Pealelend — Bernard Clarke, Max Fage-Pedersen

Nele-Eva Steinfeld

Bernard Clarke,

Limericki RTE Lyric FM raadio toimetaja

Max Fage-Pedersen,

Kopenhaageni raadiojaama P2 toimetaja

Rostrumi delegaadid heitsid Sirbi palvel pilgu Eesti muusika kõlapinnale Iirimaal ja Taanis.

Kui palju tuntakse Eesti heliloojate loomingut teie kodumaal ja palju mängitakse seda teie programmis?

Bernard Clarke: Olen Eestis esimest korda. Iirimaal domineerib eesti muusika puhul mõstagi Pärdi looming ECMi plaatidelt. Laialdasemalt tuntakse ka Tormist ja Tüüri. RTE Lyric FM korraldab soovikontserte ja nõutumad teosed ei olegi „Nessun dorma“ ega „Casta diva“, vaid hoopis Pärdi „Peegel peeglis“.

 

Max Fage-Pedersen: Eesti muusikutel ja heliloojatel on välismaaga tihedad sidemed ja osatakse oma muusikat tutvustada, rostrumilgi tegi Eesti muusika infokeskus esitluse, kus sai palju uut teavet. Iga päev eesti muusika Taani klassikaraadios ei kõla, aga raadiotoimetajatel on sellest hea ülevaade. Kolmandat korda Eestis olles tunnen, et võiksime omavahel tihedamalt koostööd teha. Eesti muusikaelu on uskumatult rikkalik.

 

Clarke: Eesti muusika levikule maailmas on suurt hoogu andnud kindlasti Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder, kes on rostrumil esitlenud eesti muusikat väsimatult juba aastakümneid. Kui temalt mõne helilooja kohta uurida, saadab ta alati põhjaliku kommentaari ja annab uusi niidiotsi, mis tekitavad uute teoste ja heliloojate vastu suurt huvi.

Fage-Pedersen: Loomulikult on tuntud paljud Eesti kollektiivid nagu Eesti Filharmoonia Kammerkoor, ERSO ja Järvide perekonna dirigendid.

Clarke: Kui maailmas tuntakse eesti heliloojatest kõige enam siiski Pärti, on lisaks temale siin veel uskumatult palju säravaid heliloojaid, kel ei ole midagi ühist Pärdi stiiliga. Lähemal tutvumisel saab selgeks, et eesti muusika ei ole ainult spirituaalne, religioosne ja lunastust otsiv. Selles on ka hoogu, rütmi, folkmuusika mõjusid, ilmalikkust ja koguni paganlikku energiat. Näib, et noored heliloojad on Eestis väga vabad väljendama just oma isikupärast tunnetust. Möödunud aasta rostrumil Helsingis äratasid suurt huvi Madli-Marje Sink ja Märt-Matis Lill. Arusaama eesti muusikast avardas tänavusel rostrumil korraldatud vestlus, kus Lill vestles Helena Tulvega. Lill teeb Eesti heliloojate liidu esimehena suurepärast tööd ja tänu temale sain palju huvitavat teada nii noortest kui ka vanadest vähem tuntud heliloojatest. Liisa Hirsch on põnev natuur. Galina Grigorjeva rostrumil kõlanud teos „Langeb lund“ oli samuti võluv, tema stiiliga olin tuttav juba varem.

Fage-Pedersen: Olen käinud Eesti muusika päevadel ja tutvunud paljude väljapaistvate heliloojate loominguga. Mind hämmastab Eesti puhul sedavõrd suur heliloojate kontsentratsioon nii väikese rahvaarvu kohta. Tänavused rostrumi teosed olid põnevad, iseäranis Liisa Hirschi „Tõus … Laskumine” – lihtne idee, aga väga mõjuv. Sügava mulje jätsid RAMi ja Vox Clamantise kontsert, huvitav oli ära näha ka „Aadama passioon“.

Clarke: Noblessneri valukoda on põnev kontserdipaik. „Aadama passioon“ algas väga hästi: Aadam kõnnib pilvedel, ümberringi suurepärane valgus. Stilistiliselt oli see tüüpiline Wilson. Olen Wilsoni lavastuste austaja ja veelgi enam imetlen Pärdi muusikat. Aga selle lavateose puudus näib olevat see, et Robert Wilson ei mõista Arvo Pärdi muusikat. Wilsoni soov oli luua ruum, kus muusika paremini mõjule pääseks. Ent Pärdi muusika tekitab kuulajale ise vajaliku ruumi ja kui midagi paremaks mõjulepääsemiseks tarvis on, siis pigem tippkvaliteediga audiosüsteemi või superakustikaga saali.

Fage-Pedersen: Olin mures, et Wilsoni lavastus võtab muusikalt tähelepanu ära, aga varjutamist õnneks ei olnud. Teiselt poolt – ma ei vajanud seda visuaali ja needsamad muusikateosed oleksid mulle kirikukontserdil suuremat mõju avaldanud. Muusika oligi selle produktsiooni kõige tugevam lüli.