumis olema rohkem, kuid samas annan aru, et nälga ja muret on maailmas nii palju, et kunst jääb leivaga võrreldes ikka tahaplaanile.
Milline võiks olla inimkeskne linn, mida TMW toetab?
Mulle imponeerib TMW püüd luua inimkeskset linna, mille oluline osa on hea planeering, rohelus ja kunst. Sellel aastal loodi Viru ringile uus ruumikogemus jalakäijaile, jalgrattureile ja autojuhtidele, et juhtida liiklejate tähelepanu seoses peatänava projektiga peatselt uuenevale linnaruumile. Tudengite näitus Kanuti aias pidi murdma müüdi, et Kultuurikatel asub Viru ringist nii kaugel, et on vaja takso võtta või autoga sõita. Inimesed, kes jalutasid installatsioonide alast mööda, olid sisuliselt juba poole tee läbinud. Eelmisel aastal olid tudengite tööd paigutatud Reisijate tänavale, et kutsuda inimesi avastama seda lühikest teelõigukest, mis tõi näiliselt kauge Telliskivi kiviviske kaugusele vanalinnast. Nii pakkus iga installatsioon eraldi kunstielamust, aga samas sai tähelepanu ka linnaruum laiemalt.